Kõrreke lõpetas esimese klassi ja astus üles karuna

Jajah, ongi esimene kooliaasta läbi. Täna jagati tunnistusi ja peeti aktusi. Kõrreke sai koguni kaks tunnistust, muusikakoolis ja päriskoolist. Ja kaks kiituskirja. Mõlemast koolist siis. Ning lisaks tänukiri, mis teatab mulle: Meie kool tänab teid. Teie laps Kõrreke on väga edukas õppija. -Viimane, tuleb tunnistada, võttis silma märjaks... (Ning lisaks oli teiste tähtsate paberitega ühes ka järgmine sünnipäevakutse, nii et ka juuniskoor on Kõrrekese poolt avatud.)

Kuidas siis meie kooliaasta on läinud?
Esimesel septembril said Kõrreke ja tema vastsed klassikaaslased aabitsa peaministrilt isiklikult (sama kooli vilistlane). Mille kättesaamise järel süvenes poodiumil istuv Kõrreke oma aabitsasse ning luges sellest suure osa sealsamal aktusel ka läbi.

Kõrrekesele meeldib kõige rohkem kehaline kasvatus. Kõige vähem meeldivad talle kirjutamine ja lugemine. Lugemine sellepärast, et ta loeb kiiresti. Septembris luges lisaks oma aabitsale kolme päevaga läbi ka Harry Potteri esimese osa. Arusaadav, et oli mõnevõrra tüütu korrata teiste lastega kooris Aadam saab Annalt õuna. Nii hakkas ta igavusest pliiatseid närima. Esimesed 24 näris mõne kuuga läbi. Siis asi paranes, tekstid läksid pikemaks ning Kõrreke taipas ka oma raamatu kooli kaasa võtta. (Viimati kandis ta kaasas jupp aega Pinocchiot -- ja ise kurtis, et kott on nii raske, et õlad on valusad...)Pliiatsid on jäänud igatahes teisel poolaastal närimata. Kirjutamisega olid lood natuke tõsisemad. Kõrreke kipub koledasti kiirustama ja tulemus ei jää alati väga ilus ning tähti jääb samuti vahele. Sügisel ja talvel istusime siis koos, pea igal õhtul kirjutasime ning kustutasime ning seletasime rahulikult ning mõnikord karjusime ning nutsime ka. (Meil on teinekord selline italiano, jah...)
Nii et Kõrreke kogunisti mõned kuud tagasi küsis: Emme, kas mina olen intelligentne? Vastasin, et oma vanuse kohta piisavalt. Ja tundsin huvi, et miks ta seda küsib. Siis vastas Kõrreke häbelikult, et ta kartnud, et äkki ta pole kirjatehnikas piisavalt intelligentne.

Aga igatahes pani õpetaja emakeelehinde kokkuvõtte viie, ehkki kirjutamine eraldivõetuna oli neli, ning Kõrreke sai ühena oma klassi 19 tublima hulgast -- kokku on lapsi 24 -- kiituskirja. (Seega on Kõrreke nt minu tulemused ületanud, kiituskirja pole ma kunagi saanud. Koolilõpul jäin kah hõbemedalist ilma, kuna matemaatika oli kolm ning kuigi ülikoolilõpul oli küll keskmine cum laude vääriline ning lõputöö samuti A, oli olnud esimesel kursusel üks rahuldav...)

Aga Kõrrekese suhted kooliga on kujunenud soojaks ja helgeks. Kooli läheb ta üldiselt rõõmuga (hommikuti kipub ta küll teinekord tigetikuks kätte, kuid selles on süüdi loomulikult ema, kes tuletab meelde küll hambapesu, siis tahab juuksed patsi kammida ja teinekord koguni sunnib krõbuskikausi laualt nõudepesumasina juurde viima). Rõõmuga seetõttu, et kool on tore, õpetaja samuti ning pinginaabriga on neil niipalju jutte ja nalju, et teinekord võtab kojujõudmine (700 m) üle tunni aja.

Tundub, et sümpaatia on vähemasti esimeses klassis vastastikune. Emana on ju igati vahva lugeda, kui näiteks muusikaõpetaja kirjutab e-koolis: Kõrreke oli tõeliselt tubli õpetaja täna. Tema oskus väga konkreetselt ja arusaadavalt oma lauseid seada, on suureks eelduseks tõesti kunagi õpetajaks saada. TUBLI! Kui selle kohta asjaosaliselt endalt küsisin, ütles, et oli oma flöödi kaasa võtnud ja siis selle kohta selgitusi jaganud ja ühe loogi mänginud.

Täna õhtul oli Kõrrekesel uisuklubiga etendus, selleks oli Lumivalgeke, ning Kõrrekesel oli seal karu roll. Miks vajab Lumivalgeke karu, jäi selgusetuks, aga etendus oli päris lustlik. Väike Pumpernickelgi vaatas huviga ning aplodeeris kõigile rasketele elementidele tõsise kaasaelamisega. Eriti meeldisid talle õe esitused, õe jääle ilmudes lehvitas talle ikka hoolega. Etenduse lõpupoole tuli küll appi võtta mõned minu kotis leiduvad äraostmisbarankad, kuid Pumpernickli tunnustuse siirust näitab asjaolu, et lõpus plaksutas ta usinalt, riskides seejuures baranka pillamisega.

Õhtul oli kodus kooliaasta lõpu puhul maasika-vahukooretort. Lõvipoiss sõi kolm tükki ja tal hakkas paha.