Liigub, kiigub, aga paigast ei saa. 2009

Homme ta lõppeb. Mulle on kahest variandist olnud alati sümpaatsem see pp-ga. Oleks just kui lõplikum.

Igal aastal on oma nägu, mingite hetkede kollaaž.

Sel aastal oli Iibisepesas ootamatuid tervisemuresid. (Ehkki, teisest küljest, näidake mulle koht ja aeg, kus need mured oleksid oodatud!)

Veel oli sellel suvel maasikate nägu. Metsmaasikate.




Kogu aastat läbivaks teemaks võib pidada dinosaurusi. Kes said siis sügisel ka lõpuks nähtud. Huvi ei ole vaibunud.



Otse loomulikult on aastal ka vabaduse nägu. Sest juhiload, mis ma lõpuks tänavu veebruaris kätte sain (ma parem ei ütle, kui pika õppimise järel), lõhnavad ilmeksimatult vabaduse järele.

Tööle tagasimineku ja Väikevenna lasteaiapoisiks-saamise nägu. Mis ilmutab end küll ebameeldivalt sagedasti väsimuse kujul.

Mul ei olnud sel aastal väga palju aega lugeda. Aga lisaks lasteraamatututele oli mul rõõm mõnda tõeliselt head raamatut siiski nautida. Kuigi ma ei tea, kas nauding on just täpne sõna, kirjeldamaks võimsaid tundeid, mis on seotud Puhastusega. See oli minu jaoks selle aasta lugu ja omal moel haakus ka minu meeleoludega. Nagu kummalisel kombel ka alles eile lõpuni loetud Minu Eesti.

Juured on kindlalt paigas. Aga latv muudkui kiigub tuules. Tahaks justkui kuhugi minna?

*
Üks suveöine, romantikast absoluutselt vaba hetk.

Olin just lapsega tulnud haiglast, erakorralisest vastuvõtust. Panin nii haige kui ka suures mures terved lapsed magama ning sõitsin apteeki. Ise juureldes: kas jätta igaks juhuks välisuks lahti, et kui ma nüüd väsimusest avarii teen, siis saaks ju kellelegi helistada ja paluda laste juurde minna.

Raekoja taha parkides kuulsin Pirogovilt kellegi valjuhäälset seletamist: vaat nüüd saab kusta, see on alles õnn!

Avariid ma ei teinud. Jõudsin rohuga koju. Umbes kahe nädalaga sai ka laps terveks.

Kust tulevad inetud sõnad ja mida teha pudruga?

Punasilmsus, päkapikuneedus, patu palk, pereema-paranoiad ning peoorjus. Kunagi algklassides tuli teha ühe-tähe-jutt. Valisin pragmaatikuna o-tähe, kuna olemine tundus olulisim. Praegu võiks minu detsembrikuu postituste põhjal teha ühe eriti masendava p-tähe jutu. (Enesehaletsus on magus, mis siin ikka pikalt pajatada.)

*
Ilmselt on vähe poisslaste emasid, kes pole kunagi oma lapselt Rumalat Sõna kuuldes tahtmatult pahvatanud:

Kust sa seda kuulsid?!

Aga ilmselt pole just palju neid emasid, kes on saanud nii ammendava vastuse, nagu mina Väikevennalt:

Sõnad olid lume sees ja tuul puhus need mulle suhu!

*
Kõrreke oli viimase öö sõbranna juures. Naastes oli ta ülimalt heas tujus ning teatas koguni, et söönud külas esimsest korda elus vabatahtlikult kaerahelbeputru.

Sest ports oli väike ja me lobisesime kogu aeg.

Peoorjuse* aegu

I
Hooaeg algas kümmekond päeva tagasi minu töö-juure peoga. Tuleristseid said jõulukollektsioonid ja luuletused. Nii jõuluvana kui noos olid ausad. Kolm hiiglaslikku kommipakki. Ise jõudsin peole, käeselg kütmisest nõgine.

II - III
Järgmine päev jäi vahele, seejärel tulid ühekorraga peod nii Väikevennal kui Lõvipoisil. Juba hommik algas paljutõotavalt: Väikevend oli uurinud Lõvipoisi Vareseonu maski nii põhjalikult, et see vajas silmaoperatsiooni. Väikevennal endal ununes maha lips. Minu fotoaparaadil oli katki välk. Kõigele lisaks toimusid kaks jõulupidu samal ajal, nii et mõlemale alguseks ei jõudnud. Kõrreke ei jõudnud hoolimata ettepoole nihutatud hambaarstiajast ikkagi mudilaskooriga esinema. Endal polnud mahti pidulikke riideid enam selga panna. Aga seekord olin vähemalt nõe kätelt maha küürinud.

