iibise pesast

Friday, November 27, 2009

Reedene õhtu

Peale töö-, kooli- ja lasteaianädalat pole midagi toredamat kui raamatupood. Eriti, kui seal parasjagu autogramme jagatakse. Igal juhul olid mul kaubanduskeskuse parklasse sõites auto peal poisid ning kotis Sirli, Siim ja Saladused, (Limpa on juba autogrammikõlbmatuks loetud) - kui ma avastasin end sisse sõitmas liiga kitsasse parimiskohta. Ühel pool oli sein ja teisel pool auto ja mina olin nende vahel täiesti vale nurga all. Totaalne juhtmete kokkujooksmise tunne - tead, et tegelikult tuleb nüüd mõelda ja end välja ja uuesti sisse sõita, aga lihtsalt ei suuda mõtlemiseks keskenduda.

Kuni ma tulutult edasi-tagasi ukerdasin, astus ligi kena meesterahvas, öeldes, et tulgu ma autost välja - ja parkis mu auto ideaalselt vastasasuvasse tühikusse. Kenasti saba tagapool ja puha. Suutsin oma tänulikkust vaevu üle voolamast talitseda.

Raamatupoes ostsime siis raamatu ning saime kirjanikuhärralt pühendusegi sisse.

Palusin Lõvipoisil helistada õele, et küsida, kuna ta muusikakoolis lõpetab ning kas ta tahab, et me talle vastu tuleksime. Lõvipoiss tegi seda ning ütles, et õe vastus oli segane ja tema ei saanud millestki aru. Helistasin siis ise - vend olevat rääkinud segaselt - kuid jah, tulgu me aga vastu.

Sõitsimegi siis muusikakooli juurde. Helistasin.

Aga mul on ju veel flööditund ka!

Tõesti segane lugu.

Kodus võtsin postkastist kahe viimase päeva ajalehed ja keetsime kaneeli-ja sukaadimaitselist jõuluteed. Lugesin poistele ette neli esimest juttu Kakast ja kevadest, mis meeldisid meile kõigile väga (ehkki olid kõik Tähekesest tuttavad). Heiki Ernitsa pildid meeldisid ka väga.

Labels: ,

2 Comments:

At November 27, 2009 at 9:29 PM , Blogger Hundi ulg said...

"Kaka..." muljeid ootan huviga. Nii adressaadilt, s.t. laste muljeid, kui vahendajalt ehk ettelugejalt. Oleks pisut narr kui seda raamatukogust laenutaksin ja osta ka ei täi.

Lugesin-kuulasin-vaatasin poleemikat selle lasteraamatu kohta.

 
At November 28, 2009 at 6:41 PM , Blogger iibis said...

Tegelikult on need lood meile, staažikatele "Tähekese"-huntidele, ammu tuttavad. Kui ei meeldiks, poleks ostnudki.

Aga näiteks meie laste vanaema, kes üldiselt enamasti oma arvamuse ümbritseva kohta targu enda teada jätab, sirvis täna, ning ütles, et temal oleks iga loo kohta midagi kohe ütelda. (Ilmselt mitte kiidusõnu.)

Aga miks peaks olema raamatut laenutada imelik? Ise olen ka nt rasedana ja rinnalapsega veriseid krimkasid laenutanud, see peaks hoopis imelikum olema. Kõigil meil on omad kiiksud.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home