Vaba päev, inimesel pole midagi teha

Kogemused näitavad, et kui päev algab hambaarstiga, võib järgnevast nii mõndagi oodata. Ses suhtes oli täna erand. Ei juhtunud midagi kõneväärset.

Ehkki tekkis mitmeid huvitavaid küsimusi.

Näiteks, mida (ja kuidas) tuleks vastata, kui sa istud hambaarstitoolis, suu pärani, lõugade vahel plastmassjublakas, ravitava hamba ümber pitskruviga agregaat ning hambaarst küsib: kas teil on mugav?

Oo jaa!

Igal juhul, pitskruvist pääsnuna, läksin ja ostsin endale otsustavalt ära kummikud. Väga ilusad, punaste moonide, kreemide rooside ning valgete liiliatega. Kui ma juba nii praktilise ostuga hakkama olin saanud, võtsin juurde ka müüja poolt soovitatud soojad sisetallad. (Kui asi samas vaimus jätkub, kannan järgmiseks vilte ja sõba!)

Siis läksin vette. Kohe mõnuga, kõigepealt ujusin, siis vesivõimlesin ja siis ujusin veel natuke. Võimluses tekkis mul küsimus, et miks on vesiaeroobikas alati nii palju volüümikaid prouasid. Kas see tähendab siis, et vees võimlemine on kehakaalu mõttes ebatõhus? Noh, teisest küljest, kuna ühesilmne on teatavasti pimedate seas kuningas, tundsin ma end muidugi hästi. Kohe selline fit tunne tuli peale, kui tegin harjutuste raskemaid versioone.

Õhtul tundsin ennast veelgi tublimana - kui see nüüd üldse võimalik on - sest koristasin ära garderoobi. Tõtt öelda oli seda muidugi tarvis ka seetõttu, et talvejoped ja -mütsid polnud pesakonnale enam kohased, aga siiski. Üritus päädis tõdemusega, et olemasolevatest riietest õnneks jagub. Aega kulus selleks päris kõvasti, sest umbes poolt garderoobitäit proovis innukas Väikevend ka selga. (Õhtul enne magamaminekut oli tal ülestikku seljas kolm särki.) Mõningate asjadega käisin mina Lõvipoisi sabas ning palusin tal neid selga proovida. Ega ta üle kolme-nelja korra ühelegi proovimisele vastu ei vaielnud ka. Kõrreke on õnneks juba iseriideidprooviv inimorganism.

Kui lapsed magama läksin, vaatasin vist esimest korda tänase päeva jooksul ka kirjakasti. Peibutusmeili teemaks oli täna võluv ja veetlev. Kas pole suurepärane pakkumine: Meil on aluspesu, mis sobib Teile ja mitte vastupidi.


Kahju muidugi, et mina Teie aluspesule ei sobi!

(Aga mul on vähemalt ilusad kummikud!)

Kuidas Väikevend istuma pandi

Tuleme Väikevennaga lasteiast. Lumi, lombid, pori ja päike. Nagu vist igal pool

Tead, emme, kui me õues olime, pandi mind paviljoni istuma.

Noo? Kas sa tegid siis pahandust?

Jah. Ma keetsin porilombis nõiajooki.

Ja mis siis sai?

Ja siis R jõi seda. Ausa nördimusega hääles: Ikka täitsa õudne, kui porine ta oli!

Esikpoja raskest elust

Lõvipoiss ning Kõrreke tulevad üheskoos elutuppa. Ei, Väikevenna mänguasjade juurest ei ole mõtet otsida, me eile sorteerisime kõik asjad ära, seal küll ei olnud.

Mida te otsite?

Yu-Gi-Yo kaarte.

Noh-oh?!

Jah, bakuganid on moest täitsa läinud. Nendega ei saanudki eriti midagi mängida. Aga Yu-Gi-Yo kaardid on ära kadunud.

Kõrreke toetab kurvastavat venda: Ja kõige hullem, me polnudki nendega veel õigesti mänginud. Nad olid ikka kas venelased või madratsid!

Lõvipoiss, hääles alistumine saatusele: Ega sa mulle uusi ju nagunii ei osta?

Hammas aabitsa vastu

Hiljuti hambaarsti juures käies tabas mind ebameeldiv üllatus - vaatame-mis-siin-siis-on tähendas juureravi. Koos hinnaga, mis on peaaegu kolmandik täiskoormusega töötava õpetaja palgast. Mina ei tööta täiskoormusega. Õnneks ei kasvata ma ka oma kolme last ühe õpetajapalgaga.