Peod ise olid toredad. Eriti Väikevenna oma. Seal oli peojuhiks kena vanem kasvatajaproua, kel komme ühtelugu midagi nosida. Ja kuna ta on helde, saavad oma osa ka lapsukesed. Seekord oli näksimiseks vaagnatäis piparkooke. Kõigile peole saabunud mudilastele pisteti kohe präänik pihku. Jõuluvna oli lahe. Peol osalesid ka päkapikud, kes kukutasid otse saalilaest alla märkmiku laste nimedega ja märkustega stiilis: M on tubli poiss, aga sööb viletsalt. Jõuluvana ise žongleeris. Ka kasvatajaproua üritas seda järele teha, paraku veeresid pallid laiali. Tema küsimusele mis te arvate, kas ma olen osavam palli mängima või piparkooke küpsetama, vastasid lapsed üksmeelselt ja kooris: palli mängima. Pidu oli üldse lõbus. Ja lühike. Tasuks kommipakk ja puidust põrsas.

Jõudsime ka Lõvipoisi etendust vaatama. Saatemuusika ei käivitunud, aga lapsed olid tublid. Pakkides kommid ja kooli logiga kruus. (Naljaks küll, aga Lõvipoisile tõesti meeldivad sellised asjad.)


Komme oli kodus palju. (Järgmiseks peoks ei mahtunud Väikevennal enam kraenööp kinni.)


IV
Järgmine hommik terendas koos Kõrrekese õhtuse peoga. Ning selgushetkega, mille kestel sain aru, et Kõrrekese klassis polnud keegi õpetaja kingituse jaoks raha kogunud. Meilisin ühele kaaslapsevanemale, kes oli just saanud kolmandalt lapsevanemaltki samasisulise kirja. Viimane oli lubanud asja enda peale võtta.

Päev ise oli jälle paras logistikaülesanne: Kõrreke koolimajja peole, Lõvipoiss trenni, seejärel Väikevennale lasteaeda järele ning kooli näidendit vaatama. Kui Kõrreke põrsana koos oma klassiga lõpulaulu laulis, pakkisin väikevenna uuesti autosse ja läksime suurele vennale trenni järele. Kõrrekese klassi pidu oli ilma vanemateta (kolmas klass ikkagi!) ning kestis nii kaua, et hakkasin juba muretsema. Õnneks polnud muretsemiseks põhjust ning Kõrreke jõudis koju, tulvil muljeid ning uhke selle üle, et olid koos pinginaabriga aidanud õpetajal klassi koristada! Kõige kummalisem aga, et õpetaja oli saanud kohe kaks pakki!

Tüdruku loosipakiga saadud film meeldis mõlemale suuremale lapsele.

V
Mõni päev möödus kummalisel kombel ilma ainsagi peota. Siis sai Kõrreke kümneseks. Pidu koduses ringis.

VI
Seejärel tuli Kõrrekese ja Lõvipoisi kooli jumalateenitus-kontsert. See oli küll üks ilus asi ning esimest korda sain tänavu aru, et jah, jõulud ongi tulekul. Saime Väikevennaga kohad poistekoori ligiduses, kõik sealsed väänikud istusid vaikselt. Lõvipoiss aitas ühel kolmanda klassi poisil ülemist särginööpi kinni panna. Lihtsalt selline hetk - aga ometi mõjus kuidagi pühalikult. Ja kui siis needsamad poisid laulsid Kõrgemäe Sõitu jõulukirikust, olid harduspisarad kohal.

VII
Järgmisel päeval tähistasime Kõrrekese sünnipäeva Mamma Mia!-peoga. Üritus oli lõbus, suvine (tresskoodiks oli suvekleit), mitte ülemäära kulukas, täis lõppematut sädinat ning tipnes maasika-vahukooretordiga. Kõrreke ise jäi rahule nii peo kui kingitustega. (Ise olin küll mõelnud end lõpuks ka korralikult riidesse panna, kuid esimesed külalised saabusid just selleks ette nähtud veerand tundi varem, nii et piirdusin katkiste sokkide vahetamisega.)

VIII
Jõululaupäevaks olid kõik kustunud. Kirikusse ega surnuaeda ei jõudnud. Kodune kuusk ei mahtunud kuusejalga. Mamma oli unustanud osta kuusele küünlad. Jõuluvana siiski käis. Salmid olid peas, käed olid puhtad ning isegi minul kleit seljas. Hanepraad oli laual. Minu valitud vein osutus vastu ootusi täiesti joodavaks. Emotsioonid keesid kohati üle. Lõpuks jäi Väikevend mu süles magama, ning kui ma ta kodus pidžaamastasin, suutis ta läbi une tuua kuuldavale vaid ühe sõna: Rebasejaht!

