Hüvastijätumeister

See pealkiri sobiks küll hästi mõnele naistekale, kuid tegelikult kavatsen ma kirjutada hoopis Pumpernicklist. Nimelt meeldib talle kohutavalt hüvasti jätta.
Eriti vahva ja pikk protseduur on hüvastijätmine mõne pereliikmega, kes närviliselt viimaseid asju pakib ning kui veab, siis ka mõne maha unustab. Reeglina tähendab see uut musi ja lehvitamist. Sinna juurde öeldakse tavaliselt da-daa. Aga ühel hommikul, kui Pumpernickli isa ütles talle tšau, vastas ka Pumperickel ise da-tau. Ka võõrastega on päris huvitav hüvasti jätta. Spordiklubis, kus me võimlemas käime, on selline administraatortibi, kes enamjaolt on küllaltki apaatne, kuid hüvastijätt Pumpernickliga on tal alati vägagi südamlik ja sisaldab hulganisti vastastikuseid lehvitusi. Kui keegi meie lahkudes spordiklubi trepil veel vastu juhtub tulema, lehvitatakse tallegi. Kindlast jäetakse hüvasti kõigi poemüüjatega, mänguplatsil mängivate laste ja nende vanematega. Südamlikkuse aste suureneb veel tuntavalt, kui keegi meie juurest kodust lahkub, olgu siis tegu remondimehe või vanaemaga. Lisaks lehvitatakse ka kõigile neile inimestele, keda ema tervitab. Näiteks kui me täna hommikul kodu juurest startisime, siis enne, kui Pumpernickel eeskujulikult kiiverdatult rattatooli istus, oli jõutud juba kaks korda hüvasti jätta. Esmalt naabritädi -- innukad lehvitused ja mõlemapoolsed sõbralikud hüüatused kuni tädi kadus tänavanurgani. Teiseltpool-naabrite noorsandiga kordus sama väiksemas ulatuses -- noormees istus lihtsalt autosse ja sõitis ära, enne kui Pumpernickel jõudis enda arvates KORRALIKULT hüvasti jätta.

Kõrreke lõpetas esimese klassi ja astus üles karuna

Jajah, ongi esimene kooliaasta läbi. Täna jagati tunnistusi ja peeti aktusi. Kõrreke sai koguni kaks tunnistust, muusikakoolis ja päriskoolist. Ja kaks kiituskirja. Mõlemast koolist siis. Ning lisaks tänukiri, mis teatab mulle: Meie kool tänab teid. Teie laps Kõrreke on väga edukas õppija. -Viimane, tuleb tunnistada, võttis silma märjaks... (Ning lisaks oli teiste tähtsate paberitega ühes ka järgmine sünnipäevakutse, nii et ka juuniskoor on Kõrrekese poolt avatud.)

Kuidas siis meie kooliaasta on läinud?
Esimesel septembril said Kõrreke ja tema vastsed klassikaaslased aabitsa peaministrilt isiklikult (sama kooli vilistlane). Mille kättesaamise järel süvenes poodiumil istuv Kõrreke oma aabitsasse ning luges sellest suure osa sealsamal aktusel ka läbi.

Kõrrekesele meeldib kõige rohkem kehaline kasvatus. Kõige vähem meeldivad talle kirjutamine ja lugemine. Lugemine sellepärast, et ta loeb kiiresti. Septembris luges lisaks oma aabitsale kolme päevaga läbi ka Harry Potteri esimese osa. Arusaadav, et oli mõnevõrra tüütu korrata teiste lastega kooris Aadam saab Annalt õuna. Nii hakkas ta igavusest pliiatseid närima. Esimesed 24 näris mõne kuuga läbi. Siis asi paranes, tekstid läksid pikemaks ning Kõrreke taipas ka oma raamatu kooli kaasa võtta. (Viimati kandis ta kaasas jupp aega Pinocchiot -- ja ise kurtis, et kott on nii raske, et õlad on valusad...)Pliiatsid on jäänud igatahes teisel poolaastal närimata. Kirjutamisega olid lood natuke tõsisemad. Kõrreke kipub koledasti kiirustama ja tulemus ei jää alati väga ilus ning tähti jääb samuti vahele. Sügisel ja talvel istusime siis koos, pea igal õhtul kirjutasime ning kustutasime ning seletasime rahulikult ning mõnikord karjusime ning nutsime ka. (Meil on teinekord selline italiano, jah...)
Nii et Kõrreke kogunisti mõned kuud tagasi küsis: Emme, kas mina olen intelligentne? Vastasin, et oma vanuse kohta piisavalt. Ja tundsin huvi, et miks ta seda küsib. Siis vastas Kõrreke häbelikult, et ta kartnud, et äkki ta pole kirjatehnikas piisavalt intelligentne.

