Päev, mis murdis tugevaimadki

Emme, mille eest neid lapsi kaitstakse, küsis Lõvipoiss minult. Kõrreke ruttas kohe ütlema, et ei kaitsta lapsi, vaid laste õigusi. (Kui sõõlamiseks läheb, siis on meie Kõrrekese koht Ravenclaw's kindel kui raudpolt.)

Päev iseenesest on muidugi tore.
Meie alustasime tänast programmi Aurast. Natuke murelikuks tegi mind küll Lõvipoisi üksinda meestepoolel hakkamasaamine, aga ta oli tubli. Noormees leti tagant näitas talle kõik värgid ära ning pärast viis veel talle mahaunustatud (õigemini meie kotti pakitud) ujumispüksidki järele. Kõrreke oli väga lustlik, laskis liugu, suples, sõitis kummirõngas ning käis läbi kõik loigud, kuhu inimesi sisse lasti. Lõvipoiss oli ettevaatlik. Kõrgelt torust alla ei lasknud (kuigi kaks korda käis üleval ära), väiksematest liumägedest aga küll. Kõige alalhoidlikumlat käitus Pumpernickel. Klammerdus mu ümber nagu koaalapojuke ning põhimõtteliselt jäi sellesse asendisse pooleteiseks tunniks. Alguses kisas ka. Aga mullivannis oli üks vahva tädi, kes rääkis asju, mis suisa kõrvu paitasid ning seepeale soostus Pumpernickel kannatama vaikides. (Ah et mida ta rääkis? Kiitis nii ema kui lapse ilu ja muid suurepäraseid omadusi, no kuidas sa siis selle peale ikka edasi kisad.) Aga pärast, saunavoorus, oli Pumpernickel juba õige tubli. Laval istudes ütles küll pead vangutades ai-ai, ai-ai. Aga nägu oli endal üsna rahulolev. No ega iga päev siis õigeks eestlaseks saada -- esimest korda saunas ikkagi!

Järgmiseks pidime saatma oma Kõrrekese raekotta. Tittedele (neile, kellele lusikaid jagatakse) esinema. Raeplatsil oli rahvast kui murdu, jagati õhupalle, tehti teatrit, puhuti pasunat. Teel oli Pumpernickel oma vankris tukkuma jäänud. Ei pasun ega trumm (üsna kõrva ääres) suutnud teda äratada. Aga kui laval esitatud numbritele aplodeeriti, plaksutas Pumpernickel läbi une kaasa. Niimoodi, iseenda plaksutamise peale, ta lõpuks ärkaski. Nägime paljusid tuttavaid ema ja lapse võimlusest, kodussünnituse päevilt ning lõpuks ka Ploomi ja ta ema. Viimaks laekus tittedele flöödi ära mänginud Kõrreke koos kotitäie heademõtetelinnalogolise nänniga.

Järgmine peatus oli piknik botaanikaaias. Sääl oli vahva, kõik lõhnas ja õitses ja lind laulis. Toit oli ebatervislik ning maitsev (laste endi valitud). Natuke kõndisime ikka ringi ka, imetlesime lilli, vaatasime karu kuju üle ja läksime kaotsi. Kõigepealt Kõrreke ja Lõvipoiss minul, kui nad kahe põõsa vahelt sisse lipsasid, ning siis mina neil ka, kui ma vankriga ennast neile sinna järele olin manööverdanud, ning nemad juba ammmu kuhugi mujale kadunud. Aga Kõrreke helistas mulle ja saime sirelipõõsa juures jälle kokku.

Edasi siirdus meie karavan mänguasjamuuseumisse. Pumpernicklile meeldis kõige rohkem rong -- see, kuhu tuleb panna kroonine münt ja mis siis sõitma hakkab. Kui meie kroonised olid otsas, kummardus Pumpernickel vitriini juures põrandale ning leidis sealt maast veel ühe. Selle pani ta tähtsa näoga ise mündiavasse. Kõrreke tahtis kindlasi minna filminukke vaatama. Seal on mõned natuke õudsed, mida me iga kord vaatame, ja siis mõned, mida lapsed hästi teavad ja mis on sellised turvaliselt tuttavad.

Ja et päev oleks laste läbi ja läbi, käisime veel Toomemäe mänguplatsil. Lõpuks Kõrreke tunnistas: Emme, ma ei jaksa enam mängida. Pumpernickel ei tõrkunud samuti vankrissepaigutamisel.

Lõpuks tulimegi koju, sõime õhtust (tervislik puuviljasalat kompenseerimaks lõunast piknikutoitu). Pumpernickel õnnestus täna üle päris pika aja panna oma voodisse magama, suuremad aga uinusid elutoa diivanil Superstaari vaadates. Lõvipoiss pomises veel läbi une, kui teda ülakorrusele oma voodisse kandsin: aga ütle mulle homme, kes välja langes.