Hambaarst ise oli tegelikult sümpaatne. Ütles, et nad pakuvad inimestele ka näiteks protsendita tagasimaksegraafikut.

Aga mida teevad näiteks need inimesed, kes töötavadki miinimumpalga eest. Sealt ei maksa vist ka osade kaupa seda mõnda tuhandet krooni - vähemalt, kui peab selle raha eest ka lapsi kasvatama. Sellele küsimusele administraator vastata ei osanudki.

Nemad vist ei käigi meil - või kui, siis hambaid välja tõmbamas, nentis proua pisut kurvalt.

Eakas kolleeg ütles selle teema kohta elutargalt õpeataja leib on peenike, aga pikk.

Kuid siiski mulle tundub, et hambaravi ei peaks olema luksus. Et kõrgharidusega omal erialal töötav inimene ei peaks mõtlema: kas ma saan seda ikka endale lubada. Hambaravi pole ju mingi rinnasuurendusoperatsioon või puhkusereis Floridasse.

Mõni aeg hiljem võtsin ette oma tavapärase topeltkäigu: kui juba raamatukokku vaja raamatud tagasi viia, siis astun läbi ka kõrvaltmaja sekkarist.

Seal sain ka vastuse oma küsimusele.

Kaltsukaproua vestles oma sõbranjega.

See seal T tänaval on selline ülbe olemisega. Aga ma pean ütlema, et minule on ta alati soodustust teinud.

Vestlus käiski hambahindadest. Väljatõmbamishindadest.

Selle hambaravijutu kirjutasin ma tegelikult mõni aeg tagasi valmis. Viimasel nädalal olen aga üldrahvalikult seinalehelt näinud anna-teada üleskutseid, kas inimesed on hambaarstil käimisest loobunud ja kas õpetaja palk on sandikopikad. Tegelikult ei olegi neid komme vaja avada, et teada, mida inimesed arvavad ja kui paljud suudavad endale hambaravi üldseüldse lubada. Pidades muidugi ka silmas seda, et sõna võtavad enamasti rahulolematud. Kooliharidus on meil vähemasti veel tasuta.

Tibijutujätk

I'm an Audi TT!

You're not the fastest, nor the most nimble, but you're cute and you have style. You're not intensely competitive, but when you pass by, everyone turns to look.

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

Kust tulevad tibid?

Täna polnud tegelikult üldse hea aeg külastada mänguasjamuuseumi. Koolivaheaeg, mängutuba oli lapsi tõesti paksult täis. Ja millegipärast tahtis munaveeretamismängus minu vanema poja käest üks arvata-nii-viiene piiga muna ära võtta. Lõvipoiss ei andnud. Tüdruk hakkas jalgade ja kätega taguma. Kõige suurem hirm oli, et äkki Lõvipoiss lööb vastu või midagi. (Sest jõud oleksid olnud ikka väga ebavõrdsed.) Seda õnneks siiski ei juhtunud. (Mida peaks mina poja emana õigupoolest tegema? Selline - no-anna-talle-ometi-see-muna! - stiil oleks asjakohane kahe-, mitte viieaastase puhul.)Tüdruk kandis seejuures roosat printsessikleiti ja krooni. Oma lapselast jälgis imetleval pildil pilte pidevalt pilte klõpsutav vanaisa.

Hommikul olin juhuslikult sattunud sellelel loole. (Pean tunnistama, et see oli ka esimest korda elus mul Naistevahetust vaadata.) Oli kah päris naljakas.

Või kuidas võtta.

Raamatud poistele

Tütar Kõrrekesega on lihtne - põhimõtteliselt loeb ta lihtsalt järjest kõiki kodus olevaid lasteraamatuid, kui need saavad läbi, hakkab otsast peale või toob raamatukogust juurde.

Lõvipoiss loeb ka. Näiteks kohustuslikku kirjandust. Otsime raamatu välja, jagame leheküljed tähtajani jäänud päevade arvuga ja siis loebki. Omal käel uurib pigem selliseid populaarteaduslikke asju. Mis on ju samuti väga tore. Nii et kui ma näiteks töö jaoks otsisin Sinutorust filmi Alexander Suure kohta, teadis Lõvipoiss minulegi ootamatult kohe, kellest jutt ja kui suurt riiki ta valitses.