Aga igatahes pani õpetaja emakeelehinde kokkuvõtte viie, ehkki kirjutamine eraldivõetuna oli neli, ning Kõrreke sai ühena oma klassi 19 tublima hulgast -- kokku on lapsi 24 -- kiituskirja. (Seega on Kõrreke nt minu tulemused ületanud, kiituskirja pole ma kunagi saanud. Koolilõpul jäin kah hõbemedalist ilma, kuna matemaatika oli kolm ning kuigi ülikoolilõpul oli küll keskmine cum laude vääriline ning lõputöö samuti A, oli olnud esimesel kursusel üks rahuldav...)

Aga Kõrrekese suhted kooliga on kujunenud soojaks ja helgeks. Kooli läheb ta üldiselt rõõmuga (hommikuti kipub ta küll teinekord tigetikuks kätte, kuid selles on süüdi loomulikult ema, kes tuletab meelde küll hambapesu, siis tahab juuksed patsi kammida ja teinekord koguni sunnib krõbuskikausi laualt nõudepesumasina juurde viima). Rõõmuga seetõttu, et kool on tore, õpetaja samuti ning pinginaabriga on neil niipalju jutte ja nalju, et teinekord võtab kojujõudmine (700 m) üle tunni aja.

Tundub, et sümpaatia on vähemasti esimeses klassis vastastikune. Emana on ju igati vahva lugeda, kui näiteks muusikaõpetaja kirjutab e-koolis: Kõrreke oli tõeliselt tubli õpetaja täna. Tema oskus väga konkreetselt ja arusaadavalt oma lauseid seada, on suureks eelduseks tõesti kunagi õpetajaks saada. TUBLI! Kui selle kohta asjaosaliselt endalt küsisin, ütles, et oli oma flöödi kaasa võtnud ja siis selle kohta selgitusi jaganud ja ühe loogi mänginud.

Täna õhtul oli Kõrrekesel uisuklubiga etendus, selleks oli Lumivalgeke, ning Kõrrekesel oli seal karu roll. Miks vajab Lumivalgeke karu, jäi selgusetuks, aga etendus oli päris lustlik. Väike Pumpernickelgi vaatas huviga ning aplodeeris kõigile rasketele elementidele tõsise kaasaelamisega. Eriti meeldisid talle õe esitused, õe jääle ilmudes lehvitas talle ikka hoolega. Etenduse lõpupoole tuli küll appi võtta mõned minu kotis leiduvad äraostmisbarankad, kuid Pumpernickli tunnustuse siirust näitab asjaolu, et lõpus plaksutas ta usinalt, riskides seejuures baranka pillamisega.

Õhtul oli kodus kooliaasta lõpu puhul maasika-vahukooretort. Lõvipoiss sõi kolm tükki ja tal hakkas paha.

Peolõvid ja öökull. Edasine vaatlus

Lapsöökull uinus eile veerand tundi peale südaööd. Aga võib-olla kaotas hoopis väsimusest teadvuse, igal juhul haare mu juustes lõtvus ning sain lapsukese ta oma voodisse kanda. Kus ta muidugi EI ärganud. Sest umbes kell 6.30 oli ta (üllatus, üllatus!) juba minu kaissu jõudnud ning minu juuksed olid uuesti pihus.
Täna õhtul jätkus asi põhimõtteliselt samuti. Lõpuks viisin ta oma tuppa (voodisse) ja panin ukse kinni. Sealt, toa ukse eest, tõstsin ma ta veerand tundi tagasi magavana oma voodisse. Kusjuures huvitav oli see, et lõunaunne jäi ta ilma igasuguste sekeldusteta nii minut peale voodisseviimist ja hea une soovimist.


Peolõvide skoor maikuus, nagu selgus, pole veel suletud. Lõvipoiss läheb laupäeval oma kolmandale sünnipäevale (sel kuul). Järjekordne mängumaa. Plussiks see, et ma tean, kus see asub (oleme seal korra ühel sünnipäeval käinud), aga miinuseks see, et ta asub kahjuks teises linna otsas (kuhu ratastega juba ei sõida). Nii et homme uuesti sammud Apollosse...

Kui ma kunagi nii kaugele jõuan, et teen ära autokooli ja ARKi eksamid, siis kutsuge meid ükskõik kui kaugele, oleme kohal kui viis kopikat!

