Kodussünnitusest kui friiklusest?

Igasugu meinstriimmeedias kodussünnitusest kirjutatu tekitab enamasti segaseid tundeid. Tänane jutt Tartu Postimehes on ajakirjaniku poolt päris sümpaatselt kirja pandud. Sageli armastatakse sellistes lugudes rõhutada platsentasöömist* või muud sellist, mis peab n.ö korralikule lugejale ikka mõista andma, et päris normaalne üks kodussünnitaja ikka pole.

Kommentaarium tekib muidugi alati selliste lugude juurde väga must-valge. On inimesi, kes panevad ühte patta mõne aasta taguse loo tualetipotti sünnitanud joodiknaisest ja planeeritud kodussünnituse. (See on sama, kui panna kodussöömisel ühte patta gurmeeõhtusöök ja telekat vaadates Sarviku joomine, kilukarp kõrval.) On neid, kes väidavad kindlalt kui kalju, et tänu valgekitlite tegutsemisele on nende lapsuke üleüldse sündinud. (Ja kindlasti on mõningatel juhtudel neil ka õigus). Ja on neid, kelle kõige veenvam argument on aga nad rikuvad ju seadust. (Ka mu lähedase sugulase esimene reaktsioon uudisele meie pesamuna kodussünnist oli hirm, et ma olen toime pannud ebaseadusliku teo.)

Tänapäeva inimese mõtlemine on selline ametiasutuste-keskne. Kui on kätte jõudmas olukord, kus inimest ootab teadmatus, on parem, kui temaga tegelevad vastava ala spetsialistid. Sünnispetsialistid ja surmaspetsialistid. Minu isa suri suvel haiglas, aparaatide all olles. Minu isa, kes oli alati mõelnud kiirest äraminekust. Ja mu ema räägib siiamaani: aga ma ju palusin, et nad mulle kohe helistaksid, ükskõik mis kell. Ema ja isa elasid koos ligi 50 aastat, aga lahkudes oli isa üksi.

Kodussünnituse puhul räägitakse alati julgusest. Küsitakse: KUIDAS sa ikka julged? Mis siis KUI midagi juhtub? Võimatu on siinkohal lühidalt resümeerida kogu nende küsimuste teekonda, millele hakkab üks kodussünnitaja sageli otsima vastuseid veel enne, kui ta lapseootelegi jääb.

Aga võin tegelikult meenutada kurba lugu, mis vastas lõplikult minu küsimusele sellest millegi juhtumisest. Kui olin ise viimaseid kuid lapseootel, jooksis meediast läbi juhtum, kuidas sünnitaja oli ühes Tallinna haiglas surnud, ümbritsetuna arstidest. Mitmetest arstidest. Garantii võid saada arvutiostul, aga mitte lapse sünnil.

Miks ma sellest siinkohal kirjutan? Ma ei tea, kuivõrd ühel blokki ülesriputatud tekstil ongi võimalust muuta suhtumisi? Ega vist.

Aga ma tegelikult tahaks, et inimesed aktsepteeriksid kodussündi kui üht valikuvõimalust. Üks ilusamaid lugusid kodussünnitusest on minu meelest Lindgreni Madlikeses. Jõululapäeval tuleb ämmaemand. Õhus on ootusärevus, nii jõuludest kui oodatava väikevenna sünnist. Kuidas Madlikese ja Liisbet ärkavad jõuluhommikul lapsenutu peale ja lähevad isa kutsel magamistuppa oma väikeõde tervitama. See on nii ilus. Kodussünnitus ongi alati ilus.



*Kusjuures, kinnitan omast isiklikust kogemusest, et palatsentadegustatsioon ei kuulu obligatoorse osana kodussünnituse juurde. Inimesel vähemalt mitte.

Olen aga elus kahele kassile ämmaemandaks olnud. Ja lapsepõlvekassi Tsiki puhul ka fuih!-saatel päramised komposti viinud. Mille peale lahkus kass poegade juurest, kui neil veel silmigi peas polnud. Ja läks kohe mitmeks päevaks. Toitsime siis emaga (oma emaga, see tähendab) pojakesi pipetist ja andsime sõrmi lakkuda. Nii et vähemalt loomariigis saab emasloom sealtkaudu oma hormoonilaksu kätte. Inimloomal tekivad ematundmused ka teiste mehhanismide abil.

Pildi leidsin sellelt lehelt.