Mõni nädal tagasi tõin koju teatripiletid, otsisin välja raamatu ja käskisin enne aprillikuud läbi lugeda. Sest siis on etendus. Viimastel andmetel sõidab Lõvipoiss küll plaanitud teatripäeval võistlema, aga raamatu sai igal juhul läbi.

Raamatu Topperist, kelle juuksed olid nii tihedad ja karmid, et ema pidi tal rehaga pead sugema, kui oli tarvis talle viisakamat väljanägemist anda. Topperil oli veel mäletatavasti kallim Sille ning sõber Viggo, kelle isa härra Löwi pidas Sinise Merikassi Kohvikut. Raamat meeldis Lõvipoisile väga.

Nii väga, et võttis ette järgmisegi. See kuulus kindlasti lapsevpõlves Lõvipoisi isale, sest mina laenutasin seda raamatukogust. Rohkem kui raamatut mäletan ma tegelikult multikaid. Onu Raivo häälega peale loetud. Näidati vist Kõige suuremas sõbras. Lõvipoisil aga sellised äratundmishetked puudusid. Esimesed peatükid valmistasid pettumuse ning õhtujutuks loeb ta hoopis uuesti jutte Kakast ja kevadest.

Ka Väikevenna lektüüris on toimunud tähelepanuväärne muudatus. Väikevenna kirjanduslikku maitset iseloomustab ennekõike sõna järjekindlus. Kui mingi ime läbi on suudetud talle ette lugeda uus jutt, mis talle meeldima hakkab, siis tuleb seda lugeda umbes järgmised kuu aega. Rebasejahti isegi paar kuud (siis lubas Väikevend ka teisi Pettsoni ja Finduse raamatuid ette lugeda.) Kui Väikevend tahtis oma rebasejahihooajal kedagi milleski süüdistada, nimetas ta teda kanavargaks.

Hetkel on meil käimas Pöialpoiss Nils Karlssoni kuu. Jutt on muidugi väga ilus ja natuke kurb. Sest peategelseks on poiss, kelle õde jäi haigeks ja suri ära. See koht meeldib Väikevennale eriti. Ja siis veel see koht, kui poisid keedisekausis vannis käivad. Ettelugemine lõppeb seega aruteludega surmast ja haigustest - muuhulgas meenutab Väikevend ka Papat - ning lõpetuseks lepime kokku, mis putru me homme sööme ja mis moosiga. (Näiteks homme tuleb meil maisimannapuder maasikamoosiga.)

Märtsi iidid läbi, Caesar on surnud

Otse Mamma väravas oli lume alt välja sulanud priske ja esinduslik koerajunn. (Uus kaup iga päev!)

Kevadel juhtub muudki. Näiteks avastad end pahaaimamatult elamas tõelises telenovelas. Sest, olles andnud genile omadki kolm tilka, avastasin, et mu laste isaks oli mu kasuvenna poolvend (!) ning mu lapsed olid mu nõod. Tähelepanelik arenenud siivsustundega inimene internetist - isegi sugulane ei ole! - likvideeris siiski peatselt segaduse.

Veel tähistas Väikevend kevade saabumist otsutava märguandega, et ta on nüüd juba suur. Või kuidas teisiti seletada sõna otseses mõttes vajumist läbi võrevoodi vineerpõhja, ja seda keset kõige magusamat uneaega! Tagajärg: Kõrreke sai endale oma isa noorpõlvekušeti ja Väikevend jällegi Kõrrekese voodi.

Ehk läheb homme hommikul tänasest veidi paremini - kell pool üheksa oli pudrukausid juba nõudepesumasinassegi laotud - ja vähe sellest, enne putru ja koitu oli jõutud juba ka lollitada, teha kõrvulukustavat lärmi, solvuda, kaevata ja pahandada.

Mul, vabandage väga, on praegu puhkus!

Neli küsimust ja üks vastus

Imeilus hommik Väikevenna, kohvi-kakao ja juustuleibadega. Tööleminek on pisut hilisem, nii et saan kohvi kõrvale ajalehtegi lugeda.

Väikevend poetab end sülle.

Emme, see siin on küll nii naljakas tädi. Miks ta nii suured tissid ja nii suured patsid on?

Ma ei tea, Väikevend. Inimesed on ikka erinevad.

Aga miks sinul ei ole?

Tjahh, võib olla peakski sellekevadise juuksuriskäigu vahele jätma ja suured patsid kasvatama?


