Õigete vastuste maja
Õigupoolest sai kõik alguse virtuaalsest sõõlamiskübarast. Panin pähe endale (Ravenclaw) -- ja siis ka Kõrrekesele ja Lõvipoisile. Natuke tuli muidugi tõlkida, nii otseselt kui kaudselt. Noh, näiteks mõelda välja, kuidas tõlkida student club kuueaastasle arusaadavaks. Lõpuks saime siiski hakkama -- ja mõneti ootuspäraselt sõõlati mõlemad lapsed Gryffindori. Miks ootuspäraselt? Aga seetõttu, et mul tekkis tunne, et mõlemad lapsed olid harjunud küsimustele vastama õigesti. Et nende senine kooli- ja lasteaiapraktika on loonud ettekujutuse, et igale esitatud küsimusele on üks õige vastus. Noh, näiteks küsimus, mida teeksid, kui sulle antakse poes sinu kasuks valesti raha tagasi. Arvatavasti on tegelikkuses siiski äärmiselt vähe neid, kes kohe tormaksid poodi sündinud ebaõiglusega võitlema. Aga minu poeg ja tütar just seda väitsid end tegevat, lähtudes ilmselt sellest, et see vastus tundus õigem kui teised.
Minus tekitas see erinevaid mõtteid -- kas see on loetava raamatu mõju -- lugejast vormitakse iga hinna eest griffindoorlast? Või on see griffindoorlus lihtsalt üks selline muinasjuttude hea võidab alati kurja-põhimõtte väljund? Noh samamoodi, nagu iga väike lapski teab, et Punamütsike söödi seepärast ära, et ta ei kuulanud ema sõna ja eksis õigelt rajalt. Hinnangu andmine ei tähenda aga seda, et mõni punamüts ei võiks kohe peale jutu kuulamist minna õue ja sõita jalgrattaga keelatud suurele teele...
Ehk pole muidugi veel õige sõõlamisvanus käes ka.
Which Hogwarts House Would You Be In? | |
 | You would be in Ravenclaw. You are wise, perceptive, and quietly brilliant. You may not always be noticed right away, but you are widely respected for your humor and brains. |
| Find Your Character @ BrainFall.com | |
Labels: järjest loe
posted by iibis @ 8:38 PM
4 Comments:
Oh, tegelikult pole ka tarvidust üle muretseda :). See on minugi meelest pigem selline muinasjutu "head versus kurjad" väljendus. Ja SEE on igikestev olnud sest ajast alates kui üldse esimene muinasjutt jutustati.
Ja see, et õpitakse õigesti mõtlema. Noh, ega seegi ju suisa paha pole. Sest see on ikkagi see alus, millele hiljem otsustused ja teod põhinema saavad. Et alati ei suuda 100% olla õigel poolel, on elu paratamatus. Kuid teadmine sellest, mis põhimõtteliselt on õige, on maailmapildi aluseks hea küllalt - ja sedamööda kuidas inimene areneb oma elu jooksul, ta ise määratleb, millise protsendi ulatuses ta on suuteline selle ideaalskeemiga vastavuses oma käitumist ja otsustusi reguleerima. Aga süsteemi ja eesmärke on alati hea omada. Isegi kui iga kord nende kõrguseni ei küündigi.
Don't worry, Mum :)!
S.t. sellise õigete väärtushinnangute taustsüsteemi omamine (nendest teadlik olemine) annab turvatunde ja toetuspunkti maailma mitmekesisuse keskel. Hea ja kurja tundmise, võiks ehk öelda. Moraali aluspõhja, millele ennast ehitada ja mille suhtes ennast ja ümbritsevat võrrelda, kas ollakse väärikas või siis mõneti (või ehk päris palju mõnel juhul) mitte. Ja kuhu hoida kurssi.
Millegi poole püüelda saab ikka vaid siis kui sinus on teadmine sellest, MILLE poole end arendad.
Ega ma selle taustsüsteemi pärast väga ei muretsegi. Pealegi, pmst on see ju suhteliselt sarnane sellele, mida pakkus mu enda lapsepõlvelemmik "Kolm musketäri".
sigatüüka-sõltlastele on ka teine päris lahe test:
http://www.brainfall.com/quizzes/which-hogwarts-class-would-you-teach/.
Iibis, aga nad võivad Sul ka päriselt just sellised ollagi. Selliseid lapsi on ju ka, kas pole? Meie peres juhtus nii, et laps sattus Slytherini ja ema Griffindori... Paratamatult. Sest laps on kainema mõtlemisega kui lapsevanem ega soovi iga hinna eest "huvitavasse olukorda", mis ohtlik võib olla, tormata.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home