Hetki Kõrrekese päevadest

Kõrrekesega juhtub ikka igasugu imepäraseid asju. Kui tahate teada, kellelt ta selliste asjade juhtumise pärinud on, siis teen selle kohe alustuseks väikese kõrvalepõike abil selgeks (kõrvalepõikega alustada pole vist üldiselt hea stiilivõte, aga olgem siinkohal suuremeelselt üle kõigest vormilisest). Nimelt läksin eile sõidutundi. Lukustasin jalgratta trepivõre külge ja panin võtme... jah, kuhu ma ta siis panin? Igal juhul peale tunni lõppu polnud võtit ei autos, minu seljakotis, minu taskutes ega isegi mitte luku küljes. Nojah, ketaslõikuriga ei võtnudki trossluku läbistamine just väga kaua aega.

Agas nüüd siis mu tütar Kõrrekese juurde, kuna tänaseks teemaks pidi ju olema siiski tema. Alustaksin esmaspäevast, mil Kõrreke läks (jalgrattal) kooli, no ehk veerand tundi enne, kui mina poistega kodust välja sõtisin (samuti ratastel). Poole tee peal hüüdis Lõvipoiss mulle: kuule emme, seal maas olid ühed Kõrrekese võtmete moodi võtmed! Sõitisin tagasi, ning tõesti, seal oligi Kõrrekese võtmekimp. Koolist tulles seletas Kõrreke, et suur poiss ja tüdruk olid aidanud tal võtmeid otsida ning sättinud siis veel rattaluku petekaks, s.t, et näeks välja, nagu oleks lukus. (Millegipärast tundub see alati nii eriliselt -- peaaegu et pisarateni -- liigutav, kui keegi su laste vastu kena on.)

Esmaspäeva pealelõunal läksime kõik, st mina koos oma pesakonnaga Kõrrekese kooli arenguvestlusele. Selle võiks resümeerida väikes ettevaate abil vestlusse, mis toimus minu ja Kõrrekese isa vahel samal õhtul.
Isa: ?
Ema: Suuri probleeme ei olnud.
Isa: Aga väikesi?
Ema (meenutades): väikesi ka eriti polnud.
Nii et ma ei tea, kas siinkohal rõõmustada või kurvastada, aga Draamakuninganna emotsionaalseimad etteasted toimuvad nähtavasti ikka kodus. Lisaks pani õpetaja mulle kaasa kummikud, mille Kõrreke oli unustanud pühapäeval klassiõe sünnipäevale -- klassiõde oli need kenasti ühes toonud, kuid Kõrreke oli nad uuesti unustanud, sedakorda siis kooli.

Pärast arenguvestlemist läksime külla. Külas oli tore kuni lõpuni. Lõpu kohta kirjutab Kõrreke ise järgmist: Teadmed. Kuksi vete. Külas. (Tsiteeritud Kõrrekese loal.) Vette kukkus Kõrreke ürginimeste mängimise käigus, kui tuli ronida kuurikatusele. Katuse serva juures oli mitte just kõige puhtama veega tünni. Saime laenuks puhtad riided, marjaks kulusid ära ka kuivad kummikud. Kodus panin pessu nii Kõrrekese kui ka tema kingad, jope ning muud riided.

Kõrreke kirjutas enese kohta vihikusse: Ma oskan hästi lugeda ja flöti mänkida. Teisipäeval oligi tal muusikakoolis esinemine. Sain tänu abivalmis vanaemale (kes ise end Pumpernicklit hoidma pakkus) seda ka kuulama minna. Ühe loo juures oli koguni klaverisaade, väga kena. Kui ta enda esinemine läbi sai, lähtus Kõrreke oma tõekspidamistest ning luges ülejäänud kontserdi aja raamatut.

Tänase päeva kohal seisis Kõrrekese õpilaspäevikus järgmine teadaanne: Ekskursioon Taevaskotta. Kooli 14.00. Kaasa söök ja jook. Tunte ei ole!
Millal saadaksid sina sellise teate peale lapse kooli? Mina igatahes oleksin seda teinud 14.00. Hommikul natuke enne kella kümmet panin Pumpernickli rattatooli ja sõitsin poodi, mõeldes ka sellele, et osta üht-teist suupärast Kõrrekesele kaasa. Hakkasin poe ees ratast lukustama (no eks ma laenasin siis Lõvipoisilt tema luku), kui helises telefon. Helistas Kõrrekese murelik pinginaaber, kes küsis, kas Kõrreke ikka tuleb täna ekskursioonile. Muidugi, kinnitasin, ning, aimates, et kõik pole päris korras, küsisin, kas nad juba ootavad teda. Ootasidki. Õpetaja lubas, et sõidavad bussiga meie tänava nurgani. Ise üritasin Kõrrekest kätte saada nii tema enda kui koduselt telefonilt, kuid nad olid oma vennaga nii mänguhoos, et ei pannud mingit helinat tähele. Kihutasin suurt kiirust üles võttes koju tagasi, õpetaja ja Kõrrekese pinginaaber olid juba enne kohal. Igal juhul jõudis Kõrreke ekskursioonile, omalt poolt leidsin talle kapist paki küpsiseid ja banaani. Tagasi tulles oli tal päris palju rääkida. (Kell 14.00 pidigi olema see tagasitulemise kellaaeg tegelikkuses). Bussis olid ühel lapsel vildikad ja nii sai seal joonistada; kahel lapsel oli olnud piraadikrõpse ja nad olid neid ka teistele pakkunud; joogi oli talle andnud sõbranna, kellel endal oli nii vesi kui mahl; silmaallikal oli ka meie lühinägelik Kõrreke oma silmi pesnud ning toonud sealt vett (tühjas kõrremahla pakis) ka oma prillikandjaist vanematele; tagasisõit viibis, kuna üks poiss oli bussis oksendanud ning nad olid siis kõik bussist välja pidanud tulema. Ühesõnaga, ekskursioon õnnestus täielikult.