*
Lõvipoisiga saame pealelõunal kokku koduväravas. Poiss on pahur.

Mis juhtus?

Kas said halva hinde?

Pearaputus.

Märkuse?
Läksid sõbraga tülli?
Kaotasid telefoni ära?
Koolis oli ühepajatoit?
Said õpetajalt pahandada?
Lugemispäevik ununes koju?

Ei ununenud.

Oli valesti täidetud?

Ei. Aga õpetaja ütles, et oli liiga vähe.

Ja mis siis sai?

Ma sain nelja!

*
Kõrreke on kodus just saanud soojaks supi ja kutsub meid lauda. (Kõigest kümme aastat emaksolemist ja luksuslik elu koidabki!) Lõvipoiss minu tänulikku vaimustust ei jaga.


Ja miks meil täna borš on?!

Semantika võlu

Istun ühe lapsega arstiooteruumis, kui helistan teisele koju.

Kuidas koolis läks? Tore! Meil on eilsest veel pastat hakklihaga. Pott on külmkapis. Võta ja tee endale panni peal soojaks!

Tunnikese möödudes kodus.

Kas sa söönud oled?

Jaa!

Oot, aga sa pole ju pastat soojendanud! Mida sa siis sõid?

Ma ei leidnud seda potti üles ja võtsin kapist kommi.

Vanad sõbrad

Oh, see oli tore, kuidas Lõvipoiss kunagi, vastselt kahesena, läks lasteaeda ning leidis endale juba esimesel nädalal sõbra. Sõbrapoiss K, mõned kuud vanem, oli minu pojale sarnaselt üldiselt võõraste suhtes võrdlemisi umbusklik, aga omavahel nad kohe kuidagi sobisid. Ühendavaks oli kindlasti ka asjaolu, et mõlemal poisil oli vanem õde. Hea läbisaamine püsis lasteaia esimestest päevadest viimasteni.

Viimastel aastatel, koolipoistena, käidi teineteise sünnipäevadel.

Kuni nii nädalake tagasi, trennist koju tulles rääkisime Lõvipoisiga sõprusest. Jutt käis nii kooli- kui trennisõpradest ning resümeeks oli tõdemus: aga kõige parem sõber on mul ikkagi K. Kas me ei saaks teda külla kutsuda?

Paraku oli mul K ema kontakt telefoni remondis olles kaotsi läinud.

Täpselt järgmisel päeval kohtasin sõbrapoisi ema ennast ühes kaubanduskeskuses.

Nii et täna tuli vana sõber külla. Ehitati legosid, mängiti arvutis, vaadati koos Asterixi (mis olevat ka K ja tema isa lemmik), vändati trenažööril. Kui Väikevend koju tuli*, mängiti üheskoos peitust. Söödi makarone hakklihaga** ning külakostiks toodud arbuusi. Poisid vahetasid telefoninumbreid.

Kui K-le ema järele tuli, lõnkus poiss ukse küljes ja kirustas ema tagant. (Noh, eks meilgi ju omad jutud rääkida, palun aru saada) Küsimusele kiirustamise kohta vastas noorsand, et ta tahab kiiresti koju minna, siis saab juba Lõvipoisile helistada.

Oh jah. Algklassisõprade puhul oled paremal juhul mõnest sõbrast kuulnud ja laps on külla tulnuna ära nähtud. Aga vanemaid tead paremal juhul tervitada. Kuhu edasi? Mõne aasta pärast vaatad ilmselt lapse suhtlusringkonda mõnest suhtlusportaalist...


Kuidagi turvaline on see lasteaiasõprus.

*Loomulikult oli Väikevend juba lasteaias äärmiselt elevil. Mis selle K nimi on, kes vennale külla tuleb, küsiti üha üle.
**Ainus absoluutselt lollikindel valik frikadellisupi kõrval, mida on söönud iga külasolnud laps.

Koduvana, kes armastas vaikust

Selles päris vanas Muumitrolli raamatus on üks selline jutt. Koduvanast, kes armastas lapsi ja vaikust ja rajas siis lastele vana lõbustuspargi jäänustest tehtud vaikusepargi. Kõik lapsed olid teretulnud mängima, aga pidid hästi tasakesi olema. Ma tunnen selle koduvanaga äärmiselt suurt hingesugulust. Mina armastan samuti lapsi ja vaikust.

