Pseudo-. Aga võluv!

Mul on mõningaid filoloogidest sõpru. Ja nende juures külas käies on ütlemata tore pista käekotti ka mõni raamat. Ning seejuures on lugemiselamus suhteliselt kindel.

Antud raamatu puhul oli eelinfo muidugi ammu käes. Sellest oli juttu nii blogides kui ka seltskondades. Ning eriti filoloogide puhul oli tajutav kergendus. Et kujuta ette, kõiki raamatuid polegi vaja lugeda. Bayard ju ütleb!

Ilmselt olen ma mittefiloloogina suhteliselt vaba lugemissurutisest. Ja filoloogi ei saanudki minust ilmselt selle lugemissurutise kartuses. Et eesti keelt ja kirjandust õppides ei saa ju öelda: vabandust, aga mulle piisab Krossist, Kangrost ja Gailitist. Ning noh, õige natuke laialdasemast valikust luuletajatest. Ning võin ausalt ja isegi häbenemata öelda, et Tammsaaret pole ma peale gümnaasiumi lugenud. Ristikivi romanistina ei hinda (kuigi ta luuletusi Inimese teekonnast armastan väga). Uuema aja kirjanikke olen vaid väga põgusalt lehitsenud ning tungi lugeda ei ole tekkinud. Piir läheb minu jaoks kusagilt varasest Undist ja Mutist. Ja õnneks ei tunneta lugemiseks ka survet. Nii et seetõttu pole peamine küsimus -- mil moel rääkida mitteloetud raamatutest minu jaoks üldse küsimus. Ma ei peagi rääkima.

Aga filooogina oleks küsimus ilmsesti täiesti olemas. Kui õpetaksin kasvõi gümmnaasiumitasandil emakeelt, ei saaks ju lubada endale mittelugemist (või vähemalt muljet mittelugemisest), olgu siis tegu Kenderi, Rakke või Kivisildnikuga.

Bayard'i näited olid muidugi võluvad. Kusjuures kummalisel kombel oli eriti paeluv lugeda näiteid raamatute kohta, mida ma polnud lugenud, näiteks Greene'i Kolmas mees, Siniaci Ferdinaud Céline. Samas ei tundunud mulle tähelepanekud/refereeringud nendest tekstidest, mida ma lugenud olin -- noh Eco ja Lodge ja ammugi mitte Bohannani antropoloogiline Shakespeare in the Bush -- kuigivõrd huvipakkuvad.

Aga üldiselt olid mõttekäigud ja seosed kui klaaspärlimäng. Originaalsed ja ajastuomased. Elegantsed ja ehk mitte kõigis üksikasjades väga täpsed. Aga kes siis kõiki tekste ikka lugeda jõuab, eks ole.

*
Tõlge (Tanel Lepsoo) oli hea ja järelsõna vaimukas. Lisaks äratab alati lugupidamist inimene, kes baaslugemuse näiteks julgeb tuua Karupoeg Puhhi, Muumitrolli ja Kolme Musketäri.

(Muidugi, ka järelsõnad on üks võimalus raamatutest rääkida. Meenub üks tegelane Mihkel Muti Kallitest generatsioonidest, kaunis tantsijanna Malka, kelle hobiks oligi järelsõnade lugemine. Malka oli, vähemalt tolle hetke Eesti kohta, oma ajast ees. Meil veel Reader's Digeste polnud. Aga järelsõnad olid küll. Ning näiteks Suurte Sõnameistrite sarja raamatute ilukirjanduslik osa kuulub minu jaoks küll siiani kokku oma järelsõnaga.

Praegu on muidugi ajad muutunud. Isegi Reader's Digest on ajast ning arust. Ilmselt on raske leida raamatutest kirjutavat ajaveebi, kuhu pole jõutud sisukokkuvõtete otsinguil.)

Aga Bayard'i juurde tagasi -- tegelikult oli järelsõnas päris õigesti öeldud, et tema raamatujutud pigem õhutavad lugema. Ning paradoksaalselt ka vabastavad mõningail juhtudel professionaalsest kangestumisest kõige mittelugemise tõdemusest.