Ratastega seast, verest ja pisaratest

I
Täna pidi olema see vaikne õhtu. Et panen kah korraliku lapsevanemana oma võsukestest mõned pildid üles ja kirjeldan magusat igapäevaelu. Suured lapsed ju vanaema juures, meie kahekesi pesamunaga. Viimatinimetatu oli parasjagu roninud aknalauale. Olin väga sõbralik, ning kasutades tooni veel-üks-hüpe-Ruu-mu-kullake ütlesin: noh, tule nüüd akanalualt maha ja läheme ...

Kuhu, see jäigi Pumpernicklil teadmata. Ta oligi maha tulnud. Libisenud akna ja kirjutuslaua vahele ning selle käigus rullinud oma kulmu.* Haav polnud väga suur, kuid verd tuli kõvasti nagu peahaavade puhul ikka ja servad olid irvakil. Nii et laps sadulasse ja traumapunkti. Seal sai siis Ruu-kullake kulmule õmbluse ning õmblusele plaastri. Kisa oli õmblemise ajal eeskujulikult vali.


II
Nüüd tuleb see korraliku lapsevanema osa, palun väga!

Käisime meiegi nädalavahetusel hansapäevadel.** Kuis siis muidu. Kõik oli aus. Alates sellest, kui tahtsin osta Pumpernicklie ratastega siga ja ta vaatas mind ilmel, nagu teismeline, kellele ema tahab kinkida Anne Veski viimast plaati -- no sai, sai laps omale uue punase auto. Lõvipoissi autasustati mõistatuse (kuidas sättida autod treileri peale tasakaalu) esik- ja ainulahendamise eest puidust hundinuiaga. (Igal korralikul mehel olgu oma hundinui käepärast võtta! ) Rüütliturniirilt sai ta tunnistuse enneolematu vahvuse kohta.







Keskaegseid lauamänge mängides ei jäänud esitamata ka Küsimuste Küsimus: KES TEGI SOHKI?








Nukuteatris etendati Okasroosikest -- ning Pumpernickel kilkas rõõmsalt: konn! (Teised tegelased teda väga ei huvitanud). Söömine väljas. Kohe päris väljas, eks ole. Suhkruvatt. (Emme, see maksab ainult 25 krooni, ma ise nägin! )






Karussell. Linnalapse rõõmud: ponid, kitsed, kanad. Palju rahvast. Palju sagimist. Ja lõpuks -- lõpuks ometi! -- koju.




III
Ja-jah, koju. Laps õmmeldud-plaasterdatud. Õhtu oli muidugi ilus. Pumpernickli tujul polnud vigagi. Kuigi kodus ootas ees tõeline lahinguväli -- kõik kohad olid täis vereplekke ja veriseid taskurätte. Pojaputukas ise oli lustlik ja sõi hea isuga õhtust. Küsis kenasti juua. Ainult hambapesu ajal karjus hullemini kui kulmuõmblusel. Aga muidu oli tõesti -- kena vaikne õhtu...



---
*Küsimus: mis värvi riideid kannab lapsevanem, kelle laps rullib parasjagu kulmu?
Vastus: Mis küsimus see on -- loomulikult valgeid.

**Kuigi ma ise ei mäleta lapsepõlvest mingit konkreetset laata -- ja rahvarohkeid üritusi ei armasta ma kah -- usun ma siiski siinkohal iseendast rohkem Vahtramäe Emilit -- korraliku lapsepõlve juurde kuuluvad ka Vimmerby laadad.