Poliitvangi õnn või koduperenaise meeleheide?*

Tabasin end täna juurdlemast -- kas inimene, kelle elus on kõik igapäevaasjad halvasti ja valesti ega vasta tema oma tahtele, võib olla õnnelik -- juhul kui jällegi suured ja põhimõttelised asjad on kooskõlas tema südametunnistuse ja vaba valikuga. Näiteks poliitvang, kes võib öelda: mina keeldusin koostööst vaenlasega. Ajada hooliamata napist vanglaleivast rinna kummi ja tunda end oma valikutes läbinisti õigena.

Mina võin öelda jällegi: kõik pisikesed asjad mu elus on ju täna hästi. Lapsed olid tublid. Sõbrad armsad. Kulinaarne eneseteostus õnnestus täiega -- nii borš kui esimene sellesuvine omaaaiaõunte-kook maitsesid head. Toad said korda, triigitud pesud viisin kah juba ülakorrusele. Isegi raamat, rubriigist vanad lemmikud, ootab diivanilaual lugemist. Ja ometi... jah...

Tegelikult on kogu küsimus baasvajadustes. Mis need Maslow baasvajadused olidki? Õhk, toit, vesi, seks, kuuluvustunne, turvalisus, tunnustus. Ilmselt pole need vist rahuldatud ei poliitvangil ega meelest heitunud koduperenaisel. Ja vastus on jällegi vaatepunktis -- kas tass on pooltühi või pooltäis.






---
*Antud pealkirjal puudub seos vastavanimelise teleseebiga. Põhjuseks asjaolu, et olen ilmselt ainus koduperenaine, kes pole antud teleseebist näinud ainsatki osa. Selle põhjuseks on omakorda asjaolu, et ma lihtsalt ei vaatagi telekat (v.a Mezzo või lastesaated).