Peolõvid ja öökull. Mõningaid tähelepanekuid

Meie tütar Kõrreke on mais käinud neljal sünnipäeval. Täna toimus seevastu klassiõhtu, koolipäeva asemel, kell 14-17. Sünnipäeval käis täna hoopis Lõvipoiss, see oli talle sel kuul teine. Valdav osa selliseid tähtpäevi toimub mõnel mängumaal. Mängumaa nimeks on enamasti Rüblik või Põnnimaa või midagi muud sellist. Mõnikord on kohad ka peenemad, Kõrreke on juba käinud nii bowlingus kui Püssirohukeldris.

Lapsevanema panuseks jääb siis kingi ostmine ja võsukese kohale- ja kojutoimetamine. Esimese ülesande sujuvamaks täitmiseks tegin endale koguni Apollos kliendika -- viis protsenti soodust peaks tähendama, et iga kahekümnes kingitus on seega kui taevast sülle kukkunud. (Ütlen kohe ära, et meilt pole teil peale raamatute midagi erilist kingiks oodata, nii et teate nüüd kohe, kas meid tasub kutsuda või mitte.) Täna läks kingiga eriti kiireks, kuna tulin trennist ja pidin kindlaks ajaks koju tagasi jõudma. Kasutan siinkohal ära võimaluse kirjutada ka (tahtmatust) komplimendist, mis mulle sellega seoses osaks sai. Kihutasin rattal seeliku lehvides, kui märkasin enda ees teel kolmest inimgruppi, kes oli hõivanud kogu rattatee. Tilistasin rattakella, ja häiritud seltskond pani mind omavahel paika, lisades oma häälde kogu halvakspanu, mida hääletooniga edasi anda saab: студент. (Mul tegi see tuju päris heaks -- vanust ikkagi kolmkümmend pluss ja kolm last ja...) Aga jah, kingitus ise (raamat, mida saaks uurida, nagu arvas oma poja maitsest sünnipäevalapse ema) jõudis õigeks ajaks kingituskotti pakitult Lõvipoisi kätte; seekord siis Pildiraamat transpordist.

Tänased peomuljed: Kõrreke oli mänginud klassiõhtul pikka nina ja silmapilgutamist, oli söödud kommi, banaani ja šokolaadi, tantsitud ja peetud maha ka üks sünnipäev. Lõvipoiss rääkis, et mängutoas oli kaks telekat, millega sai mängida, õhuhokk (ärge küsige minult, mis see on) ja batuut mis oli nagu piraadilaev. Loteriitrofeeks oli sedakorda seebimullitaja.

Aga nüüd lubatud öökulli-jutt. Nimelt sai väike Pumpernickel selgeks oskuse, mis minu emapraktikas on esmakordne -- nimelt õppis ta end vinnama üle voodiääre. Mängisime allkorrusel suurema õe-vennaga lauamängu, kui jupp aega tagasi (võrevoodisse) magama pandud väikevend trepist alla tatsas. Voodisse tagasviiduna juhtum kordus. Tegime siis kindlaks ka Pumpernickli tehnika. Vaatepilt ise oli päris naljakas: väike sinises pidžaamas paljasjalgne sell upitab end tasakaalu hoides voodi ülaservale, laskub sealt ettevaatlikult jalgadele võrede vahest tuge otsides välisservale ning hüppab siis maha. Ning on teinud seda nii palju kordi järjest, et minul on küll kadunud igasugune lootus rahulikule õhtule. Nii me siis siin praegu istume, mina ühe käega kirjuamas ja teisega hoian Pumpernicklit süles, vennike ise omakorda tirib ühe käega mind juustest (lemmiktegevus titest saati) ja teisega üritab suhu toppida minu sõrmi (hammustamise otstarbel -- hambaid on tal muuśeas 15 ja need on üsna teravad). Tahtsin homme minna liiklusteooria eksamit tegema, aga see muutub iga hetkega kahtlasemaks.

Viikend, viikend!

Suvi ligineb suurte sammudega. Õunapuud on õitsemise juba lõpetanud, nüüd on sirelite kord (minu lemmikud).

Laupäeva hommikul ei käinud rattamaratoni lastesõitudel, kuna olime kutsutud ühe väikese neiu kolmandale sünnipäevale. Sünnipäevale minek oli seejuures laste valik, kuna, nagu ütles Kõrreke, Rattasõit on igal aastal, aga Roosi sünnipäevale oleme kutsutud alles esimest korda (kohapeal selgus täpsustatult, et siiski juba teist). Lisaks, üks medal mul juba on ja mis ma selle teisega teeksin! Lõvipoiss, kes võtab igasugust mittevõitmist igasugusel loteriil väga isiklikult, tähendas pahuralt: ja lisaks veel see loosimine! Tegelikult sõitsime ratastega vist kokkuvõttes rohkemgi, kui lastesõidul oleks vändata olnud, kuna meie marssruudiks kujunes kodu-Mattieseni raamatupood-Tähtvere-kodu.

