Suhkur, jahu ja maasikavaht

Kunagi igatsesin ma endale kolme imeilusat tütart. Tegelikkuses on asi natuke teisiti läinud (millest mul üldsegi kahju ei ole) -- kolmest lapsest on tütar vaid üks. Aga paar õhtut tagasi oli mul tõesti kodus kolm neiut.

Tulime õhtul rongiga -- koos poiste, Kõrrekese, Kõrrekese Sõbranna ja Kõrrekese Sõbranna Õega. Teel rongipeatusest koju oli kõige rohkem elevil Lõvipoiss. Ronis iga aia ja värava otsa, jooksis meist ette, jooksis ümber meie -- üldse meenutas tema etteaste sellist gruusia rahvatantsu, kus mägede pojad näitavad ette kõik trikid, mida nad oskavad.

Õhtu: suur sädistamine ja elevus. Kuhu tuppa? Kuhu voodisse? Appi, mu pidžaama jäi koju! Õnneks saab selle ju Kõrrekeselt laenuks. Roosad sokid ja seelikud ja särgid kuhjas diivanipadjal. Unejutt ja unelaul, palju paisid. Õhtune sosistamine enne magamajäämist Kõrrekese toas (sinna Lõvipoissi ei lubata.)

Hommik algab jälle suure sädinaga. Kes, millal, mille peale ja mitmendana ärkas. Hommikusöök kui hotellis: tahetaks kolme kakaod, ühte teed, ühte piima ja ühte kohvi. Viimane on mulle endale ja ununeb lõpuks tegemata. Kolmed juuksed soengusse, lauatäis klambreid ja kumme. Palju mänge, kuhu Lõvipoissi aeg-ajalt ei taheta. Viimane on siis solvunud, vahepeal jälle üritab endale lollustega tähelepanu tõmmata. Enamasti mängivad ikka kõik lapsed. Pesamuna Pumpernickel huligab rõõmsalt. Suuremad vaatavad väiksemate järele ka palumata.

Pisike piiga käib vahepal minuga usalduslikult juttu puhumas. Lasteaiast ja lasteaiasõpradest. Või näiteks sellest, et need pisikesed asjad tema varvaste vahel pole mitte varbaussid, vaid pusad sokkidest. Mulle antakse teada tühjast kõhust. Seejärel öeldakse: aga borši ma küll ei söö! Ja näpatakse lõikelaualt tükk leiba.

Pealelõunal, kui külalised koju läinud ja suuremad lapsed vaikselt oma tubades, leian elutuba koristades üksiku roosa soki, juukseklambri, katkenud pärlid ja diivanivahest paar pärlmutterläikega litrit.