IX
Täna sai lõpuks ka kuusk ehitud. Kirikus käidud. Ohtralt küünlaid põletatud. Vaadatud lastega koos Lõvipoisile jõuluvana poolt toodud filmi ja mängitud Kõrrkesele sünnipäevaks kingitud lauamängu.

Kusagil on peidus ka kõige tegelik tähendus. (Tunnen end filfjonkana muumide jõululoost.)



*Sõna peoorjus tuleb ühe õpilase tööst, kus seisis kenas käekirjas nõnda: talupojad osalesid ristisõdades selleks, et pääseda peoorjusest.

Soovid ja hetked

Ilm on jõuludele kohane. Lapsed läksid isaga kuuse järele. Hetk vaikust.

Jõulutervituste saatmisega on sel aastal lood kehvad. Aga nendest, mis sel aastal saadud, annan edasi kõige kaunima. Saatjaks oli inimene, keda ma ju tegelikult ei tunnegi - ühe õpilase ema. Aga tema soov imeliselt südamliku kirja lõpus kõlas nõnda: ilusaid jõule ja aeglast aastavahetust!

Soovin seda siis siinkohal teistelegi.

Pilt ajast, mil lumi oli valgem, taevas sinisem ning kõigil oli aega. Klaasist jõuluehted olid aegsasti suurel, klaveri kõrvale paigutatud kuusel. Koos ehtsate küünaldega (alati seitse tükki). Väike Iibis on pildil peaaegu kolmene. Salmid on, nagu näha, peas.

Perpetuum mobile. Pereema-paranoia ostutubki tõeks

Arvestades mustapesukasti täitumise kiirust, on minus juba mõneda aega siginenud kahtlusi. Loomulikult olen ma, toetudes kainele mõistusele, saanud aru, et pesu ei sattu otse pesusahtlist mustapesukasti. Et kindlasti keegi kusagil ka kannab kõiki neid kokkuvolditud ja magamistubadesse viidavaid virnu puhast pesu.

Aga eile leidsin ma tõepoolest Lõvipoisi sokipaari, minu enda poolt emalt kaasavaraks saadud viisil üksteise sisse tõmmatud ning lõhnamas äratuntavalt puhta pesu järgi. Poiss ise ei oska juhtunule selgitust tuua. Tunnistab küll kaks tundi jalas olnud velvetite panekut pestava kraami hulka, kuid osalust sokijuhtumis eitab.

Pesu lõppematut ringkäiku kursil pesutrummel-kuivatusrest-triikimislaud-kapp-pesutrummel visualiseerub kujukalt Congreve'i mudeli abil.

Minu ajanäitajad

Argipäeva hommikud on olnud peale tööle naasmist üks võidujooks Turovskiga. Nimelt ei tohi ma austatud loomateadlast raadiost kuulda. Kui Turovski hakkab rääkima, on ülim hetk võtta oma kotid ja lukustada auto. Viimasel ajal on sellega üha kehvemini. Nii kuulsin ma eelmisel nädalal juttu sellest, mis vahe on sikul ja sokul ning kuidas kasvavad elevandi hambad.

Lisaks on ka Iibisepesas, nagu muudeski viisakates peredes, paari kuu jooksul mõõtnud aega pühapäevast pühapäevani Superstaar. Lõvipoiss on juba kahel korral pisarateni kurvastanud. Esmalt siis, kui välja kukkus Anis ning seejärel möödunud nädalal Marteni pärast. Meie Kõrrekesega oleme seni olnud õnnelikult kuival. Meie lemmik on päris alguset peale olnud Birgit. Igasuguste küsitluste järgi saabub täna meie kord. Aga me helistame!

(Meil oli lastega kokkulepe, et helistada võib viimases saates. Aga ühel korral kui Lõvipoiss oli diivanile magama jäänud, ei pidanud me Kõrrekesega vastu ja helistasime ikkagi. Meile nii väga meeldib, on ainus ja aus vabandus.)

Igal juhul saab selle ajanäitajaga nüüd ühele poole. Turovski räägib loodetavasti edasi. Minu hirmuks ja huviks.

Tervisi vasakujalanädala poole pealt

Ma küll ei tea, millega olen ma Tyche meelepaha ära teeninud.

