Päev, mil Lõvipoiss lõpetab lasteaia. (Hoiatus: rohkesti kõrvalepõikeid ja meenutusi!)

Nüüd on see siis käes. Polegi meie peres lasteaialast. Hommikul pakkisin Lõvipoisile kaasa uued kingad ja ülikonna. Ülikond sai ühes, kingad ununesid koju. Ning et elus jätkuks väljakutseid, oli kass Siisil, kellel on alanud jälle jooksuaeg, õnnestunud välja sülitada koduse arst-spetsialisti poolt manustatud antikiisupill.

Ise viisin Pumpernickli hoiule ja käisin hommikul Auras ujumas. Ujumine oli tore, tore polnud aga see, et mul õnnestus salapärasel kombel ilma jääda oma päikeseprillidest. Seejärel väike sportlik meelelahutus Pumpernicklile (mänguväljak). Siis koju. Koju saabus ka Kõrreke. Tore oli see, et peale eelmisel päeval tehtud teemakohast telefonikõnet Kõrrekese klassijuhatajale saabus tüdruk koju koos kaks nädalat tagasai kaotatud võimlemisriiete ja eelmisel päeval kaotatud rahakotiga. Tore polnud aga see, et rahakotist olid kaduma läinud kuupilet ja raamatukogukaart, kolm krooni raha ning õpilaspilet oli pooleks rebitud. Sõime lõunat, Pumpernickel läks magama.

Mida teeb hea pereema oma pesamuna lõunauinaku ajal, kui tema käsutuses on umbes kolm tundi suhteliselt lapsevabalt? Mõnuleb kohvitassi ja raamatuga? Või lahendab kohusetundlikult liiklusteste? Vale puha! Ta

*jätab suurema väiksema und valvama ja väntab lasteaeda mahaunustatud kingi viima;
*saadab tütre muusikakooli, varustades ta selleks bussipiletitega (kuupiletit ju enam pole) ja manitsedes telefoni kaasa võtma;
*peseb ära suurema osa majas leiduvatest põrandatest;
*tühjendab kõik majas leiduvad prügikastid;
*paneb triigitud pesud kappidesse;
*küpsetab koogi;
*sätib lasteaialõpetajale tema tuppa valmis kingituse -- koolikoti (loomulikult!). (Siinkohal kasutan võimalust avaldada pahameelt selle üle, missuguseid asju müüakse poistele. Valdavalt on kõik asjad khaki- või kakivärvilised või mustad või ämblikmehe pildiga. Nii ka seekord -- koolikottide hulgas oli valida üleni must, must, mille peal oli hall indiaanlase pilt, must, millel oli oranž kung-fu-teemaline pilt või neoonsinine jalgpallipildiga. Valisin kung-fu, kuna selle küljes tilbendas oranž tiiger, mis, ma arvasin, Lõvipoisile meeldib.)

No nii. Mina olin siis täna see tubli pereema (enesekiitus pole just päriselt see, kui kelleltki teiselt kiita saada, aga ajab asja ära). Siis äratasin Pumpernickli, andsin talle kausiga jogurtit ning läksin ise riidesse panema. Tagasi tulles mõistsin, et põrandapesu on maailma üks mõttetumaid tegevusi. Koristasin laialipritsinud jogurti kokku. Pumpernicklil endal oleks nagunii olnud tarvis riideid vahetada.

Hakkasime kannatamatult ootama Kõrrekest. Proovisin helistada, paraku helises telefon ülakorrusel. Lõpuks ta siiski tuli. Saatsin ta riideid vahetama, olin need talle varem valmis pannud. Mõninga aja möödudes läksin vaatama -- tüdruk luges loomulikult raamatut ning riietevahetamisele viitas vaid avatud püksinööp. Pumpernickel kasutas vahepealset aega kassi karvustamiseks ja tema seljas ratsutamiseks. (Jooksuajal on kass päris naljakas -- eile näris Siisi näiteks välisust, tahtis õue kõutside juurde.) No nii, lõpuks saime siiski minema.

Ostsime teel lilled ja leidsime isegi saalis kohad. Lasteaia juhataja pidas pika kõne. Et kuidas me ühisel jõul oleme tublid lapsed kasvatanud. Ja et lapsed ei tohiks latti elus madalale lasta. Ning et me ei kurvastaks, et meie lapsed eliitkooli ei pääsenud. Ka teistes koolides saavat hea hariduse. Näiteks Andrus Ansip ise olevat käinud Tamme Gümnaasiumis.

Lõvipoiss luges luuletust (oma rühma poistega), laulis (kogu rühmaga) ja tantsis (rühma kõige ilusama tüdrukuga). Anti kätte mapid ja pandi rinda märgid. Pärast võttis Lõvipoiss sisse koha klounide brigaadi eesotsas. Kasvatajatele lilli keeldus viimast. Viisime siis koos Pumpernickliga. Seejärel tehti ühispilt ja pidu oligi läbi. Mõtlesin veel, et teeme olemasolevast perest kah pilti (mina ja lapsed), kuid paraku oli usin vanaema jõudnud juba lapsele jalga panna kossakad tossud (ämblikmehe pildiga) ja porise jope. Eks pilt tuleb mõni teine päev.

Kodus sai Lõvipoiss kätte oma kingitused. Emalt ja isalt koolikoti (meeldis, eriti tiiger), vanaemalt ämblikmehe pildiga pidžaama (meeldis samuti) ning Papalt-Mammmalt raamatupoe kinkekaarte. Viimaste üle rõõmustas Lõvipoiss -- kes on üldse tänuväärt kingituste adressaat, kuna rõõmustab alati ja kõige üle -- samuti ning kinkis ühe suuremeelselt õele. Söödi võileiba ja kooki.

Õhtul, kui külalised läinud ja pesakond magama pandud, jäin vaatama Lõvipoisi suurt kausta, mille täna kätte saime. Lõvipoiss läks lasteaeda kaheaastaselt. Küsimustikus on kirjas näiteks järgmist:

*Nõrgim külg -- potilkäimine;
*Lapse heaolu tagamiseks tuleb arvestada järgmist: vajab rohelist tekki;
*Söömine: sööb kõike, palju ja hea meelega. (2003)

Kasvataja küsimusele, mis ta nimi on, vastanud Lõvipoiss: Pojake. (Seotud tegelikult ühe konkreetse juhtumiga, kui Lõvipoiss ja tema isa kohtusid viimase vanade sõpradega punkariajastust ning ütlesid talle tunnustavalt: sul on vahva pojake. Lõvipoisile jäi see kauaks meelde.) (2004)

Küsimustik, kus lapsed ise pidid kirjutama oma kodutänava, ema ja isa nime ja muud sellist. Lahtrisse minu kodus elavad on kirjutanud Lõvipoiss ühe sõna: kass. (2008)