Ühe suurekssaamise lugu

Mamma juures lõunalauas läheb jutt suurekssaamisele.
Mamma ise mäletab end lapsena mõtlevat, et suurtel inimestel on hea ja lihtne elu. Ja tema oli oodanud suureksaamist.

Kõrreke ütles, et tema küll ei taha suureks saada. Talle meeldib laps olla.

Tädi Linda, Mamma sõber: Mina mõtlesin täpselt samamoodi nagu sina. Aga mina sain suureks üleöö. Olin üheksa-aastane nagu sinagi praegu. Kahe nädala pärast pidi olema mu sünnipäev.

Meil oli selline suurem maja, pool oli onu perel ja teine pool meil. Kui nad tulid, olin mina onu juures. Ema ja isa said jooksu, ühte sissepääsu ei valvatud.

Nimekirjas olime kõik. Ema, isa, vend ja mina. Vend oli Võrus koolis. Üks küüditaja oli kohalik kommunist, teine võõras. See kohalik näitas mulle: see on see tüdruk. See ei ole selle pere laps. Mäletan kuidas ma klammerdusin silmadega üksiti selle võõra pilku. Eks tal oli vist süda sees. Ei võetud mind. Küsitleti onu peret. Et millal venda ja vennanaist viimati nähti.


Onu ja onunaine arvasid, et ma peaks ikka emapoolsete vanavanemate juurde minema. Et neil endil suur pere ja. Läksin. Vanaisa oli õues. Ei julgenud isegi tuppa mind kutsuda.

Nii ma siis olin. Ühe öö, ma mäletan, olin õues, puu otsas. Külm kevad oli, nagu praegu. Vildid külmusid jalga.

Lõpuks läksin ikka onu juurde tagasi. Keegi ei julgenud mulle öelda, kus ema ja isa on. Siis, sellel öösel, kui ma kümme sain, tulidki ema ja isa keset ööd.

Niimoodi saingi ma üleöö suureks.


Sellest ööst saab ju nüüd kuuskümmend aastat. Praegusel üheksasel on veel võimalik seda mõne toonase lapse käest kuulda.

Minu otseseid sugulasi ei küüditatud. Nii et selliseid jutte või varjatud vihjeid mina oma lapsepõlvest ei mäleta.* Kõrrekesele jäid tädi Linda jutust meelde ööbimine puu otsas, jalga külmunud vildid ja kümnes sünnipäev. Mul on hea meel, et Kõrrekeksel oli see hetk Mamma juures lõunalauas. Hetk, mis pani mõistma, et üheksasel koolipiigal võib olla ka teisi reaalsusi peale kodu-kooli-huviringide.

Aga võimalust öelda et ma suureks eal ei kasuks ning suureks mitte saadagi, seda võimalust pole teadaolevalt antud veel kellelegi.

*See, et kedagi ei küüditatud, polnud seotud ilmselt millegi muu kui mitmete juhustega. Mamma emal lubati jääda müüjaks varem talle endale kuulunud väikesesse poodi. Papa saatus oli veel erakordsem, isegi noil aegadel. Papa naases sama, 1949. aasta teisel poolel Eestisse Austria põgenikelaagrist. Naases koos oma emaga ühena väga vähestest. Sellest olen pisut kirjutanud siin.