Puhume liiklus- ja prügijuttu. (Minu kirjutamata murekirjad.)

Olen viimasel ajal õudsel virisemislainel. Mitut puhku olen võidelnud iseendaga, et mitte koostada kaebe- ja murekirju. Saatmaks neid näiteks kohalikule ajalehele, et konkureerida ajaleheveeru eest Hillar Kohvi ning pensionäridega. (Aus grafomaan, nagu ma olen.)

Panen siis kõik korraga kirja. Nii et mu igapäevased umbes kuuskümmend püsilugejat on hoiatatatud. Võite käesoleva sissekande rahumeeli vahele jätta.

*Tänavaaugud on kohutavad! Ja mul on tunne, et olukord muutub iga päevaga üha hullemaks!

*Kuna jutt liiklusele läks, siis -- teele on ilmunud jalgratturid. Ei, iseenesest pole mul nende vastu kahtlemata midagi, seda enam, et loodetavasti olen ka mina nii kuu aja pärast nende sportlikes ridades. Aga -- olen rohkem kui üks kord olnud situatsioonis, kus teeserva lund ja libedust peljates sõidab jalgrattur enam-vähem keset sõidurada. Ja kui vastassuunast tuleb autosid, või tee ongi praegustes ilmaoludes kitsuke (otseses koduümbruses on mitmeid tänavaid, kus sisse sõidetud üks autojälg umbes tee keskel), siis polegi võimalik ohutu külgvahega autodel mööda sõita. Nii et täna näiteks võis Näituse tänaval (mis sobiv nimi!) näha olukorda, kus ees liikus ilma ja olusid trotsiv rattasõitja ning tema järel korteež viiest-kuuest autost, kiirusega ca 15-20 km/h.

*Tänavaaugud on kohutavad! Ja mul on tunne, et olukord muutub iga päevaga üha hullemaks!

*Mida teha, kui sattud olukorda, kus üks suunavöönd on täis pargitud ja viltu nende kõrval seisab liiklust blokeerides veel üks auto. Mina tegin nii, et üritasin mööduda. Mis oli viga. Sest tee laius seda normaalse külgvahega ei võimaldanud. Tagajärg: kriimud mõlema auto küljel ning minu järgmisel aastal suurenev kindlustusmakse. Kuidas oleks pidanud tegema? (Kahjuks taipasin helistada oma hääle sõiduõpetajale alles peale juhutnut.) Oleks pidanud kutsuma politsei ning laskma valesti parkinud auto teisaldada.

*Tänavaaugud on kohutavad! Ja mul on tunne, et olukord muutub iga päevaga üha hullemaks!

*Muidugi on tore olla juhiloaga vanapaberitagastaja. Sest mida teeb inimene, kel vanapaberikapp nii täis, et uks kipub iseenesest lahti vajuma. Muidugi guugeldab kenasti (ning naiivselt) tartu ja vanapaber ning arvab (naiivselt), et leiab näiteks kodulinna saidilt vastava info. Erinevaid variante proovides leidsin ühe kahe aasta taguse kohalikus ajalehes ilmunud nimekirja. Valisin koha, mille asukohas ning ligipääsetavuses olin kindel, laadisin kuus tuubil täis paberkotti auto peale ja sõitsin kohale. Kohapeal oli vaid kauplusele kuuluv lukustatud prügikast. Mingit konteinerit seal polnud ning poes küsimas käies tundus, justkui poleks seda seal ka kunagi olnud. Ausõna, kui ma oleksin oma kotte näpu otsas vedanud, siis oleks otsinud lähima prügikasti ning need ilma mingi häbitundeta sinna sisse poetanud. (Võib olla oligi prügikast seetõttu lukus.)

Õnneks meenus vanapaberikonteiner mu eelmise kodu vastas, sõitsin lihtsalt mõne kilomeetri edasi ning sain oma vanapaberist siiski ausa linnakodanikuna vabaks. Aktsiooni kokkuvõttev keskkonnaäästlikkus on muidugi küsitav.

*Tegin täna esimese täiesti iseeseisva maanteesõidu, s.t sõitsin ainsa juhtimisõigusega isikuna, liikudes seejuures suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Hea, et oli rool, millest kinni hoida. Ja võin kinnitada: Kurelaane külas on veel auklikum tee kui Tartus. Nii et mis siin kurta?!