Raamatupoest ostisme nii kingituse kui lunastasime välja ka Lõvipoisile lasteaialõpuks kingitud kaardid. Minu seljakotti said pakitud:

*Tiia Toomet Lugemistund (Kõrrekese valik minu soovitusel);
*Pildiraamat lemmikloomadest (Lõvipoisi valik, Pildiraamatute sari on veidi ekstavast nimest hoolimata täiesti ok)
*Urmas Lennuk Sööärasöö (Lõvipoisi ammune soov)
*ning -- Lõvipoisi vankumatul soovil töövihik sarjast Valmistume kooliks. Seisus ju kohustab!
Sünnipäevalapsele ostsime kingiks Lärmisepa tänava lapsed. See on Lindgreni omadest mu meelest üks pisikestele sobivamaid.

Pidu oli vägev. Lapsi oli palju, mõningad neist Pumpernicklistki väiksemad. Pumpernickel sõitis väikese autoga, sõi, jonnis ning magas oma lõunaune osaliselt laua all ja osaliselt ema süles. Kõrreke mängis väiksemate lastega ja luges sünnipäevalapsele kingituseks toodud raamatuid. Lõvipoiss mängis natuke väiksematega, kuulas natuke suuremate juttu ja lollitas natuke. Natuke sikutas mind varukast ka (tahtis koju oma uusi raamatuid uurima minna).

Pühapäeval õnnestus käia lõpuks (esimest korda sel kevadel) ka Elistvere loomapargis. Karu magas. Siga sõi. (Väikesi triibikuid ei näinudki.) Piisonipapa põrnitses meid huviga. Grupp venekeelseid eakaid turiste leidis enda suureks lõbuks, et tõeliselt lahe on sööta piisonit teeservas kasvavate meelespealilledega. Kilkasid väga rõõmsalt ja vaatasid võidukalt, kuidas härra piison nende antud meelespeapuhmast mälus. Pumperickel erutus eriti näriliste majas. Seletas pikalt ja tegi huvitavaid hääli. Kõige enam vaimustus laborihiirtest. Ilmselt piison on tema jaoks kuidagi suur ja hoomamamatu -- võrreldes mõne pisinärilisega näiteks. Ilvesed magasid nagu alati. Kährikkoera pidas meie ees liikuv perekond mägraks. Aga igaljuhul liikus see kährikmäger kah piisava energilisusega, et ka Pumpernickel temast sotti saaks. Nägime veel põtru, kitsi, rebaseid, faasaneid. Karu oli vahepeal natuke teise kohta liikunud, aga magas endiselt.

Õhtul leidsin suuremate laste abiga lahenduse ka Pumpernickli vannistreigile. Tähendab, vee kui sellise vastu pole meie pere noorimal midagi. Kraani on päris tore lahti ja kinni keerata (eriti lahti). Käed ja näo saab pestud, väikese kisa saatel vajadusel ka pepu. Aga see on ka kõik. Kisa läheb suureks juba vanni nähes, vannimänguasjad visatakse küll vanni, aga ise sinna minna ei taheta. Peapesuga on kohe päris jama. Kuna aeg-ajalt -- sagedust siinkohal ei täpsusta, et me ikka päris murjanite kirja ei läheks -- ühesõnaga, kuna aeg-ajalt on pead tarvis siiski pesta, olen viimased kuud viinud seda läbi verdtarretamapaneva kisa saatel. Selle järgi võiks arvata, et me piiname oma last ja Pumpernickel ise oleks selle määratlusega ilmselt kohe täiesti nõus. Täna küsisin siis Lõvipoisilt, et äkki ta on nõus koos Pumpernickliga duši alla minema. Eeskuju mõttes või nii. Et vanem vend kui selline on ju täiega tegija. Lõvipoiss oligi nõus. Pumpernickel küll natuke nuttis, aga see oli selline moepärast-nutt -- ei saa ju ometi oma senistest põhimõtetest lahti öelda nagu mõni tuulelipp, eks ole. Pärast, kui ta veel huviga vaatas, kuidas ma Lõvipoisi selga ja juukseid pesin, tegi see talle kangesti nalja, võttis ümina suule ja jala tatsuma. Igal juhul puhkavad mul täna oma voodites kaks puhast poissi, ja kui Lõvipoiss nõus on, hakkab see nüüd sagedasti nii olema!

