Sigatüüka uudised

Loeme suuremate lastega parasjagu Harry Potteri neljandat osa ja seetõttu on nii Lõvipoiss kui Kõrreke oma mõtetega rohkem Sigatüükas kui iibisepesas. Tükeldad näiteks salatikraami, kui tuleb Lõvipoiss ja küsib: Aga miks ta talle seda rääkis? No kogenud ema (nagu mina, khm) saab muidugi kohe aru, et küsiti selle kohta, miks Harry rääkis Cedricule lohedest. Mõne aja pärast tuleb Kõrreke ning sõnab: ma olen väga mures ja loodan, et tal läheb kõik hästi. -Ainult väga mõistmatu inimene võiks sellest järeldada, et jutuks on näiteks isa, keda kuu kohta ühel päeval nähti ning kes uuesti seitsme maa ja mere taha sõitis. Loomulikult on jutt Harryst, kel seisab ees kohtumine ungari sarvsabaga.

Tegelikult ma natuke kahtlesin selle neljanda osa lugemisega. Valdavalt on muidugi tekst väga lõbus (Kõrrekese ja Lõvipoisi huumorilemmikuteks on professor Trelawny tunnid, nende kohtade peal naerdakse pisarateni). Aga samas ilmuvad just selles osas surmasööjad lendluudpalli finaali ajal uuesti välja ning lõpus sureb ju Cedric.

Miks ma siis ikkagi otsustasin, et mu lapsed, vanuses 8 ja 6 (no ok, järgmisel kuul seitse), on suutelised sellest aru saama? Surm kui teema on laste jaoks kuidagi põhjendamatult tabuteemade hulka liigitatud. Et me peame neile eakohaseks power-ninjasid või -- just täna õhtupoole käisime vaatamas -- Narnia kroonikate-tüüpi pikkade lahingu- ja võitlusstseenidega filme -- aga surmast rääkida on justkui ebamugav. Mulle tundub, et tegelikult võtavad lapsed surma loomulikumalt, kui me seda ette kujutame ning kindlasti loomulikumalt kui nii mõnigi täiskasvanu. On ka lastekirjanikke, kes on sellest kirjutada osanud. No Anderseni Merineitsi imeilus surm oma armastatu nimel, Vennad Lõvisüdamed loomulikult -- viimase raamatu võttis Kõrreke ise mõni nädal peale oma vanaisa surma lugeda (olime seda möödunud aastal koos teinud).

Aga nüüd me seda Tulepeekrit loeme ning selle vaimus veel vähemalt nädal-paar ka elame. Isegi laste mängud on omandanud Sigatüüka jooned (need on sellised vahvad poiste-tüdrukute mängude vahepealsed, nagu meie peres ikka olema kipuvad.) Kõik Lõvipoisi ja Kõrrekese autod on ära jagatud nelja majja ning neil on igsugu erinevad tunnid. Neid viivad siis läbi professorid Kõrreke ja Lõvipoiss vaheldumisi.

Igapäevaelus samastavad nad end loomulikult Harry ja Hermionega. Ühel päeval tundis Lõvipoiss sügavalt kaasa näitlejatele, kellel, õnnetukestel, tuli filmides mägida Malfoyd, Crabbet ja Goyle'i. Lõvipoiss loodab ikka ka tegelikult enne oma 11. sünnipäeva öökullipostiga kutset saada. Kõrreke realistina arvab, et kui tal oleksid võluvõimed, oleksid need juba mingisuguselgi moel avaldunud ning on, võib vist öelda, oma muguks-olemisega leppinud.


pee-ess: kui seda bloogi juhtub lugema mõni prantsuse keele oskaja, siis oleksin tänulik, kui annaksid teada, kuidas õigesti hääldada Beauxbatons.