Tervet seda nädalat iseloomustab kõige paremini hetk tänasest hommikust. Magasin muidugi 20 minutit kauem, kui oleksin pidanud. Siiski sain end kähku riidesse, ja pisipoja samuti. Kohvivesi oli küll kuum, kuid kuna suured lapsed tulid pildiümbrikega*, mille viimane tagastuspäev oli umbes üleeeile, jäi kohv valmis tegemata, kuid ümbrikud said täidetud. Õhtul töö meilboksi saatmata ununenud meil sai samuti teele.


Sellegipoolest olime kenasti ajakavas, lumekiht autolt maha ja lapsed peale. Hea õnne korral jõuab veel tanklast kohvigi haarata! Lõvipoiss, kes oli kenasti lumest teed lahti lükanud, avastas vahepeal, et tal on koolikott maha ununenud.

Paraku lõppes hea õnn otsustavalt lasteaias. Kasvatajat tuli oodata umbes kümme minuti. Need kümme minutit maksid mulle kohvi.

Noh, vähemalt jõaun oma viktoriini välja printida!

Koolis selgus, et internetiühendus on kadunud. (Hiljem nägin, et vastavad instantsid olid selle kohta ka teate saatnud... meilitsi.)

Ei hakka pikema kirjeldusega kedagi piinama. (Võib lihtsalt korrutada 24 tunni ja nelja möödunud päevaga.)

See-eest lohutan end aga klassikaga.


Viltuvedamisklassika:

Ning nende korteri seina taga istus kirjanik Lammas ja oli samuti pahas tujus. No tema oli seda küll alati. Ta kirjutas oma koledat raamatut.

"Peeter vedeles kraavis ja oigas. Tal oli kõrge palavik, käed ja jalad värisesid, aga ühtki arsti polnud tulemas. Selle asemel jooksis Peetrist üle põder, astus lebajale kabjaga näkku ja tegi haigele mehele veel rohkem valu. Siis..."
Härra Lammas mõtles, mis jõledaid asju Peetriga veel juhtuda võiks.
"Siis tuli uss!" kirjutas ta seejärel rõõmuga. "Uss nõelas Peetrit ninna ja kõhtu ja selga!"'**



Ning paha tuju klassikat Väikevenna viimase nädala lemmikõhtujuturaamatust (sümptomaatiline, ütlen ma!):

Pettson pigistas silmad kinni ja pani käed kõrvadele. Siis lõi ta rusikaga vastu lauda ja röökis, nii et habe lehvis:

"NÜÜD AITAB! KUI SA TAHAD SIIN TOAS OLLA, PEAD VÄLJA MINEMA! MA EI TAHA TÄNA KUULDA MINGIT LÄRMI, EI MINGIT LAULMIST EGA LOBISEMIST, MITTE MIDAGI! MUL ON PAHA TUJU JA MA TAHAN RAHUS OLLA!"***

Arvake aga, kas Findus sai ta lõpuks mängima kassi küürimist (Pettson sai kass olla)!


*Selgituseks mitte-kooliealiste lastega blogilugejale: tegemist on geniaalse äriprojektiga, mis seisneb selles, et kooli pildistatakse üles ükshaaval ja klassiti kõik lapsed, saadetakse pildid koju. (Kust ema avastab need näiteks voodist kassi alt - meil muide eelmisel aastal nii oligi.) Juures kiri: kui te pilte ei taha, saatke tagasi. Ümbrikus on loomulikult lisaks piltidele ka arve.
**Kivirähk Sirli, Siim ja saladused, Varrak 1999
***Nordquist Vaene Pettson, Koolibri 2006

Ettevalmistused

Jõulukollektsioonide kokkupanek pole naljaasi.

Kõrrekesel on ilus punane sametkleit, sinna juurde ostsin vaarikakarva boolero. Asjaosaline ise on erakordselt rahulolev.

Lõvipoisi koolialgusülikond oli lootusetult väike, nii et seda selga proovides visualiseerus Suvitajate Ärni. Parjad olid vaid kevadel saadud kingad (aitäh, Paula!). Õpetaja saatis listi rõhutatud meili: riietus väga pidulik! Kuna meenus, kui uhke oli õpetaja olnud ühel koosolekul oma eelmise klassi saavutuste üle õppe- ja kasvatustöös (Nad lõpetasid kõik ülikonnas, pidime küll vaeva nägema selleks!), tuli sammud seada poodidesse. Kõige paremini läks särgiga, mille leidsin teisest ringist viie krooni eest. Kaubamajast õnnestus leida vest ja hallid peene valge triibuga viikarid.