Hetki Kõrrekese päevadest

Kõrrekesega juhtub ikka igasugu imepäraseid asju. Kui tahate teada, kellelt ta selliste asjade juhtumise pärinud on, siis teen selle kohe alustuseks väikese kõrvalepõike abil selgeks (kõrvalepõikega alustada pole vist üldiselt hea stiilivõte, aga olgem siinkohal suuremeelselt üle kõigest vormilisest). Nimelt läksin eile sõidutundi. Lukustasin jalgratta trepivõre külge ja panin võtme... jah, kuhu ma ta siis panin? Igal juhul peale tunni lõppu polnud võtit ei autos, minu seljakotis, minu taskutes ega isegi mitte luku küljes. Nojah, ketaslõikuriga ei võtnudki trossluku läbistamine just väga kaua aega.

Agas nüüd siis mu tütar Kõrrekese juurde, kuna tänaseks teemaks pidi ju olema siiski tema. Alustaksin esmaspäevast, mil Kõrreke läks (jalgrattal) kooli, no ehk veerand tundi enne, kui mina poistega kodust välja sõtisin (samuti ratastel). Poole tee peal hüüdis Lõvipoiss mulle: kuule emme, seal maas olid ühed Kõrrekese võtmete moodi võtmed! Sõitisin tagasi, ning tõesti, seal oligi Kõrrekese võtmekimp. Koolist tulles seletas Kõrreke, et suur poiss ja tüdruk olid aidanud tal võtmeid otsida ning sättinud siis veel rattaluku petekaks, s.t, et näeks välja, nagu oleks lukus. (Millegipärast tundub see alati nii eriliselt -- peaaegu et pisarateni -- liigutav, kui keegi su laste vastu kena on.)

Esmaspäeva pealelõunal läksime kõik, st mina koos oma pesakonnaga Kõrrekese kooli arenguvestlusele. Selle võiks resümeerida väikes ettevaate abil vestlusse, mis toimus minu ja Kõrrekese isa vahel samal õhtul.
Isa: ?
Ema: Suuri probleeme ei olnud.
Isa: Aga väikesi?
Ema (meenutades): väikesi ka eriti polnud.
Nii et ma ei tea, kas siinkohal rõõmustada või kurvastada, aga Draamakuninganna emotsionaalseimad etteasted toimuvad nähtavasti ikka kodus. Lisaks pani õpetaja mulle kaasa kummikud, mille Kõrreke oli unustanud pühapäeval klassiõe sünnipäevale -- klassiõde oli need kenasti ühes toonud, kuid Kõrreke oli nad uuesti unustanud, sedakorda siis kooli.

Pärast arenguvestlemist läksime külla. Külas oli tore kuni lõpuni. Lõpu kohta kirjutab Kõrreke ise järgmist: Teadmed. Kuksi vete. Külas. (Tsiteeritud Kõrrekese loal.) Vette kukkus Kõrreke ürginimeste mängimise käigus, kui tuli ronida kuurikatusele. Katuse serva juures oli mitte just kõige puhtama veega tünni. Saime laenuks puhtad riided, marjaks kulusid ära ka kuivad kummikud. Kodus panin pessu nii Kõrrekese kui ka tema kingad, jope ning muud riided.

Kõrreke kirjutas enese kohta vihikusse: Ma oskan hästi lugeda ja flöti mänkida. Teisipäeval oligi tal muusikakoolis esinemine. Sain tänu abivalmis vanaemale (kes ise end Pumpernicklit hoidma pakkus) seda ka kuulama minna. Ühe loo juures oli koguni klaverisaade, väga kena. Kui ta enda esinemine läbi sai, lähtus Kõrreke oma tõekspidamistest ning luges ülejäänud kontserdi aja raamatut.

