Et kuidas siis ikka kasvatada lugevat last?
Funktsionaalse lugemisoskuse puudumise kohta alustuseks üks näide. Kontrolltöö. Õpetajana on alati probleem mõelda välja piisavalt lihtsad küsimused, et neile ikka vastused leitaks. Küsimus, mille taga nägin üht tütarlast pusivat, oli lihtsamast lihtsam: nimetada ühe sõja osapooled. Läksin tüdruku juurde ja pakkusin abi: me olemegi ju ainult kahte riiki õppinud, pane need nüüd kirja. Õpilane, kes oli suutnud küll vastata paarile valitsejaid puudutavale küsimusele, jättis küsimuse ikkagi vastamata. Kolleegi kommentaar -- sa küsi neilt, mis värvi oli Napoleoni valge hobune.
Nii ongi. Kui õpikus on näiteks lause, et Mari kasvatab kasse või koeri, siis tohid küsida õpilaselt keda kasvatab Mari? või kes kasvatab kasse või koeri? Aga küsimus nimeta koduloomi, keda Mari kasvatab, toob jalamaid kaasa protestilaine. Kes need koduloomad on? Õpikus polnud sõnagi koduloomadest!
Tänane Postimees (http://www.postimees.ee/?id=20629) on kah selle tegeliku lugemisoskuse teema üles võtnud. Selle taga, et laps ei saa tekstist aru, on tegelikult lihtne selgitus -- laps ei saa aru, sest ta pole harjunud lugema. Minu käest küsis tütar Kõrrekese klassijuhataja arenguvestlusel muide just nõnda: kuidas kasvatada lugevat last?
Vastus on tegelikult lihtsamast lihtsam: tuleb lastele lugeda. Ma ei ole kunagi pööranud liigsuurt tähelepanu tähtede õpetamisele. Tähed õpitakse selgeks nagunii. (Oma kahe kogemuse pealt -- Kõrreke õppis lugema iseenesest, viieaastasena. Lõvipoisi õpetasin lugema möödunud sügisel, kuuesena -- kui oli näha, et iseenesest ei toimu siin midagi.) Aga lugemisharjumust kujundada saab ikkagi ainult lapsena. Juba pesamuna Pumpernickel teab -- peale hambapesu tuleb õhtujutt. Kõrrekesest ja Lõvipoisist rääkimata.
Raamatu valimise reegel on lihtne, loen ainult neid raamatuid, mis mulle endale ka meeldivad. Selle üle võib muidugi vaielda, näiteks klassikalistest asjadest pole ma lugenud lastele Naksitralle ega Heljo Männi raamatuid, kuna need lihtsalt ei meeldi mulle endale eriti -- ja kõiki maailma raamatuid ei jõua nagunii keegi läbi lugeda.
Aga mida me siis loeme? Lindgren. Muumitroll -- no ikka neid õigeid raamatuid, koomiksilehte olen ostnud küll, aga seda loevad lapsed ise. Dahl (siin on küll teatud kompromiss iseendaga, sest eestikeelne tõlge on vilets). Eestist: Pille-Riin. Tiia Toomet. Kivirähk. Leelo Tungal. Heiki Vilep.
Viimasel ajal elame muidugi täiega Sigatüükas.
Nii kirjutab ema, kes tabas eile kõik oma kolm last diivanilt reas, raamat käes: Kõrreke luges Britt-Mari puistab südant, Lõvipoiss Jipi ja Jannekest ning Pumpernickel oli õe-venna juurde roninud ning lehitses süvenenult Muna.
Labels: järjest loe, kasvatusküsimused
posted by iibis @ 7:07 AM
10 Comments:
Kui õpikus on näiteks lause, et
Mari kasvatab kasse või koeri, siis tohid küsida õpilaselt
keda kasvatab Mari? või
kes kasvatab kasse või koeri? Aga küsimus
nimeta koduloomi, keda Mari kasvatab, toob jalamaid kaasa protestilaine. Kes need koduloomad on? Õpikus polnud sõnagi koduloomadest!
Olen täheldanud sarnast protestilainet kogu oma põhikoolis õpitud 9 aasta jooksul. Keskkooli sattusin aga Tallinna Reaalkooli ning siin on asjalood veidi teistsugused: õpilased pigem naudivad oma peaga mõtlemist. :)
Huvitav õpikeskkonna muutus.
Mirri kirjutab:
Hm. Minu meelest on see protestilaine tunnuseks, et lapsed mõtlevad. Kui mina koolis käisin, siis õpetati, et kass ei ole koduloom. Teda pole kunagi kodustatud. Ta tuli vabal valikul inimese juurde elama.
Koduloom oli määratletud kui "kodustatud loom" ja mitte selles mõttes, nagu keegi praegu tiigri kodustaks. Siin oli mõteldud pikka ajaloolist kodustamis-aretamisprotsessi.
Ja esimeseks kodustatud loomaks on alati koera peetud.
Seega, kui ikka lastele pole selgitatud, kuidas koduloom on määratletud, ei tule neilt ka oodata seda vastust, mis endal peas keerleb.
