Unenägudest. Teaduslikult ja isiklikult

Olin ma-ei-tea-kui-vana ja elasin oma ema, isa ning õe või vennaga ma-ei-tea-kus üksildases paigas. (NB! Mul pole tegelikkuses õde ega venda!) Läksin oma õe või vennaga (no ausõna, niipaljukestki oleks siis juba võidud selgitada, et kas mul oli siis õde või vend!) tülli ja põgenesin kodust, lootes ja kartes ühtaegu, et keegi mulle järele tuleks. Läksin mööda pori- ja lumesegust kevadist teed. Keegi mulle järele ei tulnud. Muudkui läksin. Pimedas. Vahepeal kadus teegi.

Unenägu oli nii igav, et ärkasin üles. No tõesti! Isegi unenäod pole praegusel ajal enam suuremad asjad. Või olengi ma nii igav inimene, et alateadvusel pole lihtsalt midagi huvitavat mulle peegeldada?

Paluksin väga eraldada mulle homseks üks kellakelluke või võluvilistaja.*

Või on asi hoopis selles, et mulle on sattunud emane padi? Sest teatavasti on looduses kõik väga lihtsalt seatud. Emane padi on lihtsalt padi, aga isane padi on Une-Mati.**

*Sõnaseletusi ja muudki võrratut leidub Dahli raamatus Suur Sõbralik Hiiglane.

** Teaduslikud uneteooriad on pärit Kivirähu Limpast ja mereröövlitest.

--
Quentin Blake pilte näeb siin.