Tänase päeva kohal seisis Kõrrekese õpilaspäevikus järgmine teadaanne: Ekskursioon Taevaskotta. Kooli 14.00. Kaasa söök ja jook. Tunte ei ole!
Millal saadaksid sina sellise teate peale lapse kooli? Mina igatahes oleksin seda teinud 14.00. Hommikul natuke enne kella kümmet panin Pumpernickli rattatooli ja sõitsin poodi, mõeldes ka sellele, et osta üht-teist suupärast Kõrrekesele kaasa. Hakkasin poe ees ratast lukustama (no eks ma laenasin siis Lõvipoisilt tema luku), kui helises telefon. Helistas Kõrrekese murelik pinginaaber, kes küsis, kas Kõrreke ikka tuleb täna ekskursioonile. Muidugi, kinnitasin, ning, aimates, et kõik pole päris korras, küsisin, kas nad juba ootavad teda. Ootasidki. Õpetaja lubas, et sõidavad bussiga meie tänava nurgani. Ise üritasin Kõrrekest kätte saada nii tema enda kui koduselt telefonilt, kuid nad olid oma vennaga nii mänguhoos, et ei pannud mingit helinat tähele. Kihutasin suurt kiirust üles võttes koju tagasi, õpetaja ja Kõrrekese pinginaaber olid juba enne kohal. Igal juhul jõudis Kõrreke ekskursioonile, omalt poolt leidsin talle kapist paki küpsiseid ja banaani. Tagasi tulles oli tal päris palju rääkida. (Kell 14.00 pidigi olema see tagasitulemise kellaaeg tegelikkuses). Bussis olid ühel lapsel vildikad ja nii sai seal joonistada; kahel lapsel oli olnud piraadikrõpse ja nad olid neid ka teistele pakkunud; joogi oli talle andnud sõbranna, kellel endal oli nii vesi kui mahl; silmaallikal oli ka meie lühinägelik Kõrreke oma silmi pesnud ning toonud sealt vett (tühjas kõrremahla pakis) ka oma prillikandjaist vanematele; tagasisõit viibis, kuna üks poiss oli bussis oksendanud ning nad olid siis kõik bussist välja pidanud tulema. Ühesõnaga, ekskursioon õnnestus täielikult.

Bioloogia. Teoorias ja praktikas

Täna lõunalauas tekkis Kõrrekese ja Lõvipoisi vahel huvitav arutelu.
Lõvipoiss küsis: Emme, kas Kristus oli esimene inimene?
Enne kui ma vastata jõudsin, ütles Kõrreke sellisel seda-teab-ju-igaüks-toonil: Ei olnud. Enne olid hoopis dionsaurused. Ja siis sellised ahvi moodi inimesed. Ja veel enne oli bakter.
Lõvipoiss: Aga dinosaurused olid ju loomad.
Kõrreke: Inimene on ka loom.
See ei tahtnud Lõvipoisile hästi pähe mahtuda. Inimene ei ole ju kass.


Aga -- kui juba kassidest jutt, siis pole vist ammu teada andnud Siisi poegadest. Mamma, eluaegne kassikasvataja, käis nende sugu inspekteerimas. Jõudis selgusele, et vähemalt üks must ja üks valge ón isased, ühest ei saanud aru ja neljas oli nii kõvasti kisa teinud, et ema Siisi läks närvi ja poeg tuli tagasi pessa panna.

Lõvipoiss seletab: isastel on nokud ja emastel on pissud. Mõnel Siisi pojal on noku ja pissu veel nii väikesed, et ei saa hästi aru. Isegi Mamma ei saa.

Kõrreke parandab: ei pea ütlema noku ja pissu. Võiksid öelda suguelundid, see on viisakam.


Siit omakorda võiks sujuvalt jätkata sootunnuste teemal. Minu noorim võsuke Pumpernickel on ehtne poiss, lemmikmänguasjadeks autod (eriti venna omad -- aga vend pole õnneks kade ka), riietus enamasti ontlikult poistekas. Nii kandis ta Lõvipoisi lasteaiapeol musta kraega bodyt, tumesiniseid velveteid ja sinisekirjusid tosse. Ometi oli vanaema tuttav (ühe kaaslasteaialõpetaja vanaema omakorda siis) küsinud: kas see pisike on tüdruk? Tal on nii ilusad lokid.

Nii et mõni inime on päris vanaks elanud (ja lapselapsedki kasvamas) kuid sootuunusteks peab siiski juuste käharust. Nojah, mul endal olid umbes kaheaastasena samasugused lokid (ainult helepruunid). Nii et minu puhul siis vist pidaski lokkispäisus sootunnusena paika. Aga üsna pea pärast kahe aasta sünnipäeva mu sootunnused kõrvaldati. (Mäletate ju küll, seitsmekümnedate lõpul ja kaheksakümnendate algul kandsid kõik tüdrukud poisipäid, karmima joonega mammad lasid koguni kõrvad välja lõigata). Pärast seda pole nad enam tagasi kasvanud...

Päev, mil Lõvipoiss lõpetab lasteaia. (Hoiatus: rohkesti kõrvalepõikeid ja meenutusi!)

Nüüd on see siis käes. Polegi meie peres lasteaialast. Hommikul pakkisin Lõvipoisile kaasa uued kingad ja ülikonna. Ülikond sai ühes, kingad ununesid koju. Ning et elus jätkuks väljakutseid, oli kass Siisil, kellel on alanud jälle jooksuaeg, õnnestunud välja sülitada koduse arst-spetsialisti poolt manustatud antikiisupill.

