Aeg ja põlved. Meie Papa

Selle nädala esmaspäeva hommikul läks Papa jälle haiglasse. Seekord neerudega. Papal on tulnud oma tervise tõttu viimasel ajal sageli haiglas olla, nii et mõneti oleme me kõik sellega juba harjunud.

Meie lastega pidime minema jälle Mamma juurde, lapsed olid juba ammu seda soovinud ning mõtlesin, et kasutan siis ise võimalust ja käin Auras ujumas. Läksime ratastega, ning valgusfoori juures ratta pealt maha tulema hakates õnnestus mul takerduda rattaluku taha ja korralikult kukkuda. Püksid läksid katki ja Pumpernickel hakkas suure häälega nutma. Jõudsime kohale, andsin lapsed üle ning väntasin ise kodu poole tagasi (pükse vahetama). Kodus avastasin, et lisaks pükstele olin üsna põhjalikult katki kukkunud ka oma põlved. Kuna veritsevate põlvedega ujuma ei minda, oli mul tekkinud ootamatult umbes paar tundi vaba aega. Pesin puhtaks alumise korruse põrandad, lugesin täiesti segamatult kirju ja mõnda lemmikblogi. Siis mõtlesin, et võiks ikkagi veel midagi teha või kuidagi teistmoodi olla. Et kui juba on kord selline (lapse)vaba aeg. Sõitsin kesklinna ning jõin Pierre'is kohvi ning sõin ühe trühvli. Lugesin sinna juurde üht kevadist Akadeemiat.

Hiljem, kui olime oma pesakonnaga juba koju vändanud, rääkis Lõvipoiss: Ma loodan, et Papal läheb kõik hästi. Et ta ei sure ära. Ärgitasin teda ning Kõrrekest Papale helistama (mida nad ka tegid) ning rahustasin -- loomulikult läheb kõik hästi.

Teisipäeval selgus, et plaanitud operatsioon oli ka sel päeval edasi lükatud ja õhtul oli teada, et Papa on viidud intensiivravisse. Kuni neljapäeval saabus meile Mamma, kes ütles, et Papaga on asjad väga halvasti.

Ma pean teda nägema, teadsin. Haiglas tehti Papale parasjagu mingit protseduuri. Õde saatis mu arstide tuppa ootama. Istusin seal oma katkiste põlvede jaoks ilmselt liiga lühikese kleidiga, kui tuli Arst. Paks ja tähtis.
Mis teie põlvedega on?, hüüatas ta sisenedes.
Seletasin siis nii kukkumist kui ka seda, et soovin oma isa näha. Arst ei tahtnud seda lubada. Aga lõpuks mind siiski korraks lubati. Isa lebas voodil, torud kehaõõnsustest välja paistmas. Õieti oli see muidugi isa keha, küll veel kliiniliste parameetrite järgi elus. Midagi hirmsat selles vaatepildis polnud, see teadmine ise oli valusam. Mitte puutuda! karjatas õde, kui õrnalt isa juukseid silitasin. Rohkem ma ei puutunudki. Minu jaoks oli see isa nägemine siiski tähtis. Ma muidugi saan aru, et asjad ei käi päriselt niimoodi nagu ameerika haiglaseriaalides, kus pereliikmed nii surijate kui sünnitajate ümber (mõlemad ühtviisi aparaatide külge aheldatud) hamburgerit söövad ning kokakoolatopsiku hingamisaparaadile toetavad, kuid minu jaoks oli siiski arusaamatu, milleks oli tarvis keelata mul isa näha. Pärast küll Arst seletas kenasti isa olukorra kohta.

Täna hommikul helistas Mamma, kes vajas abi internetipangagaga toimetulekul. Neil on jah Papa seni kõik sellised asjad korraldanud. Ütlesin, et tulen kohe appi, kuid kui minekuks läks, tahtsid nii Lõvipoiss kui Kõrreke samuti kaasa tulla. No eks me siis väntasime üheskoos. Jätsin lapsed korraks lasteaeda (kus keegi neist tegelikult enam/veel ei käi) õue mängima ja käisin ´haiglast läbi. (Lasteaed ja haigla on kõrvuti). Kõik on muutusteta.

Mamma juures lahendasin edukalt mõistatuse, mis seisnes Papa märkmetest pangaparoolide kindlakstegemises. Sain Mamma soovitud asjad tehtud ning küsisin, kas Mammal pole midagi selle vastu, et käiksin lõpuks siiski Auras ujumas. Mammal polnud. Käisin ainult kodust läbi ning panin kotti trikoo ja pesemisasjad. Olin hommikul, üldse mitte rattasõidule või kaasinimeste esteetilistele tundmustele mõeldes, tõmmanud selga sama kleidi, mis eelmisel päeval. Püsti seistes on see piisavalt pikk, et suured punased koorikud põlvedel kinni katta, aga vändates, jah, ei ole küll midagi võimalik varjata. Nii et kõik inimesed tänaval jõllitasid mu põlvi, ja kahjuks ei saa ma ka kõige parema arvamise juures oma veetlevast isikust seda siinkohal komplimendina tõlgendada.

Mamma juures tagasi olles selgus, et Pumpernickel seal magama jäänud polnud. Oli võtnud paberkotist välja küpsised ning teinud kotist endale mütsi, söönud mehise portsjoni hernesuppi, hüpanud batuudil ning käinud kogu aeg ringi nii majas kui aias ning korranud otsides: Papa, Papa, Papa. Minu saabudes ronis ta mulle sülle, sõi veel koos minuga natuke hernesuppi ning Mamma absoluutselt oivalist rabarbrikooki ning jäi, koogine käsi minu juukseid sikutamas, mulle sülle magama. Võtsin käe oma juustest välja ning panime vennikese diivanile pikutama. Läbi une kruttis ta omaenda juukseid. Seal ta siis magas, pisikene ja heledapäine (kahel tumedapäisel vanemal). Ka Papa oli noorena heledapäine ning Mamma ütles, et oli samamoodi läbi une oma juukseid kruttida tavatsenud.

Missuguses ajas viibib praegu Papa, seda mina ei tea. Ei tea ka keegi, kui palju talle seda aega on jäänud. Järgmisel nädalal on ta sünnipäev. 69. sünnipäev.