iibise pesast

Thursday, March 19, 2009

Kinohommikute korraldamine. Variandid

I
Käid lastega sünnipäeval ning viid kingiks kino kinkepiletid. Sünnipäevalaps, Kõrrekese ammune sõbranna, kutsub kaasa Kõrrekese. Juba samal õhtul broneeritakse piletid järgmiseks hommikuks.

Film? Koerte hotell, loomulikult.



Ja kuna tegu on, vähemasti Kõrrekese puhul siis, esmakordse kinoskäiguga ilma tagurliku emata (kes ei osta kinos kunagi paukmaisi), antakse lapsele ka tavapärasest suurem taskuraha. Omandamaks siis see ihaldatud maisituutu.



II
Mida teha ülejäänud lastega (kahe pere peale kokku kolm)?

Korraldada neile kinohommik.

Koos paukmaisiga. Ükskord ometi tunneb ka ema rõõmu mikrouuni olemasolust. Mais paugub.

Härrased meie perest lubavad preilil valida filmi. Valituks osutub Ohjeldmatu Pipi.



Mais saab kaussidest otsa. Film saab läbi. Köögi poolt tuleb eksimatult lõunasöögile viitavaid lõhnu. Õdesid veel pole.

Jõutakse voolida. Mängida peitust. Kurta tühja kõhu üle. Hakata vaatama Bullerby lapsi.



Lõpuks nad saabuvad. Tähtsad ja sädistavad. Alustavad mitut puhku väiksematele filminaljade rääkimist, siis katkestavad poolelt sõnalt (me ei saa ju teile kõike ära ka rääkida....)

III
Järgmine hommik. Mina + poisid. Koerte hotell. Maisi ei osta, küll aga traditsioonilise kinojäätise. (Ka Kõrrekesel on kodus voli sügavkülmast jäätist võtta.)

Film ise on tore. Koerad on lahedad. Stseenides järgneb stamp stambile, aga vähemalt on vormistus korralik. Minu teooria valvepaksukestest Meerikamaa filmides kannab ka seekord.

Juba tegelaste esitlus ei jäta kaasaelamisvaikut. Kaks orbu, kes rändavad ühest kasuperest teise ja peavad salaja koera. Koeratoidu ostmiseks tuleb kasutada mõnikord ebaausaid võtteid. Hoolimatud ja ennasttäis kasuvanemad (Lisa Kudrow' ja Kevin Dilloni päris vaimukas esitus). Dikenslikud situatsioonid.

Koguperefilm kui formaat kirjutab muidugi paljutki ette. Samas oleks võimud teha filmi natuke elusamaks. No pole lihtsalt võimalik, et tandem Suur Õde/Noorem Vend ei jagele omavahel kordagi. Kasvõi sõbralikult. (Uskuge, siinkohal ei avalda ma arvamust võhikuna!)

Lõvipoisile meeldisid ülimalt ka tiitrid, kus kõik osalenud koerad poseerisid oma tegelike peremeestega. Pumpernickel elas suuremale osale filmist vägagi kaasa, lõpuks said siiski hämarus, inglise keel ning uni temast võitu. Sellegipoolest väitis ta hiljem, et film talle meeldis.

Tegelikult oligi film tore. Vägivallast nii vaba, kui sealmaal üleüldse teha osatakse. Loomulikult leiavad lõpuks kodu nii lapsed kui koerad. (Kas sai selles olla üldse mingit kahtlust peale avastseenide nägemist?) Pahasid ahju ei aeta (nagu nõiamoori Hansukeses ja Gretekeses), aga pannakse elu üle järele mõtlema.

Lisaks filmile pälvib kiidusõnu ka Cinamon. Tore, et koolivaheajaks on välja toodud nii vanemaid kui uuemaid lastefilme. (Sügisvaheajal käisime vaatamas Detsembrikuumust, sest see tundus valikust lastele kõige kohasemana.) Ja lapsi, nii emade-isade kui ka sõpradega, tundus kinos tõesti rohkesti. Ainus kurb tõdemus oli seotud sellega, et suhteliselt uimasena kodust välja sõites valmistusin ma vaimus nautima lattet kino kohvijoomakohas, kuid selgus, et see oli vahepeal pankrotti läinud...

Labels:

2 Comments:

At March 20, 2009 at 9:42 AM , Blogger ritsik said...

Meil on raamatukogus Kalle Blomqisti film ja meisterdamishommik, muud kahjuks ei midagi :(
Kinos on Buratino, mida mina ei julgenud oma lapsi vaatama lasta...
Oled sa ikka kindel, et õed ja vennad alati nägelevad? Ma ikka olen arvanud, et kuskil on selliseid peresid, kus õed ja vennad alati sulnis harmoonias kabet mängivad või organiseeritud korras õues kiiguvad.

 
At March 20, 2009 at 6:09 PM , Blogger iibis said...

Ma kah hoidun Buratinost. Juba plakat on parajalt jube.

Õdede-vendade kohta: mulle tundub, et vähemalt mingil sõbralikul moel õrritamine ikka toimub. Noh, nagu Bullerbys, kus Lasse ja Bosse Liisat ikka natuke narritasid, aga võõraste puhul ikka kaitsesid.

Sulnis harmoonia? Noh, ma ei tea. Meil vähemalt on igasugu aegu. Olen tähele pannud, et näiteks vaheaegade algul on tülisid rohkem, siis läheb kõik mingisse mõnusasse oma rütmi ning üldjuhul on soov teisega mängida suurem soovist tema peale kaevata või viimaseni oma õigust taga ajada.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home