(Ise proovisin kah kingaosakonnas ühte-teist - mõistsin, et mul on kahtlemata hea, kuid kulukas maitse ning viisin oma vanad kingad töölt tulles kontsaplekkimisele.)

Väikevennaga oli õnneks lihtne: tuli võtta riidekapist venna ülikond ja kingariiulilt venna kingad.

Kõik see tehtud, avasin kirjakasti ning sain Lõvipoisi õpetajalt kirja, kus muu hulgas öeldud: loodan Vareseonu kostüümi osas Teie peale. Kõrreke meenutas mulle lihtsalt, et temal oli õnnestunud hankida Kõneleva Põrsa osa ja et tal on kostüümi tarvis.

Täna läksin uuesti poodi. Jätsin auto Kaubamaja parklasse. välisukse ees etendas üks joodik päästetavat. Päästjaks kohe vastav armee mureliku tädikese isikus, kes vannutas punanina endale pihkusurutava raha eest leiba ostma ning mitte külmetama (-12 C ju ikkagi!) Riidetüki varese tiibadeks ning roosa šenilli põrsa sabaks sain mõne krooni eest kangakauplusest. Selgus, et ninni-nännipood on vahepeal ära kolinud. Joodik etendas järgmisele ohvrile - jälle keegi tädike!- kurttumma. Esitus oli veenev ning meeleolukas.

Astusin sisse ka Vararealiseerimiskeskusesse. Suurem osa kaubast oli nii õudne, et oli kujukalt näha, miks sellist kaupa müüvad poed pankrotti on läinud. Aga klaasist kuuseehted on mu nõrkus. Suutsin end siiski kokku võtta (mis siis, et NII odav!) Olen enda üle uhke.

Kartongi, mustad pärlid ja kausi suppi sain Lõunakeskusest.

Seal ei saanud ma jätta imetlemata burksibussi turundusnippi - leti taga preili, kes on ilmselt vastava kaubagrupi tarbimise elav reklaam.

Vahepeal helistas murelik Kõrreke, et kas mul on ikka meeles, et ta peab homme kooli viima loosipaki.

Ka kingitus sai ostetud.

Pangakonto jääki ma igaks juhuks ei julgenud vaadata. Aga kui kellelgi on veel soove, siis andke kiiresti teada - muidu saabki raha otsa! (Eks joodikul oligi nii juhtunud.)

Kostüümid tulid lahedad. (Pilti ei saa teha, sest fotoaparaat streigib.) Palun väga, teen, mida iganes tarvis: Vareseonu või pingviin, maasikmarjake või põrsas.

Patu palk

Mida maitsvat valmistada ühel kenal juba-täitsa-talvisel pühapäeval? Külmkapis leiduv kohupiim viis mõtted taani talutüdrukule. Retsepti otsisin netiavarustest, nagu ikka. Riivleiva kogus kohupiima suhtes tundus küll kahtlaselt rohke.

Või, riivleib, suhkur, kaneel pannil karamellistumas. Mina ja kolm lapsukest panni ümber.

Peatselt oli ka selge, et isuäratavat pudi ONGI olemasoleva kohupiima kohta liiga palju. Jagasin ülejäägi ootevalmis alustassidesse.

Aga seda jäi pannile veel.

Otsisn ka endale kausikese. Muidu tulevad pärast lapsed ja ajavad puru põrandale ja.*

(Õnneks jätkus mul sündsustunnet jätta serveerimata variant: muidu lähevad lapsed paksuks.)

Ilmselt magusaorgiat ette nähes olin hommikul lastehoiu suhtes vanaemaga kokku leppinud.

Et ma lähen trenni. Ma tegelikult aeroobikat eriti ei fänna. (Muidugi on siinkohal viinamarjad karjuvalt hapud - mul lihtsalt on halb koordinatsioon ja puudub rütmitunne, nii et igasugu sammukombinatsioonid ja tantsuvärk on ilmselgelt not my cup of tea.) Aga noh, paaril viimasel korral - nädala sees - pole väga hull olnud. Seekord oli teine treener.

Sain aga mitte tassi- vaid ämbritäie sedasama teed kohe kaela.

Teeme edasi seda sammukombinatsiooni, millega me eelmisel korral alustasime. Ja te teate, et pühapäeviti on trenn pikem.

Olen aus. Oli õudne. Nii kui tekkis lootus, et nüüd olen sellest liikumisest aru saanud, tuli veel mingi uus. Ja kui treener jäi ise seisma ja ütles, et nüüd teeme ristsammu ja tša-tša kah juurde, siis sain läbi peaaegu et religioosse kirgastumishetke ühekorraga aru kõigist maailma düsgraafikutest. Kõigist maailma mitte-viisipidajatest. (Daltoonikutest ja allergikutest rääkimata.)

