Das männliche Prinzip
Käbi Laretei mälestusteraamatus on üks huvitav teema, kuidas tema poeg peale vanemate lahkuminekut otsis oma ellu seda, mida võib siis sõnastada -- das männliche Prinzip. Näiteks püüdis mõjutada oma ema uuest abielluma tuttava rongijuhiga, keda poiss selleks, et see ometi juhtuks, oma koju teed jooma kutsuda tavatses.
Eile, kui hakkasime ratastega Mamma poolt koju sõitma, tuli tütar Kõrreke üsna õnnetult ja näitas oma ratast, millelt oli kett maha jooksnud. Mamma juhtis meie tähelepanu koheselt vastasmaja hoovis tegutsevatele naabrinoormeestele: seal on MEES! (Öeldud peaaegu et värinaga hääles.) Iseeneesest päris naljakas. Otsisin seljakotist välja pabertaskuräti ja tõstsin keti hammastele tagasi. Kusjuures, veel möödunud suvel oleksin isegi ilmselt selles küsimuses mehelikku tuge nõutanud.
Mida ma selle kõigega tahan öelda? Hägustunud soorollidega ühiskonnas on ka see laste kasvatamine (sugude küsimuses siis) selline võrrand tundmatuga. Et mida see testosteroon siis siin maailmas määrab -- ja mida määrama peaks.
Hästi lihtne on minna sildistamise teed: kõik mehed on /.../ ja naised jällegi /.../. Siiski -- see, mis tundub kõige olulisem -- noh, vähemalt minu jaoks ja praegu -- vastutusvõime, ausus, mõtteärksus, oskus (iseenda üle) naerda -- see ei sõltu ju soost. Või sõltub? Ja ikkagi jääb siis üle küsimus: miks on nii palju keskeas (ja üle selle) kibestunud naisi?
Labels: järjest loe, MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN, soo-loogia
posted by iibis @ 8:53 PM
7 Comments:
Mina muidugi õpetaksin kõigile maailma poegadele seda, et Mees peab oskama kõiki "naistetöid". Sest naisi elus tuleb ja läheb aga elada on ka vaja.
Maailma kõigi tütarde õpetamisel jääksin aga jänni. Miks peaks naine oskama müüri laduda, kui selleks on mees?
Muidugi oleksid Sa pidanud ratta veeretama vastasmaja hoovi. Soorollideta ühiskonnas saavad poisid harva tunda ennast mehena. Oleksid teinud nende noormeeste päeva õnnelikuks.
Hundi Ulg ütles nii ilusasti, et paremini ei saagi, seesama mida ma olen oma poegadele öelnud nii: ise peate oskama süüa teha ja pesu pesta, sest see pole õige põhjus naisevõtuks.
Ning muidugi oleks poiste päev aidates ilusam olnud, ent ega`s eneselgi paha tunne ei olnud, kui enne võimatuna tunduv töö naksti tehtud sai?
Samas mulle tundub, et kogu see naiste- ja meestetööde asi on praegusel ajal kuidagi segane. Mis naistetöö see pesu- või nõudepesumasina käivitamine ikka niiväga on. Või mis sääl niiväga vahet, kas ostad selverist karbiga hautist või valad potti paki frikadelle ja teise külmutatud köögivilju. Müüriladumine... noh, see vist ikka on meestetöö, aga kui palju mehigi seda elu jooksul teinud on?
Tööde küsimus on muidugi üks võimalik (aga seejuures kaudne ja ebatäpne) meetod testosterooni mõõtmiseks...
Otseste ja kaudsete sootunnuste küsimus on muidugi omaette teema. Eile olin oma lastega biitšil, pesamuna lippas ringi pogandpaljalt, lokid lehvimas. Ja üks nii viiene piiga kutsus teda oma kummimadratsiga suplema, ise minult küsides: kas tita on poiss või tüdruk.
lisades lapse vajadusele mehe järele perekonnas. me olime kõik veel üsna katki, kui lapsed hakkasid uurima, kas ma kavatsengi üksi jääda. mis mõttes ei ole isu uut meest võtta? isal ju on uus naine!
Eieiei -- mehe kui sellise vastu pole mul küll midagi. Palun mitte valesti aru saada. Ainuke viga on vist selles, et vastavalt vanasõnale "kes otsib, see leiab" pole mul lootustki. (Pole isegi kontot suhtlemisportaalides, nii et lood on tõsised... Lapsevabalt käin ainult ujulas -- ja siis tõesti ujun, mitte ei lebota siidriklaas pihus, mullivannis ning sõidutunnis.) Kuigi, ehk tuleks enesele lihtsalt iga päev hoopis kolm korda ja kõva häälega korrata: "pime kana leiab ka tera"...
Tont nende meeste- ja naistetöödega, las need kujunevad välja igas koosluses omamoodi, nagu just kusagil sobib. Aga mõni mees võiks mulle öelda, et kas see, mida naised alatihti meestelt ka ootavad, nimelt et neile rahustavalt öeldaks, et ära muretse, tegelikult pole hullu lahti midagi, kui võtame ette selle, selle ja siis veel selle asja, siis peaksime probleemi lahendatud saama - kas see on midagi niisugust, mida mehelt oodata ei maksaks, sest see pole talle tegelikult loomuomane? Või kuidas?
Ja kõige hullem asi, mida üks mees mulle kunagi öelnud on, on ka selle küsimusega suguluses. Lause kõlas nõnda: "Sa oled ju alati nii tugev ja tubli olnud, kuidas sa siis nüüd nii nõrk oled??" No tule...., ma parem ei ütle, kes, appi! Kas naine peab siis tõepoolest ALATI tubli olema? Vabandust, kuid selle seisukohaga mindagu seenele ;)!
See Käbi raamat meeldis mulle väga ja meesprintsiibi kohalt on tal (õigupoolest tema klaveriõpetajal) minu meelest tuline õigus!
Mina olen meestetöödes alati eelistanud abi paluda (meestetööd on arvuti ja autoga seotud tööd, ma ei taha neist asjust midagi teada, ei teagi :). Ka nt võõrastelt poistelt, kui mul kunagi teismeeas kodust kaugel kett maha tuli. Ma arvan, et need poisid olid ka õnnelikud, kui ma ütlesin neile, et ma oleks ilma nendeta sinna tee äärde jäänudki (vale puha, aga see-eest ilus vale, eks!).
Ja no konto suhtlemisportaali võib ikka teha - ega see leiba küsi... võibla leiad varsti mõne kena inimese, kes aitab mõne tunni lastel ka silma peal pidada. Minu meelest on mehed täitsa toredad. Tegelikult ühest toredast piisab täiesti.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home