Meditsiinilised küsimused

Tütar Kõrreke kurtis valutava jala üle juba mitu päeva. Esialgu ei tundunud olevat midagi hullu, kuid täna märkasin, et mu laps lonkab. No nii. Küsimus, kuidas saada lonkav laps traumapunkti, lahenes tänu kavas olnud sõidutunnile ja lahkele sõiduõpetajale. Sain harjutada kodus ülesmäge tagurpidi boksi ja haigla juures lihtsalt boksi ja kohal me olimegi.

Traumapunktis ukse taga oodates leidis ka vastuse küsimus, mis siis ikkagi juhtus Kõrrekese jalaga. Oli käinud salaja kõrgest kapist šokolaadi näppamas ja kukkunud. Traumapunktis sain ka ise väikese mälutreeningu osaliseks (lapse isikukood õnnestus peast tuvastada teisel katsel).

Kõrrekese diagnoos: sidemete venitus. Ravi: kolm jääpurikat. Noh, kästi külma peale panna ja rahulikult olla. Viiamne on muidugi Kõrrekese puhul küllaltki problemaatiline. Side pandi ka peale. Koju sõitsime taksoga.

*
Homme hommikul lähen ise esmaabikursustele -- juhiloa saamise tarbeks tuleb mul selliseid läbida. See on mu elus juba teine katse. Esimene kord oli natuke vähem kui kolme aasta eest ja lõppes täieliku fiaskoga. Kui Esmaabi-Tädi jõudis silmavigastuste kirjeldamiseni ning tõi kuuldavale sõnad ja silmamuna oli punane nagu kirsimari, kadusid nii tädi kui klassiruum silmist. Ka kõrvust ning muudest meeltest. Mõningase aja pärast tajusin, et laman, pea kellegi tundmatu süles ja jalad kellegi teise poolt üles tõstetud, ning kuulsin läbi udu, et keegi küsib mu nime. Olin minestanud esimest ja viimast korda elus. (Viimast väidet võin muidugi homme õhtul täpsustada.) Noh, igal juhul hea näitlik õppevahend teistele toonastele kursuslastele. Minu protesteerimisest hoolimata viidi mind haiglasse, pandi lebama, tehti mõningad peened uuringud (ühes topiti mind peadpidi justkui lendavasse taldrikusse) -- aga midagi patoloogilist siiski ei tuvastatud. Ma loodan lihtsalt, et homsete kursuste programmis pole ette nähtud silmavigastuste detailset kirjeldamist...