Huvitav igavus. Teiste mõtete najal

Sirvisin täna üht kevadist Vikerkaart, kust jäin huviga lugema Epu arvustust Õnnepalu Flandria päevikutele. Ja seal oli muu seas kirjas, et igavust on põhjendamatult alahinnatud. (Sõnastus pole ehk täpne, kuna Tammelinna raamatukogust oli see Vikerkaar, nagu ka Flandria päevikud, paraku välja laenutatud.) Olen sellele viimasel ajal, kui mu tegevus on määratletav sõnapaariga lapsega kodus, palju mõelnud.

Ühest küljest liigub elu niiviisi staatiliselt, päevhaaval. Muutused on märgatavad, kui võrdled tänast päeva aasta või kahe aasta taguse ajaga. Lapsed kasvavad. Täiskasvanud nende ümeber teisenevad, muutuvad, kaovad, vahetavad dimensiooni. Ema kui selline on muidugi suhteliselt stabiilne nähtus. Sestap on naise (minu meelest just tingimata naise!) elu kulu kohta öelnud väga tabavalt Ellen Niit: Aastad lendavad imeruttu,/ainult päevad on pikad vahel.

Iga päev pisut isemoodi. Mõnel päeval on lapsed mõnusamad, teisel turtsakamad. (Siis kinnitan endale -- ja mõnikord lastele ka -- Tiia Toometi võrratust Kuidas panna nööpe-raamatust pärit lauset: Kõik lapsed on alati head, isegi siis, kui nad vahel halvad on. Sest nii ju ongi.)

Jah, emaksolemine tähendab lisaks igapäevarutiinile või koguni mõningatele tõelistele vasakujalapäevadele ka lugematul hulgal kallistusi, musisid, mõttevahtusi, ettelugemisi. Või õigupoolest on ka need osa igapäevarutiinist. Võib olla koguni siis igavusest. Nii lihtne on paika panna -- olgu siis kõrvalseisja või koguni nendesamade laste isa poolt -- väikeste laste ema on igav.

Elu rütm sellel lastega-kodus-ajal on lihtsalt teine. Ühest küljest on palju aega mõelda, jalutuskäikude või lapse une ajal. Teisalt on su elus hulk pisiasju, mis lihtsalt tuleb ära teha/korraldada, ning selliste asjade hulk suureneb loomulikult koos laste arvuga. See on selline isemoodi aeg. Aga kokkuvõttes ikkagi vaid üks etapp elus, selline igavuse kogemust andev etapp.

Seepärast on mulle tundunud, et Alliksaare paljutsiteeritud on ainult hetk, milles viibime praegu, räägib iseendale vastu. Hiljem nendib ta ju isegi: Ei ole mõttetult elatud aegu./ Mõte ei pruugigi selguda praegu. Mõnikord on sellisest kinnitusest aga vähe abi. Ütled ju endale küll, et omandad igavuse kogemust, kuid tegelikult tahaksid olla mujal ja teha Tõelisi Asju. Ehitada üles süsteeme, kirjutada raamatuid. (Vähe abi on ka nendel aegadel, kui elu tundub nii raske elada. Selline tõeline hädaorg.)

Nii et selle huvitava igavusega on lood päris huvitavad. Üks päev kulgeb teise järel. Jäädvustatud saab mõni naeratus fotole, mõni niisama-hetk mõnda kirja või siis bloogi. Enamasti ei peegelda need hetked igavust, pigem on selline paraadpilt. Mõni pidu, mõni reis, naeratavad õed-vennad, naeratavad lapsevanemad. Aga kuidas siis tegelikult portreteerida huvitavat igavust?