iibise pesast

Tuesday, October 27, 2009

Lapsepõlvelood

Vaarisa-raamat kuulus mu lapsepõlve absoluutsete lemmikute hulka. Oli ühesõnga neid raamatuid, mida võis väsimuse või mure leevendamiseks suvaliselt kohalt lahti lüüa ja mille mõju oli garanteeritud.

Kusjuures mäletan selgelt ka esmast kokkupuudet, mis sugugi nii paljutõotav polnud. Ilmumise ajal olin neljane ning ilmselt varsti peale kojutoomist ema seda mulle ka luges. Kuni jutuni Üskübi jutuvestjatest. Nimelt tundus mulle kõrvitspea Ibrahim, kes, nagu nimest järeldada võib, ka kiilaspäine oli, sedavõrd võika kujuna, et ma ei lubanud enam emal edasi lugeda. Ja pooleli ta jäigi, kuni kunagi kooliajal uuesti ja ise selle läbi lugesin.

Kõrrekese ja Lõvipoisiga võtsime ette esmakordselt. Mõnevõrra üllatavalt oli nende vaimustus ehe. Eriti ilmselt Lõvipoisi oma, kes avaldas soovi, et ma selle raamatu talle pärandaks, kui ma surema peaksin. Või siis vähemalt kaasa annaksin, kui ta kunagi eraldi kolib ja lapsed saab. Eks ma siis lubasin (- ega ma siis mõni larifari või tutifrutt pole!)

Kõrrekest märkasin jälle raamatust korduvalt ABC-luuletusi uurimas.

Oh jah, see raamat on vihmametsana mitmerindeline ja liigirohke kooslus. Kõike koos hoidmas värvikas sugulaskond, kes markeeritud küll kohati vaid lause-paariga, kuid osavalt ja mõnuga. Vaarisa, üla-memm ja ala-memm, Nahk-Lisbeth, natuke vastikud õed ja kogu muu kamp seal lugude rääkimise vahel.

Minu laste igapäevased lood on enamasti hoopis teistsugused. Täna siis see lihapallide lugu. Minu jaoks hästi sarnane eelviimati vaadatud merisigadefilmiga. Selline maailmapäästmine koos pingekruvimisega - et kuskilt ikka lugu kah tekiks. (Mida Kõrreke hästi ei talu, aga vaatamata kah ei jäta.) Maailma päästab kusjuures õigeaegselt õigesse kohta sisestatud arvutifail. Ehk ongi vajalik toimetulekustrateegia.

Nüüd, koolivaheaja hommikuti, on poistel võimalik igal hommikul mõnd maailmapäästmislugu hommikustest multikatest vaadata. Hull lugu selle maailmaga. Nagu Prometheuse maks, mida kotkas jälle ja jälle nokkima tuleb.

Labels: ,

5 Comments:

At October 27, 2009 at 10:30 PM , Blogger epp said...

No absoluutselt! "Kõnelused tiigriga", "Seitsmepäine haldjas" ja "Minu vaarisa ja mina" on mul lapsepõlves nii sada korda loetud, et nüüd pruugib vaid kaanepilti vaadata, et õige tunne kätte saada. Midagi on neis kõigis ühist ka. Ja Ploomilegi on kaks esimest juba suure menuga loetud. Ja mulle meeldis väiksena muide kõige rohkem kormorani-lugu (ja lugu kastanipuust). Filoloogi sünd?

 
At October 28, 2009 at 12:07 AM , Anonymous reet said...

Oijah, mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga... Ja Ravdteijamm! James Krüss on üldse geniaalne, Timm Thaleri esimene raamat on suurepärane ja "Majakas vähimadalal" on ka väga lugemisväärne raamat - "...ütle majakavahile, et tädi Julie ja merehaige poltergeist sõuavad talle külla...". Kujuta ette poltergeisti, kes kannatab merehaiguse all...

 
At October 28, 2009 at 12:13 AM , Blogger epp said...

Jah, just. Esimene Timm Thaler jälle kuulub koos "Krabatiga" teise Väga Oluliste Raamatute kimpu.

 
At October 28, 2009 at 7:04 AM , Blogger iibis said...

Nagu ma aru saan, on minu lugemisatlases veel andestamatuid valgeid laike.

Vaarisa-raamatus oli minu lemmikuks kah "Vana puu kauges orus"(kuigi filoloogi ei sündinud). Lõvipoiss pole ilmselt minusse, talle meeldis just jutuvestjate lugu ning Kõrrekesele "Portselanist paviljon". Nii et siinkohal on küll kaardistus põhjalik.

Lähen kohe täna raamatukogust läbi.

 
At October 28, 2009 at 9:17 PM , Blogger Emmeliina said...

jaa "Krabat" ja "Müüdud naer" - lugesin mõlemat täiskasvanuna, laste emana.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home