Pingutasin siiski indulgentsi nimel lõpuni.

Tulin koju.

Kausikest taani talutüdrukuga millegipärast nagu ei tahtnudki enam.

Kõik algas mandariinidest

Lõpetame õhtusöögi mandariinidega. Mõnusad pisikesed. Väga head on. Lõvipoiss ütleb, et tema sööb ära kaheksa mandariini (ja sööb ka).

Meenutan, et kunagi ammu, kui Kõrreke oli päris pisikene, sai ta kiiresti mandariinikoorimise selgeks ning ei lõpetanud enne, kui suur kausitäis oli ära kooritud.

Ülejäänud pere pidi siis muudkui sööma.

Jah, mina ka sõin pallu mandalliine, meenub kohe Väikevennale.

Ei, sind siis veel ei olnud.

Kus mina siis olin? küsib Väikevend.

Sind ei olnud siis veel olemas.

Kas ma olin emme kõhus?

Ei, venna oli siis emme kõhus.

Väikevend mõtleb.

Mina olin olemas ja venna oli oopis emme kõhus! taipab ta peale mõningast mõtlemist.

Kõrreke selgitab: Kõik me oleme emme kõhus olnud. Kõigepealt mina, siis Lõvipoiss ja siis sina.

Väikevend mõtleb järele: kas issi ka?

Kõrreke: Ei, issi oli vanaema kõhus.

Proovin resümeerida: Jah, igaüks on kunagi oma ema kõhus olnud. Isegi issi.

(Ning lisan tahtmatult: Mitte et see nüüd eriti usutavalt kõlaks.)

*
Õhtul enne magamaminekut, küsib Väikevend üle: Emme, mina olen sinu pojakene?

Jah.

Nüüd on kindlus käes.

Mina olen sinu pojakene. Mina olen väga ilus! Mul on nii ilus pluus!

Päkapikuneedus

See on ebaõiglane, et Väikevennal käivad juba esimesel aastal lasteaias päkapikud! Meil hakkasid alles viimases rühmas käima! pahandasid suur õde Kõrreke ja suur vend Lõvipoiss.

Minul ei käinud väiksena üldse mingeid päkapikke! Ainult jõuluvana käiski ja kõik, ütlesin ma seepeale.

Laste nägudest paistis nii umbusku kui ka kaastunnet.

Meie pere päkapikutaak sai alguse siis, kui suur õde oli veel üsna väike suur õde ja suur vend oli veel üks üsna väike vend. Päkapikud on teatavasti ju laste sõbrad (ja mitte mingi karistusrood, eks ole.) Nimelt olin ma jõudnud nähtuse kasvatusliku funktsiooni üle juureldes ummikteeni - no ei ole ju ometi päkatsitel südant laste juurde mitte tulla, ükskõik mis jonnipurikatega ka tegu poleks. Ning muret kurtes sain ma esmapilgul väärt soovituse. Las päkapikk toob oma kommi, aga kirjutab ka juurde kirja.

Nii. Tollel ajal tähendas see ühte kirja. Üks kiri 24 hommikuks.
Järgmisel aastal tähendas see muidugi juba kahte kirja. 24 hommikut, iga kord kaks kirja, kokku 48 kirja.
Praeguseks hetkeks tähendab see kolme kirja. 24 hommikut, iga kord kolm kirja, kokku 72 kirja.

Päkapiku-usuga iseenesest on asjad nii ja naa. Suurematel lastel, ma mõtlen.

Eelmisel aastal oli suur kahtleja Kõrreke. Kõhklused on tal tänini. Poolt räägib muidugi päkapiku võime tema kõige kummalisemaid soove ära mõistatada. Neid, mida ei öeldagi kellelegi teisele, vaid millest salakesi omaette mõeldakse.

Sel aastal lähenes jälle Lõvipoiss kogu üritusele ilmse skepsisega.

Päkapikud kirjutavad ju ainult sellest, mida ma kodus teen.

Paar telefonikõnet klassijutatajale (päkapikkude poolt siis, muidugimõista) panid ka skeptiku ikkagi kõhklema.

(Nii et teil on siis organiseeritud kuritegelik grupp pettuse läbiviimiseks, kommenteeris telefonitsi härra.)