Aga kolme lapsega, kellest kaks nooremat on pealegi poisikratid, pole seda vaikust kodustes oludes just kuigi sageli.

Täna hommikul siirdusid aga kõik roomlased ja barbarid lumeonne kaevama. Õde oli kahevahel.

Ei, ma ikka ei tule, ütles ta vendadele.

Ja kui kõik sokid, kindad ja mütsid olid jalas, käes ja peas ning poisid ise õues, ütles mu tütar mulle usalduslikult:

Ma tahtsin lihtsalt vaikuses raamatut lugeda!

Pärastlõunal pidin tütre viima sünnipäevale ujulasse - asjaolu, mis vanaema ülimal määral lõbustas*. Igal juhul said poisid veel vanaema juures kelgutada.

Ja tõepoolest, õhtuks oli siingi täiuslik vaikus. Väike vajus peale Leiutajateküla Lotte kolme viimast peatükki väsinult voodisse, Lõvipoiss ja Kõrreke olid samuti juba enne üheksat voodis. Vesi ja lumi teevad imet - ongi vaikus majas.

*Ujulasse? See tähendab, kas kohe päris trikooga? Ime, et nad vee all ei pea!

Roomlased ja barbarid minu elutoas

Mõnes mõttes oli see imeksapandav - kuidas suutis Lõvipoiss kokku saada ligemale kolmsada krooni vähem kui kuuga. Ei, kui mõtlema hakata, siis pole ka imestada, et kokku see saadi - tuli emaga end poodi nõutada ja taarakott kaasa võtta, taskuraha kooli või trenni minnes koju jätta - ning isegi kaubanduskeskuses vanaemalt saadud ja helikopterisõiduks mõeldud viiekroonine sai igaks juhuks vaikselt taskusse poetatud.

Rahakogumine mõjus kahtelmata hästi ka söögiisule ja tervisele. Ostmata jäid koolipuhvetist värvilised ribad, hinnaga kaks krooni tükk, kartulikrõpsud ja igasugune muu värviline nänn. Nii et poiss soojendas esimesena koolist koju jõudes koguni vabatahtlikult suppigi.

Tulemus: seitsmefilmiline komplekt Asterixist ja Obelixist. Kuna õhtuti meil eriti telekat ei vaadata, ei jäänud poisil muud üle, kui ärgata nädala sees kell 4.45. Nii et kui minu telefon helises kell 6.05, raporteeris poiss järjekordse osa vaatamisest.

Täna oli ette võetud põhjalikum mäng koos Väikevennaga, kus keegi oli küll Asterix, küll Obelix, siis jälle Idefix -kes, nagu ma aru sain, on koer, siis jälle hoopis roomlane ning lõpuks koguni Julius Caesar. Ma ei saanudki aru, kas need olid parasjagu roomlased või barbarid, aga kisa oli igatahes kõva. Õunakoogikandik tühjenes imekspandava kiirusega ning väsinud võitlejate enam-vähem kukkusid kell üheksa voodisse.



Sellise pildi sain siit.

Ai!

Esimesel hetkel ma muidugi rõõmustasin, kui nägin, et kodu-juures-poes on näokreemid sooduspakkumises. Minu nötsikul hakkaski põhi paistma.

Valides ma enam eriti ei rõõmustanud.

35+ muutuvad kortsud järk-järgult sügavamaks ning nahk pole enam nii pingul nagu varem. Vähendamaks ka sügavamaid kortse ja säilitamaks naha elastsust on * uuendanud * pinguldavat koostist looduslikku päritolu *, mis on tuntud oma tõhusa vananemisvastase toime poolest. Looduslikku päritolu * toimib sügavuti, vähendades ka sügavamaid kortse ning silub naha pinna.

Aga hea seegi, et 28 päeva pärast peaksin ma oluliselt nooruslikum välja paistma! See on teaduslikult tõestatud!

*
Tänasel kooliüritusel kohtumine kirjanikuga rääkis Contra, et arutlusel, kuidas nimetada võru keeles reklaami, jäänud peale Kauksi Ülle ettepanek pähemäärimise koha pealt.

Tuli lihtsalt meelde.

Soojad soovid

Isa oli mul selline tähtpäevade-inimene. Mul on hästi meeles naistepäev, kui ma olin esimese klassi tirts. Sain täiesti ootamatult isalt kingituse ja lilled. Kingitus oli uhkemast uhkem - punase-valgekirju pastapliiats, mida sai sisse ja välja plõksutada. Ma ei ole kindel, kas sellisega esimeses klassis kirjtuada tohtiski. Aga siiani on meeles!

