iibise pesast

Wednesday, June 25, 2008

Suur Vend ja Väikevend

See õdede ja vendade värk on minule üksiku lapsena alati kuidagi müstilisena tundunud. Tähendab, väiksena olin ma oma üksiklapse seisusega huvitaval kombel rohkem rahul kui praegu. Õe-igatsus on aastega üha süvenenud. Selline lapsik mõte, et kui mul oleks õde, siis oleks ma hoopis teine inimene (no nagu Petškin arvas jalgratta kohta). Eriti võimas tundub kolme ühest soost lapse sündimine ühte perre. Kuigi, nagu kunagi juhtis mu tähelepanu tuttav kolme tütre ema, on näiteks muinasjuttudes kolme tütre puhul noorim alati see kõige ilusam, targem ja parem, kolme venna puhul on aga viimane see Loll-Ivanuška.

Meil on siis õde ja kaks venda. (Seda komplekti võib muidugi jagada ka kaks suurt ja väike, kuid praegu pole see siinkohal teemaks.) Mõtlesin huviga, et kuna asendub venna sünni järgne uudishimu tüüdatusega, kuid seni pole see veel kätte tulnud. Lõvipoiss on erakordne Suur Vend. Räägib, kuidas varsti saab Pumpernickel temaga koos Aurasse meestepoolele tulla. Temaga kahekesi koos saunas käima hakata. Kui Pumpernickel omaette mõnd laulukest leelutab, ütleb: ta laliseb nii armsasti. (Kusjuures mina omal ajal oleks iseteadliku kuueaastasena pigem häirituna ühmatanud sellise laliseva titeka peale...) Väikevend saab aiast kõige esimese punase maasika. Väikevend saab alati lakkuda peale vahukoore või kohupiimakreemi tegemist mikseri vahustamislaba, teise saavad korda mööda endale suuremad. Lisaks püüti eile osavalt kinni ka trepist kukkuv väikevend, kes tänu Lõvipoisi sekkumisele saab suure muhu asemel väikese (Lõvipoiss ise tunneb end muidugimõista elupäästjana).

Ning viimatine Lõvipoisi avaldus oli eriti paljulubav -- väikevennale lubati koguni kombed selgeks õpetada. Suur Vend ütles: ma õpin nüüd ise kõik kombed selgeks ning õpetan Pumpernicklile ka.

Mõnikord mulle tundub, et Lõvipoiss on enda õlgadele võtnud liiga suure koorma. Kuigi ta on teinud seda ise, ilma minupoolse surveta. Ja siis ma meenutan oma esimest muljet Lõvipoisist -- erinevalt Pumpernicklist, kes sündis omas kodus, sündisid kaks suuremat last haiglas минздрав-linade vahel -- esimene mulje oma esimesest pojast oli: see siin on küll üks turjakas sell. Aga rahustavana mõjub see asjalikkuse kõrval igapäevaselt ehk rohkemgi nähaolev lollitaja, Power-Ninjade fänn ja tulevane jalgpallur, kes praegu on viimaste nädalate tava kohaselt jäänud kohustetundlikult jalkat vaadates teleka ette magama. Ühesõnaga, igati normaalne Suur Vend.

Labels:

2 Comments:

At June 26, 2008 at 2:33 PM , Blogger Sehkendaja said...

Meie olime kaks õde ja minu igatsus oli saada vend. Lisaks vaatasin teismelisest saadik kõrvalt teisi vennapaare ja mulle tundus, et vennad omavahel on veel kõige vahvam asi (mis arusaadavatel põhjustel jääbki minust hoomamatuks asjaks. Nagu "Silvas" öeldi: "Jah, ma olen selleks liiga vana";)). Nüüd vaatan Hildat-Antonit ja tundub küll, et eks mõlemal oleks vahva, kui oleks oma soost keegi kõrval. Õnneks on neil täditütred-pojad, äkki täidavad lünka.

 
At June 27, 2008 at 12:04 AM , Blogger iibis said...

Mhmhm. Aga -- nagu siin ise kirjutasid just -- mõnda asja ei ole enam teatud põhjustel võimalik kogeda -- nii ei saa mina kunagi kogeda õde-olemist ülepea. Minu jaoks jääb kogu see asi siiski müstiliseks, olgugi, et omaenese laste pealt natuke saan aimu, millest ma ilma olen. Lapsena lõpututest ühistest mängudest, vanemate-vastastest vandenõudest, enam-vähem endaealisest inimesest, keda tunned läbi ja lõhki. Suurena on variante muidugi rohkem. (Üldse-mitte-suhtlemiseni välja.)

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home