Always look on the bright side of life - noh, näiteks ärkamisega pole hoolimata sellest, et tunnen end hommik hommiku järel üha kustunumalt, küll mingeid probleeme. Pigem vastupidi. Lapsäratuskellad ei malda isegi telefonihelinat ära oodata.

Paar ööd tagasi ärkas Väikevend koguni öösel kell kolm, ronis otsustavalt voodist välja, käis akanalaua juures ning siirdus, noos kindlalt kaenlas, oma voodisse tagasi. Õnneks olid hommikul alles nii krõbuskibatoon kui kleepsuleht. (Kunagi ärkas umbes samas vanuses Kõrreke ja sõi öösel oma kommi ära - ja püüa siis hommikul selgitada, et päkapikud käisid ja komm on juba ammu söödud!)

45 kirja veel.

Pildil Laps, Keda On Külastanud Päkapikud.

Piisavad ressursid. Kuhu jääb moraal?

Üks majandusteooreetilisi aluspõhimõtteid seisneb teatavasti tõsiasjas, et ressursse ja hüvesid on alati napimalt kui soove neid omandada.

*
Täna lõuna liginedes revideerisin külmkappi ning selgus, et paarist viimasest päevast on meil lõunasööki pisut üle jäänud. Ja imepäraselt sooviski üks suurematest lastest parasjagu praadi ning teine suppi ning Väikevend jällegi mõlemat. Nii et kõik olidki vastu ootusi asjade käiguga rahul.


*
Pärstlõunal läksin ise poodi. Ja leidsin terve virna muusikat, 24.90 ooper. Selline ooper. Ja siis veel selline. (Tähendab, seal oli veel terve riiulitäis, aga ma ei usu, et ma reaalselt kodus Händelit või mõnda sünget reekviemi kuulaksin.)

Sedakorda sai kärusse ka kohv, mille järele ma poodi olin tulnud.

*
Õhtul tuli Lõvipoiss päkpiku toodud raamatuga. Päkapikk oli nähtavasti võlutud nii kaaneillustratsioonist kui ka hinnast - noh, ka autori nimi tuli vähemasti tuttav ette - aga esimest peatükki ette lugedes jäid lapsed ise tõsiseks.

Ta poleks pidanud nii ütlema, arvas Lõvipoiss.

Kõrreke oli vennaga sama meelt.

(Tegelikult ma ise arvan ka, et kuueaastased tüdrukud ei ütle üldjuhul käi persse! ja käi põrgu!)

Mulle meeldib, et lapsed ise niimoodi arvavad (ja mitte Malle Pärn nende eest).

Pildid on muide sellegipoolest väga ilusad.



Eskapism on kahtlemata võluv. Kuid sama kaheldamatult absoluutselt jätkusuutmatu. Tõesti, kuhu jääb siinkohal moraal?

Elu punasilmsena

Kui ma eile õhtul koju jõudsin, pidasin ma end endiselt ebamoodsalt terveks inimeseks. Pea küll väheke valutas, kuid panin selle väsitava tipptunni-taksojuhielu arvele.*

Täna hommikul kostus hääle asemel ebamäärast kähinat ning peeglist vaatas mind keegi punaste silmadega olend. Punased silmad olid rohkem nagu kalal ja mitte küülikul. Igal juhul üritasin ma täna haige olla.

Ainult keegi ei võtnud mind tõsiselt!

Pesamuna vaatas pesuloputusvahendi reklaami, kus esines keegi tumedapäine kaunitar, juuksed kunsttuulest lendlemas. Ilus tüdluk, kommenteeris Väikevend ja lisas: sinu moodi, emme!

Lõvipoisi rõõmuks keetsin lõunaks frikadellisuppi. Lõunalauas tuli juttu ka siinsamas tuntust kogunud liimist.


Ma sain täna pildi valmis. Pinginaabril ei olnud PVA- liimi ja siis ma laenasin talle ka. See oli küll natuke kollane ja lumehanged tulid kah natuke kollased. Aga võib olla oli sinna mõni koer pissinud... Emme, mis asja sa naerad?!

Õhtul, peale Väikevenna magamaminekut, mängisime suuremate lastega kabet. Lõvipoiss on täitsa tubli mängija.** Seejärel üritas mu tütar mind rabada - ta oli peale trenni sõbranje juurest läbi läinud ning seal koos viimase õega potkitnoiga tutvust teinud. Loomulikult polnud mulle vaja potkitnoid õpetada. (No kuulge!) Mängisime saatmisega potkitnoid ja mina võitsin!

