Majanduskriisist ja raamatupoest

Sain mõni päev tagasi meili oma sõbralt, kes muuhulgas andis teada, et Mattieseni raamatupoes on lõpumüük korraliku allahindlusega. Eile käisin korra vaatamas, aga kuna aega oli mul vähe ning järjekorrad pikad, ei jäänud poodi pikalt. Niipalju vaatasin küll, et need asjad, mida olin hiljuti käes kaalunud (Mari Tarand näiteks, samuti Undi kogutud teosed, olid ilmsesti juba ära ostetud.)

Hommikul pakkisin Pumpernickli ühes ning läksime uuesti kohale. Noos: 9 raamatut, neist 8 lastele. Maksin 347 krooni. Lisaks segased tundmused.

Ühest küljest muidugi kurbus. No näidake mulle tartlast, kel poleks mälestusi Mattieseni poest (omal ajal uhkeim raamatupood kogu Eestis!), ühendatuna mälestustega Wilde kohvikust. Märgid allakäigust olid tegelikult ilmsed juba ammu. Kirjutasin sügisel siingi, kuidas me lastega Wilde kohvikus ei käinud. Paratamatult olid kohvik ja pood omavahel seotud. Mõned aastad tagasi käisime seal ikka aeg-ajalt just nõnda, et tellisime toidud ja läksime ise raamatuid uudistama. Aga kindlasti polnud asi ainult kohviku allakäigus. Pood ise tammus paigal oma loomise ajas. Noh, praegusel ajal on ju loomulik, et inimene vaatab poe internetileheküljelt uusi raamatuid ning sooduspakkumisi, keskustest eemal elavad raamatuhuvilised tõenäoliselt ka ostavad läbi veebipoe. Aga Mattieseni kodulehekülg jagab vaid kõige üldisemat infot. Samuti puudus Mattiesenil soodustus püsiklientidele. Apollo 5% pole ju muidugi mingi eriline sääst, ent jah, tuleb tunnistada, et peale kliendiksvormistamist olen vist suurema osa raamatuoste tõesti Apollos teinud. Nii et raamatupoe hinguseleminek on nõnda vaadatates paratamatu.

Poodlusringil kesklinnas nägin teisigi tühjusesse suletud uksi. Väike plaadipood kaubahallis, kust isegi olen ostnud mitu plaati (kusjuures ma tegelikult pole eriline plaadiostja). Sealsamas kõrval rattapood, millest suvel jällegi siinsamaski põgusalt juttu tegin.

Kaubamajas oli kadunud väike itaalia kohvik. Selle üle ma tõesti ei imesta. Sügisel tahtsin sealt kohvi kaasa osta, ning selleks pidin ootama, kuni preili leti taga lõpetab küünte kollaseks lakkimise (rohekaskollased küüned tekitavad minus alati õudust, kuna seostuvad mädaga.).

Aga kõigis neis kohtades, kõigis neis kohvikutes ja poodides töötasid ju inimesed. Müüjad ja koristajad ja nõudepesijad. Mille eest need niigi väikest palka saanud naised ostavad omale leiva, maksvad kütte ja küünelaki eest. Ma ei tea, mida nad hakkavad peale teadmisega, et mullist oligi vaja õhk välja lasta.

Ja sealsamas olen saanud ka viimasel nädalal mitme kummalise teeninduskogemuse osaliseks. Zeppelini apteegis rääkis mind teenindanud daam nii mind kui ilmselt ka eelnevaid ning järgnevaid kliente teenindades oma sõbranjega juttu. Kuutsemäel kimusid noorukid, kes mägede nõlvadel külastajaid abistama pidid, kogu päeva vältel suitsu ja ootasid valjuhäälselt ja mitte eriti valitud sõnadega tööpäeva lõppu ning kirusid häbenemata külastajaid. Lastenõlval ametis olnud noormees tatistas ekfektse plärtsuga otse lumme. Erinevalt raamatupoest apteek ja suusamägi ilmselt külastajate vähesuse üle ei kannata... Veel.