Külaskäigud

Hakkasin täna just lõunaööki valmistama, kui helistas Lõvipoiss.

Emme, kas ma võin täna R-i poole minna?

Kas tema ema ja isa teavad teie plaanist?

Omavaheline seletamine.

Ta küsib kohe järele.

Telefon heliseb uuesti. R-i ema teab ja lubab. Eks siis luban mina ka.

Mõne aja pärast heliseb telefon uuesti. Kõrreke.

Emme, kas L võib täna meie juurde tulla?

Jah, palun väga.

Tüdrukud jõuavad varsti. Hoiatan, et meil on täna lõunaks tatrapuder.

Mina küll söön! Aga hea, et minu vanaisa siin pole. Tema jääks siis enne söömata.

Noo?

Jah, tähendab üks vanaisa. Teisel on see lemmiktoit. Aga üht vanaisa sunniti seda lasteaias sööma, neil oli hästi range kord ja järele jätta ei tohtinud. Ja nüüd ei salli ta seda silmaotsaski.

Õnneks pole meil külas see vanaisa. Tüdrukud söövad taldrikud kenasti tühjaks ning külalisest lummatud Pumpernickel samuti.

Pärast sööki lähevad tüdrukud Kõrrekese tuppa ning tund aega on sealt kosta (terasele kuulatajale) mõningast jutuvada ja kihistamist. Pumpernickel on terane kuulataja. Ta tahaks ka minna juttu ajama. Suuremeelselt on aga nõus ka automemoriini ja kassipuslega.

Varsti saabub Lõvipoiss. Süüa ta ei taha. Sõber R oli ise neile mõlemile kiirnuudleid valmistanud.

Siis oli vaadatud Jetixit ning mängitud arvutil õudusmänge.

Seal oli üks tüdruk, kellel oli kaheksa jalga nagu kaheksajalal. Ja siis üks hästi õudne tuba, kus tugitoolist tuli välja käsi. Aga ma ei kartnud! Peaaegu.

Varsti tulevad ka tüdrukud kassipuslet kokku panema. Tükke jagub. Seni, nagu kuulda, on aega veedetud lihavõttekaunistuste meisterdamisega. Peatselt tuleb ka L-le ema järele.

Õhtul, kui aitan Lõvipoisil duši all juukseid loputada, kinnitab ta mulle:

Aga mõned asjad olid päriselt ka olemas. Näiteks tulnuka laps. Tal olid sellised punased silmad ja... Emme, R-i juures oli väga äge!