Üldiselt, ega punasilmselgi pole siin kurta millegi üle. Tsirkust ja leiba seni meil veel jagub. Ainus, mille üle võiks nuriseda, on asjaolu, et hommikusel kiirel poeskäigul ununes kohv ostmata. Õnneks ei tunne ma ka lõhnu (ainus lõhn, mis terve suure poe peale minuni jõudis, oli greipfruut), nii et lahustuv variant ei tundugi nii õudne, nagu ta tegelikult on.



*Noh, kuidas teisti nimetada umbes kahe ja poole tunni jooksul linna risti ja põiki läbimist kursil töö - laps ema juurest -kass ja suured lapsed kodust peale - kumbki suurematest eri trennidesse - pesamuna ja kassiga loomaarsti juurde - kass koju - poisile trenni järele?

**Lapsena Mammaga mängisime päris sageli ja mulle tegelikult kabe päris meeldib. Äraandmine meeldib veel rohkem - ehk seetõttu, et see on mu tugev külg.

Õhtu nelja piparkoogiga

Esmalt osta tainas. (Osavamad teevad selle muidugi ise.) Nii umbes kaks kilo.

Mingi osa tainast õnnestub kindlasti ka küpsetamieks säästa.

Mingi osa piparkooke jääb kindlasti alles ka kaunistamiseks.

Päeva pärast saab asetada lauale väikese kausikese piparkookidega.

Ja neli neist piparkookidest näevad koguni veel järgmist hommikut.

Tõlgendamisest. Ning kasvatuslikust algoritmist

Kui märkad,et su lapsel, kes on kooli minemas - ning võtnud seejuures veel korraks telefoni otsimiseks saapad jalast ära - et sellel lapsel on jalas kaks silmanähtavalt erinevat sokki, siis võib teha umbes sada erinevat järeldust.

Et su laps on kontseptualist ning ei lase end vormilistest (ega värvilistest) asjadest häirida.

Et su laps on hooletu.

Et su laps armastab puhtust ning tõmbab jalga pigem puhtad ja erinevad kui sarnased ja eilsed sokid.

Et su laps on kuhjanud tubli nädalajagu sokke voodi alla ning tal polegi kusagilt muud võtta.

Et su lapsel on hooletu ema.

Ja nii edasi veel umbes 95 varianti (mis alati teineteist ei välista.)

Tegelikkuses lased mustade sokkide kuhja omaenda valvsa pilgu all mustapesukasti viia - vaatad kella - paned veel pesumasina tööle - ning igaks juhuks õhtul veel ka toidupoes lindile kolmese sokipaki.

*
Aga mida teha siis, kui su laps unustab. Noh näiteks unustab minna peale huvikooli hambaarsti juurde, mis tähendab, et sul jääb endal ära mitme päeva eest hoolega ajakavva sobitatud trenniskäik. Sest sa ju võtad autovõtmed ja viid lapse ikkagi kohale - õnneks autoga veel jõudis. Millalgi peaks ju siis lapele ütlema: nüüd võtad telefoni, helistad hambaarstile ja selgitad, miks sa ei tule. Seejärel lepid kokku uue aja.

Millalgi peaks ju, kui näiteks laps teatab sulle hommikul ärevalt, et tal läheb täna koolis PVA-liimi vaja, ütlema, et mis parata, täna oled ilma. Ning mitte läbi keeruka valemi selle liimi talle ikkagi kohale toimetama.

Mul oli täna vaba päev, muuseas.

Aga ma ei tea, millal saabub see millalgi.

Nimedest ja muustki

Väikevend tuleb õhtul ülakorrusele ja mängib kassi.

Mis kassi nimi on?

Iil.

(Tore. Viimati meisterdas Väikevend pühapäevakoolis lamba, kelle nimi oli Kälbes.)

Kass koos nimega paneb mõtlema.

Emme, kas kassidel on noku või ei?

Isastel kassidel on, emastel ei ole.

Aga - inimsööjatel on noku või ei?

Meessoost inimsööjatel on.

Aga plintsidel ja plintsessidel ei ole?

Aga musktälidel?

See, et musketärid on noku-omanikud, muudab Väikevenna rahulolevaks.

Enne kui me hakkame õhtujuttu lugema, lükatakse tumba ukse ette.

(Et pilaadid sisse ei saaks. Mina valvan.)

Õhtujutt - Rebasejaht, nagu meil viimastel kuudel umbes igal kaheksal-üheksal õhtul kümnest, tekitab uusi küsimusi.

Pettsonil on noku, on poiss kindel.

Gustavssonil küll pole! Aga Findusel?

Millegipärast ma arvan, et on küll.

Väärt mehed leitud siit ja sealt.