Ise viisin Pumpernickli hoiule ja käisin hommikul Auras ujumas. Ujumine oli tore, tore polnud aga see, et mul õnnestus salapärasel kombel ilma jääda oma päikeseprillidest. Seejärel väike sportlik meelelahutus Pumpernicklile (mänguväljak). Siis koju. Koju saabus ka Kõrreke. Tore oli see, et peale eelmisel päeval tehtud teemakohast telefonikõnet Kõrrekese klassijuhatajale saabus tüdruk koju koos kaks nädalat tagasai kaotatud võimlemisriiete ja eelmisel päeval kaotatud rahakotiga. Tore polnud aga see, et rahakotist olid kaduma läinud kuupilet ja raamatukogukaart, kolm krooni raha ning õpilaspilet oli pooleks rebitud. Sõime lõunat, Pumpernickel läks magama.

Mida teeb hea pereema oma pesamuna lõunauinaku ajal, kui tema käsutuses on umbes kolm tundi suhteliselt lapsevabalt? Mõnuleb kohvitassi ja raamatuga? Või lahendab kohusetundlikult liiklusteste? Vale puha! Ta

*jätab suurema väiksema und valvama ja väntab lasteaeda mahaunustatud kingi viima;
*saadab tütre muusikakooli, varustades ta selleks bussipiletitega (kuupiletit ju enam pole) ja manitsedes telefoni kaasa võtma;
*peseb ära suurema osa majas leiduvatest põrandatest;
*tühjendab kõik majas leiduvad prügikastid;
*paneb triigitud pesud kappidesse;
*küpsetab koogi;
*sätib lasteaialõpetajale tema tuppa valmis kingituse -- koolikoti (loomulikult!). (Siinkohal kasutan võimalust avaldada pahameelt selle üle, missuguseid asju müüakse poistele. Valdavalt on kõik asjad khaki- või kakivärvilised või mustad või ämblikmehe pildiga. Nii ka seekord -- koolikottide hulgas oli valida üleni must, must, mille peal oli hall indiaanlase pilt, must, millel oli oranž kung-fu-teemaline pilt või neoonsinine jalgpallipildiga. Valisin kung-fu, kuna selle küljes tilbendas oranž tiiger, mis, ma arvasin, Lõvipoisile meeldib.)

No nii. Mina olin siis täna see tubli pereema (enesekiitus pole just päriselt see, kui kelleltki teiselt kiita saada, aga ajab asja ära). Siis äratasin Pumpernickli, andsin talle kausiga jogurtit ning läksin ise riidesse panema. Tagasi tulles mõistsin, et põrandapesu on maailma üks mõttetumaid tegevusi. Koristasin laialipritsinud jogurti kokku. Pumpernicklil endal oleks nagunii olnud tarvis riideid vahetada.

Hakkasime kannatamatult ootama Kõrrekest. Proovisin helistada, paraku helises telefon ülakorrusel. Lõpuks ta siiski tuli. Saatsin ta riideid vahetama, olin need talle varem valmis pannud. Mõninga aja möödudes läksin vaatama -- tüdruk luges loomulikult raamatut ning riietevahetamisele viitas vaid avatud püksinööp. Pumpernickel kasutas vahepealset aega kassi karvustamiseks ja tema seljas ratsutamiseks. (Jooksuajal on kass päris naljakas -- eile näris Siisi näiteks välisust, tahtis õue kõutside juurde.) No nii, lõpuks saime siiski minema.

Ostsime teel lilled ja leidsime isegi saalis kohad. Lasteaia juhataja pidas pika kõne. Et kuidas me ühisel jõul oleme tublid lapsed kasvatanud. Ja et lapsed ei tohiks latti elus madalale lasta. Ning et me ei kurvastaks, et meie lapsed eliitkooli ei pääsenud. Ka teistes koolides saavat hea hariduse. Näiteks Andrus Ansip ise olevat käinud Tamme Gümnaasiumis.

Lõvipoiss luges luuletust (oma rühma poistega), laulis (kogu rühmaga) ja tantsis (rühma kõige ilusama tüdrukuga). Anti kätte mapid ja pandi rinda märgid. Pärast võttis Lõvipoiss sisse koha klounide brigaadi eesotsas. Kasvatajatele lilli keeldus viimast. Viisime siis koos Pumpernickliga. Seejärel tehti ühispilt ja pidu oligi läbi. Mõtlesin veel, et teeme olemasolevast perest kah pilti (mina ja lapsed), kuid paraku oli usin vanaema jõudnud juba lapsele jalga panna kossakad tossud (ämblikmehe pildiga) ja porise jope. Eks pilt tuleb mõni teine päev.

