Kes see jalgrattur siis õigupoolest on?

Olen see, kes parasjagu vaja. See on üks rohkeid rattasõidu plusspooli, eks. Kui vaja, sõidan sõiduteel, kui vaja, siis jälle kõnniteel (nt ühesuunalisel tänaval -- või kui on teetööd). Sõiduteel on muidugi parem.

Ainult et -- ega paljud autojuhid kah ei tea, kes see jalgrattur on. Justkui oleksid saanud oma load, lahendamata kordagi teste, kus liiklusskeemis tuleb ka jalgratturiga arvestada. Et kui sõidab ikkagi sõiduteel, siis kehtib ka talle nii peatee kui anna teed märk, nagu ka parema käe reegel. Siin Tartus linna vahel sõites kohtab aga enam-vähem võrdsel hulgal nii neid juhte, kes viipavad jalgrratturile sõida-sõida! , kuigi tegelikult oleks neil eesõigus, nagu ka neid, kes sõidavad rattale jõhkralt ette.

Ma olen ise mõelnud, et kuna täiskasvanu ei pea ju põhimõtteliselt rattasõiduks mingit luba ega ka järelikult teadmisi omama, siis see tähendabki suurt hulka sõitjaid, kes heal juhul on kuulnud parempoolsest liiklusest. (Kusjuures olen ise kohanud rohkem kui korra jalgrattureid, kes isegi parempoolsest liiklusest justkui midagi ei teaks). Et jalgrattur ongi selline, kellelt võib kõike oodata ning parem las sõidab kiiremini minema (või sõidab siis autojuht ise kiiremini minema).

Jalgrattateed on muidugi hea lahendus. Siin-seal on need isegi kenasti olemas ja tähistatud. Ehkki siin on samuti olukord mõnes kohas kurbnaljakas. Noh, hakkad näiteks Tartus Kesk tänava tagant otsast sõitma ja jõuad rõõmustada, nähes jalgrattatee tähist. Ületad ristmiku (vist Alevi) ja avastad end... vastassuunavöönist, kusjuures puudub ka õigupoolest kõnnitee, kuhu ohutuse mõttes ära pöörata. (Tegelikult muidugi võib põhimõtteliselt sõita Kesk tänaval mõlemalt poolt puid mõlemas suunas -- aga reaalselt toimivad vist puud pigem eraldusribana -- vähemalt pole ma juhtunud küll nägema, et Kesk tänavas neljas reas sõidetaks.) Ning jalgrattateed võivad muidugi olla, aga inimesed kasutavad neid paraku ka kõnniteena. Korra tegin ühele kahest naisest ja lapsevankrist koosneval seltskonnale märkuse, vastuseks kostus: ega me vast teid nüüd ei sega. Nojah, siis võiksid nad ju oma vankriga ka Riia mäest sõiduteel alla jalutada, küll autod kuidagi mööda põikavad. Vast väga ei sega, eks.

Aga selline virin on muidugi mõttetu. Eks reeglina vankerdaja (kes ma ju ka ise omajagu aastaid olen olnud) näeb maailma ühest, rattasõitja teisest küljest. Nagu ühes lastejutus minu lapsepõlves, kus kaks kassi (vist) läksid vaidlema, kas pall on sinine või punane. Pall oli ühelt poolt sinine ja teiselt punane.

Muidugi, ma arvan, et suurem osa inimesi on elu jooksul nii jalakäijad, jalgratturid kui ka autojuhid. Paljud lükkavad ka vankrit. Muuseas, veel oma lapsepõlvest mäletan linnapildis (küll harva) ka hobuseid. Et oligi selline talumees vankriga linna tulnud (see on siis nii kolmkümmend aastat tagasi umbkaudu).

Aga igal juhul on rattaga sõita nii keskkonda kui ka raha säästev. Sky plusi asemel kuulad linnulaulu. Lõbust rääkimata.