Rattahetked

I
Kui jalgratas on su liikumisvahend nr 1, on su linn hoopis teine linn, kui siis, kui kõnnid või kui sõidad autoga. Võrreldes jalutamisega on teised nii marssruudid kui ka nende läbimiseks kuluv aeg, võrreldes autoga aga -- kõik lõhnab, häälitseb ning -- on olemas ilm. Tuulega on raske vändata. Väike vihm ei mõjuta eriti midagi, aga teinekord juhtub ka, et väikesest vihmast saab suur või et tuled kodust välja päikesega, kohale jõudes sajab aga vihma või isegi rahet.

Nagu juhtus meiega, s.t minu ja Pumpernickliga mõni päev tagasi. Olime teel Lõunakeskusse läbinud umbes poole vahemaast, kui hakkas sadama. Vihma ja rahet ning nõnda tihedalt ja järsku, et olime hetkega läbimärjad. Möödujad sikutasid hõlmu koomale ja avasid vihmavarjud ning heitsid mu pojakesele haletsevaid pilke. Pumpernickel oli aga rõõmus ja uudishimulik. Midagi sellist polnud ta kunagi varem näinud.

Lõunakeskusse jõudes heitsin pilgu ka enda riietele -- tjahh, oma õhukese valge läbimärja särgiga oleksin ilmselt sobinud kuhugi konkurssile märg t-särk (kunagi tv-st olen näinud ühte sellist). Noh, õnneks, oli mul Pumpernickel, keda sülle võtta...

Kui apteegis ja toidupoes käidud ning särk kuiv, oli ka päike uuesti välja tulnud ja omamoodi oli isegi kahju. Nii huvitav vihm.

II
Mulle meeldib nüüd, suviti, Pumpernickel rattatoolis, sõita hommikul turule. Mõnus värske ja hästilõhnav kraam, mida -- ning see polegi vähetähtis -- saab osta nii, et ei pea pojanatti rattalt maha võtma. Täna avastasin juba peaaegu turuväravas, et mul on ainult viiesajaline. Ilmselt oleks mõistlik see lahti vahetada. Paremat kätt jäi tankla -- aga siis oleks pidanud ju poisi ikkagi toolist lahti harutama. Aga jah -- natuke eemal oli ju Mäkk. Sõitsin oma kahel rattal Mäkkdraivi ja sain oma viimase aja kõige meeldivama teeninduse osaliseks. Sõbralik naeratus mulle, naeratus ja õhupall Pumpernicklile ning capuccino oli järgmisel aknal juba valmis (polnudki NII halb kusjuures). No kelle jaoks see Mäkkdraiv siis on, kui mitte meiesugustele, eks ole.

III
Huvitav on see, et kui teed kõik oma tarbesõidud jalgrattal, siis pole mingi probleem koguda päeva lõpuks arvestatav hulk kilomeetreid (kuigi see pole eesmärk omaette). Praegu, kui Kõrreke oma jala tõttu ise ei või sõita, on meie liikumisskeem eriti huvitav.

Näiteks õhtune saun Mamma juures -- esmalt Pumpernickel kohale viia. Seejärel ise koju tagasi, Kõrreke istmesse upitada -- Lõvipoiss väntab õnneks ise kaasa -- ja uuesti sama tee. Pärast tagasi kõik tagurpidi -- Kõrreke koju, siis sama tee poistega. Noh, umbes nagu selles mõistatuses, kus saarele tuli viia kapsas, kits ja hunt, aga paati mahtus korraga üksainus.

Kui nii edasi läheb, olen Pekingiks vormis!