Mida kassid ostaksid?

Esimene kokkupuude teemaga minu laps ja raha leidis minu jaoks aset kaks kevadet tagasi. Tütar Kõrreke lõpetas siis lasteaia ja tema vanaema kinkis talle raha. See mõnisada krooni pidas vastu paljudele kiusatustele. Käisime koos küll mänguasja-, küll raamatupoes. Lõpuks, ühes kaubanduskeskuses, sikutas Kõrreke mind varrukast.

Emme, ma olen otsustanud. Ma ostan oma nukule mähkmeid.

Püüdsin muidugi Kõrrekest ümber veenda. Aga mõnikord võib mu tütar olla väga kindlameelne.


Lõvipoiss on aga rahakoguja. Seekordseks eesmärgiks olid seatud juugiijookaardid metallkarbis. Väiksema karbi raha oli koos ning täna hommikul käisime koos kaubamajas ning ostsime selle hinnalise papitükke täis karbi ära.

Teistel klassis on suuremad karbid.

Noh, siis sul ongi ju hea vahet teha.

Aga mul on selle eest kõige rohkem kaarte. Sina ostsid ühe paki, siis ostis issi ja nüüd ostsin ma ise!

Vat siis.

Mis asi see juugijoo on, on mulle endiselt selguseta. Vastav multifilm on olemas, nagu ma aru saan. Ning siis mingi mängualus. Ja muidugi kaardid, millega võib vastase omi surnuaiale saata.

Ajad, mil lapsed kogusid marke ning kommipabereid on nähtavasti sama kaugel, kui nädalavahetused, mil ainus lastesaade kahe päeva peale oli pühapäevahommikune lastefilm.

Pildid siit-sealt.