*
Täna hommikul viisin Väikevenna lasteaeda. Meil oli ülimalt mõnus kahekesihommik - ei pidanud ülivara minema, saime koos juustuvõileiba süüa, kakaod-kohvi rüübata ja juttu ajada.

Nii et kui põnn lasteda jõudes ja tatraputru silmates ütles, et tal on kõht täis, siis ega ma väga ei imestanudki.Üritasin siiski.

-Võiksid ikka süüa. Mina küll armastan tatraputru ja sööksin hea meelega!

-Aga võta siis minu puder endale!

-Ma pean tööle minema ja ei saa putru sööma jääda!

-Aga võta siis kausiga kaasa!

Hea soe soovitus!

Inglise keele harjutus

My mom is lovely.*

My dad is tall.

My brothers are noisy.

*Thanks, tütreke. Te vist pole väga palju omadussõnu õppinud? Noh, näiteks nervous või constantly tired või harsh-looking (viimane võib ka olla wishful thinking)?

Sisemise ilu kool

Viimastel kuudel lastega laupäevastel kirjanikega kohtumistel käies olen ma ikka tabanud end mõttelt, et kõik see vaimutoit veab inimese kuidagi tasakaalust välja. Sisukus teeb kuidagi... vormituks.

Kirjanike maja krüptis tervitab sisenejaid läppunud suitsulõhn. Tualettruumis tuleks võimaluse korral enne kodus ära käia. Väljareklaamitud kohvi ja kaminaruum emmedele-issidele on tore küll - juhul, kui armastad tilgakannukohvi stiilis Soome bensukas. (Vaesed kirjanikud!) Kaminat pole veel näinud, arvatavasti on see peidus ukse taga, kus hoitakse enne ürituse algust kirjanikku.

Muidugi pole minul lugejana (või lugejate emana) ettekujutust, kuidas selliste tundlike loovnatuuridega kohtumine käib. Et kas neile makstakse kohtumise eest ja nemad siis hambad ristis kannatavad selle welcome to the real world ära. Iseenesest oli tänane jutt tore ja ettevalmistatud. Mitme raamatu vastu tekkis minulgi huvi - lastest rääkimata - aga kirjanik vist eriti ei tahtnudki (potentsiaalsete) lugejatega kohtuda. Kõrrekesel oli kenasti raamatki kaasa võetud, kuhu kirjanikuproualt autogramm küsida. See aga oli poole ürituse pealt kadunud - sai raha kätte ja läks minema, nagu resümeeris sellistes asjades teinekord ootamatult tähelepanelik Lõvipoiss. Autogramm jäi küsimata.


Aga ülikooli raamatupoe lastehommikud on küll toredad! Võib olla küll vähem sisemist ilu ja ülitundlikku loovust, aga kenasti terviklikud raamatutunnid läbimõeldud meistrdamisosaga. (Viimati oli teemaks Eesti vägilased ning lahkusime värskeltvalmistatud külmrelvade ja juveelidega.)

Kelgu peal koju! Valitud palad

Emme, miks me täna kelguga koju lähme? Miks nemad ei lähe? (Autossepakendatatavate mudilaste suunas.)

Emme, miks lund ei tohi süüa? Mina küll sõin lund. Mul oli kõht tühi. Ma olin näljane tiiger ja sõin lund. Nii näljane tiiger! Ja usse ei tulnudki kõhtu!*

Emme, kuna tee katki läheb? Miks sa loodad, et tee ei lähe katki?

Emme miks seal need kastid on? - Noh, need ringikujulised kastid!

Emme, vaata, väike kutsakene läheb seal!** Näed seal! Armas väike kutsakene!

Emme, vaata, ma teen kolmnurka.

Käpikupöidlaid kokku pannes teebki kolmnurga.

Kas sa tead, mis on kolmnurk? -Ei ole kolmnurk. See on kolmnurk ja kolm korda tasakaal.

Emme, vaata väike kutsakene tuleb. Miks ei tohi kutsale pai teha?

/Järgneb jutuajamine väikese musta krantsi eaka perenaisega. Südamest südamesse./

Miks kutsa tahab nuusutada? Kas kiisud ka tahavad nuustutada?

Kuidas aknast katusele saab? Kas redeliga? Mina lähen lume otsa ja siis redeliga katusele!

