Veel rassismiküsimusest õppe- ja kasvatustöös
Üks väike meenutus viie aasta tagusest Rootsist (oi-jah, kuidas aeg küll lendab...)
Olime lastega (Kõrreke siis kolmjapool ning Lõvipoiss peaaegu-kaks) mänguväljakul, kui meist jalutas mööda sõbralikult naeratav neegrinaine oma lapsukestega.
Kõrreke kilgates: vaata, emme, neeger!
Oi, nii ei tohi öelda!
Kõrreke, arusaamatuses: aga kui on musta nahaga, siis on ju neeger?
Oletagem, et seesama lapsuke, noh, näiteks nii kümne aasta pärast, näitab oma klassipilti mõnele uuele sõbrale. Tahab juhtida tähelepanu punase peaga Meerile ning ühe jalaga Silverile, kes on tema parimad sõbrad. Aga, kartuses kedagi mõne välise tunnuse järgi diskrimineerida, peab ütlema hoopis: näed, see sinise kampsuni ja roheliste tossudega tüdruk ja vasakult seitsmes poiss. Ühesõnaga, tuleb igal juhul mööda vaadata kõige silmahakkavamast välisest tunnusest!
Vanasti oli neeger rassiline määratlus. Ei olnud oma olemuselt solvav. Praegu mõjub diskrimineerimisena, nagu ma aru saan, juba see, kui laps keeldub multikultuursest suhkurdatud tõugust?
Labels: kasvatusküsimused, osalev vaatlus
posted by iibis @ 6:44 AM
2 Comments:
Kõik sõltub olukorrast.
Kui näiteks punapead tema punase pea tõttu koolis narriti, nii et ta sellest sügava psühhotrauma sai, võib tema jaoks kogu ülejäänud elu jooksul olla punapea väga valus sõna. Samas, keegi teine, ilma sellise ajaloota, ei taju selles üldse midagi erilist.
Poliitkorrektsed väljendid on ehk lihtsalt katse väljenduda nii, et me kedagi ei solvaks. Täielikult igasuguseid solvanguid vältida on võimatu, sest iga teksti peale võib keegi tunda valu ja nii valitakse mingid levinumad teemad ja üritatakse siis mingid piirid seada.
Iseasi, kas me saame vastutada meile täiesti võõraste inimeste solvumise eest. Võtame kasvõi selle näite, et mingist teemast teravamalt oma blogiski kirjutades võime tahes-tahtmatult astuda kellegi solvumisalale, keda me ei tunnegi.
Nii et minu meelest taandub kogu see rassismi ja ka poliitkorrektsuse teema küsimusele:"kas ja mil määral on meil võimalik arvestada oma sõnades asjadega, mis kedagi (keda me võib-olla üldse ei tunne) solvata võiks"
Selle silmahakkava tunnuse puhul saab täiskasvanu muidugi enamalt jaolt aru, kas tegemist on potentsiaalse solvumispunktiga või ei (no mitte alati muidugi). Me enamasti ei ütle sõbrale: osta nüüd maasikaid selle paksu vinnilise mehikese käest.
Aga lastega on natuke raskem. Tuttava poiss oli näiteks hüüdnud üle bussi: emme, vaata, tädil on sured tissid! (Tädil olidki). Aga meie, kes inimest ei tunne, ei või muidugi teada, kas ta on ise oma eripära üle uhke või eluaeg põdenud.
Kuid nahavärvi puhul on asi veelgi keerulisem. Eestis on neegrit klassipildil ilmselt siiski lihtsam nahavärvi järgi tuvastada. Muidu on nagu selles loos, kus kolmepäine mees pakub end telefonitsi tsirkusse tööle ning ütleb, et tunnete mu ära nelgiõie järgi nööpaugus.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home