Võimalusi uinumiseks ja ärkamiseks. Variatsioonid II

Nõnda. Kuni kestis jalgpall, pidas Lõvipoiss (kui tulevane jalgpallistaar) oma pühaks kohuseks igal õhtul teleka ette maga jääda. Ühe mängu ajal oli ta juba hümnide mängimise ajaks unemaal...

Eile pidas ta siiski esimese poolaja alguse vastu. Ta oli otsustavalt Saksamaa poolt. Miks täpselt, ei osanud ta ise kah põhjendada, aga ma kahtlustan, et ehk seetõttu, et seal mängis üks tema peaaegu-nimekaim. No ma ise olin samuti siis eile õhtul solidaarsusest oma pojaga Saksamaa poolt. (Muidu olen aastaid olnud Portugali fänn -- veel aegadest, kui seal mängisid Abel Xavier ja Vitor Baia ja Pauleta ja Deco ja Luis Figo -- ning Nuno Gomes oli noor mängija... )

Igal juhul, kui ta täna hommikul minu käest tulemust uuris, lohutas ta end, öeldes: aga hispaanlased lõid ju AINULT ühe värava.

Aga enne, kui hommik sinna maale jõudis, oli jõudnud juba ka mitu muud asja juhtuda.

Esimene tuvastatav hetk tänasest hommikust: minu tuppa ilmub Kõrreke, kes teatab kõvasti, selgelt ning rõõmsalt: Emme, kell on juba veerand seitse!

Aga teine üllatus ootas mind kummutil (no jäin Kõrrekese reipast äratusest hoolimata siiski veel mõneks ajaks uuesti magama) -- Lõvipoiss oli pannud sinna minu jaoks ühe mureli. Kes ütles, et meie kodus ei tooda hommikuti mureleid voodisse?