5 -2 kassi

Täna jõudis kätte lõpuks see päev, kus isegi meie pere (v.a. Lõvipoiss) jõudis konsensusele kassipoegade äraandmise vajalikkuse küsimuses. Kuna virtuaalpakkumine näis oluliselt nõudlust ületavat, ei jäänud muud üle, kui minna koos Kõrrekesega turuväravale. Ainult Lõvipoisi jaoks oli paljas mõte sellest, et kassipojad üleüldse ära antakse, vastuvõetamatu ning tema otsustas koos Pumpernickliga Mamma juurde jääda.

Olime kohal umbes natuke peale kella üheksat hommikul. Esimesed poolteist tundi tundsid kasside vastu huvi inimesed, kel endal kodus olemas 1-17 kassi. Üks tädike näiteks tiriti ta täiskasvanud tütre poolt väevõimuga kättpidi eemale, selgitades meile vabandavalt: emal on kodus juba kuus kassi.

Käis ka muud sorti veidrikke. Näiteks üks meesterahvas algklassiealise tütrega, kes selgitas pikalt ja laialt ja korduvalt, kuidas koolilapsed ostavad katsete jaoks loomi kokku. Siis vana mees, kes ütles, et kass on püha loom ning et me ei tohiks neid üldsegi ära anda. Paljud alustasid huvitundmist küsimusest palju maksab.

Peale meie oli veel üks vene tädike, kes müütas oma pärsia kassi poegi ja siis veel keegi prillitatud proua suure hulga kutsikate, merisigade ning ühe kassipojaga.

Esimesena leidis kodu meie väike must panter. Tuli üks turske meesterahvas, teatas oma perekoonale, et selle molu võtmae ning peale turulkäiku võtsidki. Uueks nimeks sai meie pantrike Molu.




Järele olid jäänud veel kaks emast. Üks, valgeke, oli täpselt ema Siisi koopia. Ja siis veel Triibik. Ülimalt aruka ja ilusa näoga väike kassiplika, minu enda salajane lemmik.

Aga enne, kui saime uuesti kassikauplemise juurde asuda, jõudis meieni turukordnik, kes ütles, et meie peale oli kaevatud -- piletita kauplemine (no täitsa naljakas, kuna kassid otsisid head omanikku ning mingit äri meil polnud plaaniski). Läksin siis piletit soetama, selgus, et kaebajaks oli olnud prillitatud proua. Lisakaebuseks oli olnud ka asjaolu, et kasse müütab laps, kel pole vastavat pädevust (tõesti-tõesti, Kõrreke oli olnud kassidega üksi viis minutit, kuni tualetis käisin). Sain siis pileti, kus kirjas, et mina, Iibis, aadressiga see-ja-see, tohin kaubelda tänasel kuupäeval turuväravas koduloomadega ning läksin Kõrrekese juurde tagasi. Selgus, et vahepeal oligi vastava pädevuseta Kõrreke andnud ära Triibiku ühele pisikese plikaga noorele emale.

Viimaks leidis kodu väike musta laiguga valgeke. Üks noorsand, olekult üsna Lõvipoisi sarnane, kes oli koos oma kena emaga, ei saanud meie kiisult enam silmi ning nii nad kolmekesi, pisikene kass poisi süles, meilt ka lahkusid.

Kokku saime oma kiisudele kodud umbes kahe ja poole tunniga. Loodame, et ikka head kodud! Siisi aga käib ja kuristab, otsib oma elumere lainetele suundunud lapsi. Ka Lõvipoiss, muidu nii vapper, nuttis natuke. Üks pojuke on veel küll meil, talle tullakse järele peale jaani. Aga kui nüüd mõni kassisõber end veel kassituna tunneb, võtke aga lahkesti ühendust. Mamma kassil Martal (meie Siisi tütrel eelmise aasta pesakonnast) on samuti neli pojukest -- kaks valget musta lauguga ja kaks mustavalgekirjut. Nii et andke aga teada oma vastupandamatust kassisoovist!