Lapsed ja Asjad

Kui alustada tõdemusest, et tänapäeva lastel on asju lihtsalt liiga palju, siis jah, enam klišeelikumaks ei ole siin ruumi minna. Aga on tõepoolest.

Mõnikord tundub, et terve kodu on täis laste asju. Ja nende osasid ja tükke. Tiia Toometil on üks lastejutt. Sellest missugused asjad kellegi on. Mõnel nukk ja nukuvanker. Teisel klotsid ja auto. Aga kahel poisil on asju teistest rohkem. Lugematus koguses hammasrattaid, väntasid, autokumme ja muud sellist. Mõnikord mulle tundub, et minu laste asjadega on sarnased lood... Aga midagi on vist veel puudu ka. Vähemalt nende endi arvates.

Paar päeva tagasi käisin koos kõigi lastega poes. Noh, sellises suures supermarketis, nagu nad kõik siin praegusel ajal on.

Emme, ega sa mulle nagunii autot ei osta...

Võte oli muidugi odav. Aga -- teisest küljest -- viimase auto tõid vist tõesti päkatsid -- noh --

Millist autot sa siis tahaksid.

Lõvipoiss läks ja valis endale välja uhke sportauto mudeli. Viiskümmend krooni. Mis seal ikka. Panime auto kärusse.

Vaatasin, et Kõrreke tahtis nagu midagi öelda. Aga jättis ütlemata. Võte oli kahtlemata väärikam.

Kas sina tahaksid ka mõnda väikest asja.

Jah, emme...

Mis see siis oleks?

Kõrreke pidas tükk aega hinge kinni. Paus kandis. Ootasin huviga.

Kleepsulehte.

Kleepsulehtki valiti välja. Väga roosa ja väga nunnu hiirtega kleepsuleht. 100% suurepärast kitši.

Ja lõpuks sai muidugi ka väikevend ühe pisikese liivakastiauto.

Järgmisel päeval oli Kõrrekese nimepäev. Arutasime koos, missuguse -- seekord siis tarviliku -- asja võiks ta sel puhul saada. Lõpuks jõudsime järeldusele, et tal läheb hädasti tarvis kastikest nukuriiete jaoks -- no tõesti, kilekotiga toanurgas ei näinud need just kenad välja. Kastike, seekord väga nunnude kiisupiltidega -- aga samuti täiesti ehe kitš -- sai ka soetatud.

Nii et kõigepealt asjad. Siis midagi, kuhu neid asju panna. Lõpuks veel midagi, kuhu asjad ära panna. Et teha ruumi uute asjade jaoks.