Peep-show "Mida ei taha, seda ei näita!"

Kui lähtuda aksioomist, et blogimine ON ekshibitsionismi vorm, siis on ka arusaadav, miks Kaamosruulsi visatud meem on mind painanud terve pärastlõuna ja õhtu.

Ühest küljest lihtne: no tupeseenest ma juttu ei tee. Koerapidamisest samuti (nagu ka ilmselt mitte paljude teiste tublide loomade -- nagu lambad, iguaan või kuningboa -- pidamisest mitte). Lastest rannas paar päeva tagasi tehtud pilte üles ei riputanud, kuna porgandpaljas lapsuke võib kelleski äratada tundmusi, milleks need fotod kindlasti mõeldud ei olnud. Ma ei avalda kalatoitude retsepte, sest kala ma ei söö.

Aga veel? Kui ma nüüd ütlen, et ühest või teisest teemast ma EI kirjuta -- nagu ühes jutus, kus mehele lubati kullakott, kui ta mingi aja suudab olla eesli sabast mõtlemata -- äkki just siis tulebki tahtmine kirjutada eesli sabast?

No olgu.
Ma ei kirjuta arvatavasti kunagi ühestki masinast või mehhanismist -- kuna tehnika ja selle kasutamine on vaieldamatult minu nõrgim külg. Ehk ainult kurdan oma saamatust.

Arvatavasti ei kirjuta ma ajaloost. (Ega ma ise kah hästi ei usu, et nii halva mäluga inimene, nagu ma seda olen, ongi suutnud ülikooli ajaloolasena lõpetada.)

Ma ei edasta isiklikke sõnumeid läbi blogspoti. Ses suhtes eelistan vanamoelist iimeilisuhtlust.

Ma ei kirjuta teemadel, mis kas ei lähe mulle üleüldse korda või lähevad korda nii palju, et kirjutada neist on võimatu.

Rohkem ei julge lubada.

Blogimine on muidugi selline grafomaanide hobi. Ja paratamatult toob see kaasa selle, et tekstid tervikuna annavad edasi rohkemat, kui lihtsalt see konkreetne sõnum, mille blogardist autor sinna sisse panna kavatses. See oht vist on peep-show kui sellise olemusse juba sisse kirjutatud.