Hetki meie postmodernistlikust elust

Mõeldes nüüd sellele, miks ma omal ajal käisin lastega sageli teatris ning nüüd harva, on põhjus vist ikkagi piletite hind. Kui viis aastat tagasi ostsin ühe pileti poolesaja krooni eest Kõrrekesele ja teise endale, ning toona väikevenna osa täitnud Lõvipoisi võisin sülle võtta tasuta, siis praegu saab poolesaja krooni eest õiguse pesamuna teatris sülle võtta. Muidugi tore, et üks lõbu sel kombel hinnalisena väärtustatud saab... kuigi teisalt võib see kaasa tuua lihtsalt selle, et hind ongi liiga kõrge, et sedasama lõbu endale lubada.*

Eile võtsin siis Pumpernickli kaasa ning ühinesin suuremate laste kooli poolt organiseritud ühiskülastusega, vaatamaks Detektiiv Lottet.

Mis oli lõbus ja väga vaatemänguline. Sisuliinid olid üks suur kompilatsioon multifilmidest, sisaldades katkendeid nii Tommyst ja Fluffyst, Lõunamaa-reisi lugudest, kui ka näpuotsaga Leiutajateküla. (Mingigi raam oleks võinud ju olla. Lotte ema näiteks ilmus välja vaid algul, tema roll oli kui meesšovinisti unistus: kõpitseda peete ja kutsuda perekond sööma. Ja pärast seda ta kadus.) Aga postmodernistliku (või juba selle järgse?) aja lastele pakkus ülimat põnevust pärast arutleda, kust mingi tegevusliin või karakter pärit oli.

Lauludest meelde ei jäänud küll ükski, esitusest päris vaimukas doktor Ave duett jääkaruga, kes kandis siin millegipärast nime Kalev. (Lõvipoiss luges kavalehte ning arvas, et karumängijateks olid märgitud kaks nime, kuna üks ei suudaks ju palavat kasukas kogu etenduse aja kanda.) Kahju oli natuke sellest, et tegelikult Gerli Padaril, kes Lotte ossa vaieldamatult sobib, lauljana justkui polnudki võimalust särada.

Aga lastele meeldis kõik, Pumpernickel hõikas peale lõppu koguni Ullaa!



Õhtul oli suuremate laste kord ise lavale astuda, ülikooli aulas oli kooli kevadkontsert. Kui olin lapsed tund aega varem proovi viinud, oli minul samal ajal kohtumine lugejaga. (Tervitused siinkohal pealinna!) Virtuaalne reaalsus sai materiaalseks. Ja see oli huvitaval kombel minule kui vana kooli inimesele natuke üllatav kah - et inimesed internetist ongi olemas!


Kontserdi muusikalist osa pole ma pädev siinkohal hindama. Pasunakoor alguses oli meeleolukas, seda leidis ka mu süles istuv Pumpernickel ning dirigeeris kaasa. Siis tuli aga suure venna etteaste, millest väiksem vennastest pidi muidugi valjuhäälselt teada andma. Minu ema oigas vaikselt. Muusikuna on ta häiritud isegi sellest, kui keegi näiteks teose osade vahel plaksutab. Rääkimata siis muust. Kasutatud veenmismeetod suutis vaigistada pesamuna kuni järgmise, õe etteasteni. Mis jälle minu oigama pani, sest Kõrreke tuli laulma ilma prillideta (kaotas? lõhkus? käisid läbi pea mõtted). Kui õde oli laulnud ka koos mudilaskooriga ning Pumpernickli puhul tuli üha enam rakendada võtet, mida ta hiljem ise kommenteeris ja emme pani mulle käe suu peale! ning mu ema näost võis enam-vähem lugeda, et tema neid inimesi enda kõrval ei tunne, läksime saalist rõdule oma prillideta piigat otsima. Mäherdune oli minu kergendus, et prillid olid peast võetud vaid väljanägemise huvides ning täiesti terved ja olemas! Tuhat ja mõnisada krooni nagu maast leitud! Ning küllap saabub kunagi ka kevad, mil mul õnnestub kontsert lõpuni kuulata.


Täna käisime külas. Lapsed vaatasid telekast ingliskeelseid multikaid. Kõrreke ja Lõvipoiss mängisid lastearvutitega. Lastetoas mängis film. Pumpernickel käivitas järjest kõiki elektroonilisi mänguasju. Lisaks viis oma kaheaastase filosoofia parimaid traditsioone järgides nutu äärele peretütre. (Dialoog stiilis need on minu asjad - paar roosat vidinat -, millele Pumpernickel vastab ei ole!.) Lahkusin, viimasele ajale iseloomulikult, raamat kotis, ning lisaks ka perepoja poolt suuremeelselt Pumpernicklile loovutatud ämblikmehe ATV. Kultuuriline kommunikatsiooniakt mitmel tasandil...

----
*
Mu kunagine emakeeleõpetaja ütles, et tal on hea meel, et raamatud lähevad kallimaks. Et neist saab väärtus. See võis olla öeldud ehk nii 1993. aasta alguses. Sest nõukogude ajal ei maksid nad ju tõesti kopikaid. Seetõttu näiteks neid eriti ei kingitud, vähemalt mina ei mäleta.