Lapsevanemlus ja esteetilised tundmused

Teema sissejuhatuseks üks natuke varasem kirjutis, bloogi ma siis veel ei pidanud, kuid mõne asja panin niisama kirja. Pärit võiks see olla märtsist ja alapealkirjaks

Minu tütre tuba
Ukse all: koolikott (lahtiselt), põrandal maas lahtine vihikumapp. Ukse juures on maas tund aega tagasi raamatukogust laenutatud raamat ja ema käest saadud uued juuksekummid. Nende peal kiht nukuriideid.
.
Voodi peal kooliriided -- on näha, et nende peal on istutud -- segamini ööriietega.Veel mõningad riidetükid, ühes nurgas künkakesena tekk.

Voodi ees maas pidulikud riided: vest, seelik ja pluus ning kott kingadega. Veidi eemal riidepuu.

Laua peal kiht raamatuid, joonistusi ja osaliselt lõigutud pabereid. Köögist pihta pandud käärid. Kommipaberid.

Kirjutuslaua ja akna vahel kokkukägardatud paberid.

Keset põrandat nukk, nukutekk ja kallisasjade karbike. Riiuli ees maas juuksekumme, memoriinikaarte ja tühi sametkarp (ilma sõrmuseta).

Pesukapi uks on lahti, pesu on osaliselt välja tõmmatud. Pesu juures põrandal sõrmus (ilma sametkarbita).

Lisaks üle terve põranda juuksekumme, -klambereid, pliiatseid ja pliiatsiteritaja (viimase kohta kommenteerib Kõrreke ise pahaselt: No see on ju Lõvipoisi oma! ).

Mõtted, mida ma enne laste sündi mõtlesin
Üldiselt ma eriti lapsi ei armastanud -- tõsi, ma polnud nendega eriti ka kokku puutunud. Kord, kui meil käisid lapsega külalised, olin pärast pahane, et pidin laudlina pärast pessu panema, kuna laps oli sinna toitu peale ajanud. (Laudlina -- mis see veel on? Kui ma kasutaksin praegu kodus laudlina, tuleks seda pesta mitte iga päev, vaid peale igat toidukorda.)

Ühesõnaga, lapsed tundusid mulle kuidagi talumatult ebaesteetilistena -- alates hetkest, mil nad kõhus kasvades moonutavad oma ema keha, sünd ise -- no see tundus muidugi täiesti fuih! ja pärast see igavene mökerdamine ja pläkerdamine. Õudne! Praegu, kui kuulen/loen kedagi sarnaseid mõtteid avaldamas, tean umbes-täpselt, kui palju aega tal lapse tulekuni oma ellu on jäänud. Enamasti ma väga ei eksi. (Ehkki -- milles ma olen väga mitte-kolmelapseemalikult veendunud -- ma ei arva, et kõik naised peaksid sünnitama. Kui ei taha, siis ei pea. Maailmas leidub niigi inimesi, kes seda teevad -- no siinkirjutajagi näiteks -- nii et üleilmse ülerahvastatuse tingimustes ei ole tõesti see iga naise ilmtingimatu kohustus.)

Praegu
Omamoodi armastavad kõik mu lapsed korda. Kõrreke tuleb näiteks heal meelel oma segaminiaetud toast hoopis raamatukogutuppa raamatut lugema või söögituppa joonistama. Lõvipoiss lükkab heal meelel oma prahid voodi alla peitu. Pumpernickel valab põrandale karbi kaerahelbeid, tuleb kutsub mind kättpidi kohale ning ütleb: ai-ai.

Mõnikord ma mõtlen: no ühel hetkel saavad kõik lapsed suureks. No siis nad vast enam ei topi jäätisepaberit diivanivahesse, ei ürita küpsetada ehtsa liivaga kooke minu ehtsas praeahjus, ei mängi harjaga vehkides Power-Ninjasid (ei, mängu vastu pole mul midagi, ainult et seinalamp lõhuti ära). Ma võin jätta oma küünelakipudeli vannituppa, kartmata, et sellega maalitakse triibuliseks radiaator. Ma ei leia pessuminevate (halval juhul kahjuks ka pesusttulevate -- kuigi aastatepikkune kogemus on mu ses suhtes võrdlemisi ettevaatlikuks teinud) pükste taskust hunnikut kommipabereid, legoklotse ning makarone. Minu prügikühvel ei ole liivakastis. Ma võin lugeda aias raamatut, ilma, et mulle vormitäis liiva pähe kallataks (reibaste sõnade näm-näm saatel).

Ma ei tea, millal täpselt võiks õnn saabuda meie õuele. Tegelikult me koristame (eriti mina!) ju ka. Igal õhtul lasen suurematel lastel omad toad korda teha, aga neil tubadel, eriti Kõrrekese omal, on omadus kuidagi iseeenesest segi minna -- isegi kui ta tõepoolest päeva jooksul oma toas justkui polegi eriti olnud.

Aga siiski -- viimasel ajal on märgata ka teatud paranemistendentsi -- võrreldes paari nädala taguse ajaga, kui meil oli veel viis kassi, on praegu, kui kassipojad on leidnud omale omad kodud, jäänud kassikarvu tõesti nii umbes viis korda vähemaks.