Kompromissikunst. Ebaõnnestunud õppetund

Poisid istusid diivanil. Pisem tahtis vaadata raamatust loomade pilte. Suurem tahtis väiksemale samast raamatust juttu lugeda. Ütlesin: kõigepealt vaadake koos pilte -- ja siis pärast võid väikevennale lugeda. Pildid vaadati. Aga -- siis oli ka pisema huvi raamatu vastu ammendunud.

Kompromissid on ka minu enda nõrk külg. Üldse -- mul on tunne, et kompromiss tähendab sageli seda, et lõpuks ei saa kumbki osapool seda, mida tegelikult tahab. Muidugi, on küsimusi, milles kompromissid on võimalikud. Noh, kui näiteks suuremad lapsed tahavad ühel ja samal ajal eri filme vaadata, saab ju leppida kokku, et täna vaadatakse ühte ja homme teist. Täiskasvanute maailmas on kompromissid kindlasti normaalsed töistes asjades. Näiteks palganumber, selle eest tehtava töö hulk ja muu selletaoline on kindlasti läbirääkimise ja kokkulepete küsimus.

Aga on teemasid -- ja need on elus sageli kõige olulisemad teemad -- kus ei saa kompromisse teha. Näiteks mehe ja naise erimeelsus sündiva lapse küsimuses -- siis ei ole ju samal ajal võimalik, et laps natuke sünnib ja natuke ei sünni ka. Või kui üks inimene armastab ja teine mitte -- siis vist samuti ei ole kompromiss võimalik? Püsivalt, ma mõtlen. (Moodne halastusseks ei saa ju olla suhte alus?) Või siis truudus ja ustavus. Selline jesseninlik ma omamoodi olin sulle truu on justkui vabandus truudusetuseks, kuid tegelikult vaid püüd vääritut tegu millegagi õigustada. Ning selline teisele poolele pealesunnitud kompromiss.

Jah, õpeta siis veel lastele kompromissikunsti.