Peolõvid ja öökull. Mõningaid tähelepanekuid

Meie tütar Kõrreke on mais käinud neljal sünnipäeval. Täna toimus seevastu klassiõhtu, koolipäeva asemel, kell 14-17. Sünnipäeval käis täna hoopis Lõvipoiss, see oli talle sel kuul teine. Valdav osa selliseid tähtpäevi toimub mõnel mängumaal. Mängumaa nimeks on enamasti Rüblik või Põnnimaa või midagi muud sellist. Mõnikord on kohad ka peenemad, Kõrreke on juba käinud nii bowlingus kui Püssirohukeldris.

Lapsevanema panuseks jääb siis kingi ostmine ja võsukese kohale- ja kojutoimetamine. Esimese ülesande sujuvamaks täitmiseks tegin endale koguni Apollos kliendika -- viis protsenti soodust peaks tähendama, et iga kahekümnes kingitus on seega kui taevast sülle kukkunud. (Ütlen kohe ära, et meilt pole teil peale raamatute midagi erilist kingiks oodata, nii et teate nüüd kohe, kas meid tasub kutsuda või mitte.) Täna läks kingiga eriti kiireks, kuna tulin trennist ja pidin kindlaks ajaks koju tagasi jõudma. Kasutan siinkohal ära võimaluse kirjutada ka (tahtmatust) komplimendist, mis mulle sellega seoses osaks sai. Kihutasin rattal seeliku lehvides, kui märkasin enda ees teel kolmest inimgruppi, kes oli hõivanud kogu rattatee. Tilistasin rattakella, ja häiritud seltskond pani mind omavahel paika, lisades oma häälde kogu halvakspanu, mida hääletooniga edasi anda saab: студент. (Mul tegi see tuju päris heaks -- vanust ikkagi kolmkümmend pluss ja kolm last ja...) Aga jah, kingitus ise (raamat, mida saaks uurida, nagu arvas oma poja maitsest sünnipäevalapse ema) jõudis õigeks ajaks kingituskotti pakitult Lõvipoisi kätte; seekord siis Pildiraamat transpordist.

Tänased peomuljed: Kõrreke oli mänginud klassiõhtul pikka nina ja silmapilgutamist, oli söödud kommi, banaani ja šokolaadi, tantsitud ja peetud maha ka üks sünnipäev. Lõvipoiss rääkis, et mängutoas oli kaks telekat, millega sai mängida, õhuhokk (ärge küsige minult, mis see on) ja batuut mis oli nagu piraadilaev. Loteriitrofeeks oli sedakorda seebimullitaja.

Aga nüüd lubatud öökulli-jutt. Nimelt sai väike Pumpernickel selgeks oskuse, mis minu emapraktikas on esmakordne -- nimelt õppis ta end vinnama üle voodiääre. Mängisime allkorrusel suurema õe-vennaga lauamängu, kui jupp aega tagasi (võrevoodisse) magama pandud väikevend trepist alla tatsas. Voodisse tagasviiduna juhtum kordus. Tegime siis kindlaks ka Pumpernickli tehnika. Vaatepilt ise oli päris naljakas: väike sinises pidžaamas paljasjalgne sell upitab end tasakaalu hoides voodi ülaservale, laskub sealt ettevaatlikult jalgadele võrede vahest tuge otsides välisservale ning hüppab siis maha. Ning on teinud seda nii palju kordi järjest, et minul on küll kadunud igasugune lootus rahulikule õhtule. Nii me siis siin praegu istume, mina ühe käega kirjuamas ja teisega hoian Pumpernicklit süles, vennike ise omakorda tirib ühe käega mind juustest (lemmiktegevus titest saati) ja teisega üritab suhu toppida minu sõrmi (hammustamise otstarbel -- hambaid on tal muuśeas 15 ja need on üsna teravad). Tahtsin homme minna liiklusteooria eksamit tegema, aga see muutub iga hetkega kahtlasemaks.