Ma olen oma järeltulijatele igal õhtul lugenud, lugenud ja lugenud aga raamatukoi on vaid vanem laps. Keskmine eelistab arvuti või teleka vilkuvaid pilte ja pesamuna... noh, kui ise lugema õpib, ehk siis tunneb rohkem huvi.
erko -- Arvatavasti see õpikeskkonna muutus oligi see, miks Sa kooli vahetasid, eks ole.
anonüüm -- kas siiski on koduloom, kontrollisin huvi pärast teatmeteostestki. Aga mitte see ei olnud jutu point. (Mitte, et see Su mõttekäik huvitav poleks olnud.)
ritsik -- siis on meil ilmselt lihtsalt vedanud, meil on siis lihtsalt peres lugemismaania nakkuslik vorm.
loomulikult kass. mitte kas. ja-jah, lisaks lugemisele võiksin ka omaenese õigekirjaga tegelda...
Mirri j�tkab:
Asi pole ju �ldse selles, mida �ks teatmeteos v�ib v�ita. Teatmeteoseid panevad kokku inimesed ja kuidas midagi defineeritakse, s�ltub paljuski teaduslikust koolkonnast. Ja alati tasub vaadata, kellele on antud teatmeteos suunatud. Kas lastele, �petajatele, teadlastele jms.
Kuidas m�ratleda kodulooma on oluline igasugustes uurimistes, mis ei puuduta kuidagi algklasside kodulugu.
Aga tore oleks, kui �petaja oskaks n�ha ja teaks, et igasugused definitsioonid omavad kultuuritausta.
Muidugi on lihtne defineerida koduloomad lihtsalt �leslugemise teel. Seda seni, kuni rahvastik on paikne. Aga ma ei hakka seda teemat edasi lahkama.
Tahtsin lihtsalt t�helepanu p�rata _t�siasjale_, et k�sija suu peale ei l�da. Kui lapsed k�sivad, siis nad tahavad teada. Isegi siis, kui nad esitavad k�simuse veidi trotsivas vormis, et �pikus pole ju �teldud, kes loomadest on koduloomad!
Ja ma arvan, et paljud lapsed teavad (parafraseerin Kiplingit), et "kass on loom, kes k�nnib omap�i ja k�ik kohad on talle �hesugused". Ja nii m�negi lapse vanemad r�givad kassist ja probleemist, keda ja kuidas lugeda koduloomaks.
Kui laps esitab küsimuse puhul arutelu, kas Mari kasvatatavat kassi võib üldse pidada koduloomaks ning selle kenasti ja argumenteeritult esitab, rõõmustab see mind kui õpetajat väga. Aga näitena tõin selle sisse pigem seetõttu, et päris suur osa õpilastest ei ole suutelised teksti reprodutseerima teiste sõnadega (rääkimata koguni sõnade taga peituvatest mõttest) kui õpikus on öeldud. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et nad ei saa lihtsalt tekstist aru. Ja aru ei saa nad seetõttu, et teksti mõtestatud lugemine on neile võõras tegevus.
pee-ess: ma ei õpeta algklassides.
Ma ei tea, kas see nüüd on ÕIGE kommentaar õiges kohas (korralikud inimesed teevad ju alati õigeid asju õigel viisil, eks ole). Aga kas laps just ilmtingimata PEAB olema lugev laps?
Meie kuuene nt on pigem meisterdav laps ja pole ka katki midagi. Ja ma leiaks talle veel tükki viis epiteeti, mis sorti laps ta on. Arvutist ja telekast ma püüan neid eemale hoida, sest pean seda mitmeti halvaks, aga muude tegevuste vahelt võibla ei pea nii väga vahet tegema. Muinasjutte armastab meie meisterdav laps ka väga - oleks ainult lugejaid.
Ei peagi olema lugev laps. Aga meie omad on -- ning kirjutatud ongi see oma kogemuse jagamiseks. "Meisterdav laps" on jälle minu jaoks tundmatu maa. No mitte et nad ei meisterdaks üldse, aga ikka hästi vähe. Keskmine laps ei taha ka joonistada ka. Nii et kui keegi kirjutaks teemal "kuidas kasvatada meisterdavat last" või "kuidas kasvatada joonistavat last" loeksin huviga. Mina kirjutasin lihtsalt lugemisest.
Jah, ega Su kirjatükil ei olnudki midagi viga - see ei olnud kellegi pihta suunatud. Selles mõttes oli "viga" ikka pigem minu kommentaaril.
Mina olen sageli hädas meie vanavanematega, kes nõuavad, et meie laps oleks lugev laps, sest see on intelligentne, kui laps loeb, ja nende lapselaps ometi peaks seda olema. Ja mida varem üks laps lugema hakkab, seda parem, et siis on rohkem seda va intelligentsi asja lapsel küljes ja saab rutem targemaks. Seda suhtumist on meil ühiskonnas üldse palju. Mind see häirib, sest see lõhub minu last – surve olla intelligentsem. Igasugune surve lõhub. Aga Sinu kirjatükk ei teinud tõesti kohe sugugi midagi paha.
Nii et häda on ikka minus, kes ma tahaks, et mu lapsel oleks õigus olla tema ise. Ma olen sellest oma blogis kirjutanud ka. Aga joonistava ega meisterdava lapse kasvatamisest ma vist ei kirjuta. Selle loo mõtte võib ühe lausega ära öelda: lase tal joonistada või meisterdada, kui ta seda tahab, ning anna vahendid ja natuke nõu, kui ta ise hätta jääb. Seda Sa tead ise ka, ma usun.
Ja minu meelest ka on tore, kui laps tahab lugeda. Selle vastu ei ole mul mitte kõige vähimatki. Toetan igati.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home