Miks see kutsa seal haugub? (Mõtlikult) Kutsa haugub, et on ketis ja ei saa lund süüa!

Vaata emme, kaks kutsat! Üks kutsa on rebane vist...*** Miks sellel kutsal on kurb nägu? Emme, kas sa oskad loomade keelt? Mina küll oskan!

Selles pole muidugi kahtlustki.

*Ilmselt lasteaeias kuuldud põhjendus lumesöömiskeelu kohta. Meil käibib juba kolmandat last endiselt koerapissijutt.

**Väike kutsakene oli vasikasuurune must penivolask.

***Kutsa, kes oli rebane, oli rebasekarva koerolend.

Hades võtku, kui ma nüüd millestki aru sain

Lastega argipäeval kinno minna polegi nii lihtne. Eile oli see siiski organiseeritud, hinnaks kümme minutit muusikaajalugu, millest Kõrreke Percy Jacksoni nimel loobus.

Kreeka müüdid mulle meeldivad.

Aga, Hades võtku, kui ma nüüd millestki aru sain.

Poseidon, kes peab ennast millegipärast Perseuse isaks. Neitsilik Ateena, kellel on tütar. (No olgu, neitsilikkus on muidugi muutuv väärtus.)

Kuigi film oli siiski vaatamist vääriv. Uma Thurman oli Medusana sama stiilne nagu Mia Wallace´ina Pulp Fictioni päevil.

Ja Pierce Brosnan, kelle mehelik võlu mind seni ükskõikseks on jätnud, oli kentaurina sajaprotsendiline hurmur.

Ja luhtunud unistused Styxi ümber heljumas, see oli hea leid.

Põlvkondade vahetus seletab muidugi nii mõndagi. Lõvipoiss teatas filmi algustiitrite ajal, et Logan Lerman on tema lemmiknäitleja (Johnny Deppi kõrval).

Nii et lisaks küsimusele, kuidas ikkagi saab Poseidon olla Perseuse isaks, painab mind teinegi - kes, öelge mulle, on Logan Lerman?! Kõige selle kõrval mõjub Olümpose kujutamine Empire State Buildingu vormis tühiasjana. Ega me enam arhailises ajajärgus ela, tõepoolest.

Veel koolikotist ja tema poisist. Kellel oli õigus?

Tänane hommik.

Lõvipoiss, kahevahel: ma ei tea, kas ma peaksin kehalise koti ka võtma...

Mina: Pole vaja. Õpetaja kirjutas e-koolis, et teil on täna kelgutamine.

Pealelõunal jätan millegipärast ujuma minemata, ehkki kott on auto peal, aega kah on ning väsimuski ei vajuta päris maadligi. Kümmekond minutit hiljem, poeparklas, saan kõne võõralt numbrilt.

Naabrimees.

Sul seal trepi peal istus üks poiss. Jalad märjad ja tuppa ei saa. Kutsusin ta siis sisse.

Nii et nagu selgus, olid laiskuselgi omad positiivsed mõjud: Kõrreke läks otse muusikakooli ning Lõvipoiss ei oleks enne õhtut koju pääsenud.

Pool tunnikest hiljem tänasin head naabrimeest lapsehoiu eest ja sain oma jõngermanni kätte.

Emme, enam ma küll kehalise kotti maha ei jäta. Seal olidki mu võti ja telefon sees! Õnneks on mu telefoninumber poisil siiski viksilt päevikus kirjas.

Nii et kuidas võtta. Tuleb tõdeda, et kõik-igaks-juhuks-kaasa-kontseptsioonil on oma iva sees.

Nii et Lõvipoisi jaoks oli juhtunu õpetlik: Edaspidi võtan ma ALATI oma kehalise koti kaasa!

Bikiin* ja frikadillisupp**

Kell on kuus. Hommikul.

Väikevend ronib otsustavalt minu voodisse.

Emme, kas sa muinasjuttu tahad kuulda?

Jah, väga.

Elas kord bikiin. Ta keetis suppi. Akkis porgandeid. Ja frikadille. Siis ta võttis kausi. See oli talle SÜNNIPÄEVAKS kingitud. Ringikujuline.

Ja siis tuli koletis. Koletis oli dinosaurus.

Ja mis siis sai?

Väikevend haigutab.

Midagi ei saanud!

*Laiemalt tuntud kui pingviin
** Laiemalt tuntud kui frikadellisupp