Kodus sai Lõvipoiss kätte oma kingitused. Emalt ja isalt koolikoti (meeldis, eriti tiiger), vanaemalt ämblikmehe pildiga pidžaama (meeldis samuti) ning Papalt-Mammmalt raamatupoe kinkekaarte. Viimaste üle rõõmustas Lõvipoiss -- kes on üldse tänuväärt kingituste adressaat, kuna rõõmustab alati ja kõige üle -- samuti ning kinkis ühe suuremeelselt õele. Söödi võileiba ja kooki.

Õhtul, kui külalised läinud ja pesakond magama pandud, jäin vaatama Lõvipoisi suurt kausta, mille täna kätte saime. Lõvipoiss läks lasteaeda kaheaastaselt. Küsimustikus on kirjas näiteks järgmist:

*Nõrgim külg -- potilkäimine;
*Lapse heaolu tagamiseks tuleb arvestada järgmist: vajab rohelist tekki;
*Söömine: sööb kõike, palju ja hea meelega. (2003)

Kasvataja küsimusele, mis ta nimi on, vastanud Lõvipoiss: Pojake. (Seotud tegelikult ühe konkreetse juhtumiga, kui Lõvipoiss ja tema isa kohtusid viimase vanade sõpradega punkariajastust ning ütlesid talle tunnustavalt: sul on vahva pojake. Lõvipoisile jäi see kauaks meelde.) (2004)

Küsimustik, kus lapsed ise pidid kirjutama oma kodutänava, ema ja isa nime ja muud sellist. Lahtrisse minu kodus elavad on kirjutanud Lõvipoiss ühe sõna: kass. (2008)

Lõvipoiss magab täna kahe tüdruku vahel

Lõvipoisi lasteaiatee kulmineerub ülehomme lõpupeoga. Täna on siis soojendusüritusena ööbimine lasteaias.

Juba kell kuus hommikul pakkis Lõvipoiss sisse hambaharja ja puhtad aluspüksid. Õde Kõrrekesega toimus pikk kõnelus, nad meenutasid sellist kuldpulmadeni jõudvat abielupaari, kes küll igal õhtul veidi jagelevad, kuid kelle jaoks öö veetmine eraldi nõuab pikka hingelist valmistumist. Algul lepiti koguni kokku, et Kõrreke magab täna Lõvipoisi voodis, et viimane ei jääks tühjaks. Meenutasin, et siis jääb ju tühjaks Kõrrekese enda voodi ning jõdsime järelduseni, et iga laps magab ikka oma voodis. Lõvipoiss meenutas, et eelmisel aastal, kui oli Kõrrekese vastav üritus, ei olnud temal kodus midagi teha, ainult mingi pildi pidi siis tegema. Et Kõrreke oskas üksildaseks õhtuks valmistuda. Samuti meeldetuletus minule, et homme hommikul pean ma ise nõudepesumasina tühjendama. Lõvipoiss seletas ka, et lasteaias magab ta kahe tüdruku (Mari ja Kertu) vahel.

Sõitsime peale Kõrrekese trenni siis lasteaeda grillipeole. Pidu oli lõbus, eriti Pumpernickli jaoks, kes vist esimest korda elus sai mängida lasteaias niipalju kui süda kutsub. Parimaks lapsehoidjaks osutusid Lõvipoisi rühma poisid, kes üksteise järel tulid mulle ütlema, et ärgu ma muretsegu, nad hoiavad ise Pumpernicklil silma peal. Küll sõidutati teda erinevate autodega, küll roniti, kiiguti ja lasti liugu. Vahepeal puugiti kõht vorsti ja kringlit täis. Minul hakkas päris külm, ja Pumpernickli käed olid samuti väga külmad, kui lõpuks kodu poole saime sõita. Enne seda toimus pikk ja südamlik hüvastijätmine Lõvipoisiga. Kallid, paid, musid ja ilusad sõnad. Kõike umbes kolm korda järjest.

Kodus oli kuidagi kummaliselt tühi ilma Lõvipoisita. Panime Pumpernickli magama, siis rääkisime Kõrrekesega veel naistejuttu ja lugesime tema palvel Bullerby lastest loo sellest, kuidas Pontus kooli läks. Käisin vaatamas -- ka Pumpernickli käed olid juba soojad, kui ta oma voodis magada nohistas.

Keha ja kultuur

Kui käisin koolis, siis olid vähemalt meie klassis kahte sorti tüdrukud. Ühed, kes käisid trennis ja teised, kes lugesid raamatuid. (Kusjuures, poiste juures sellist absoluutset jaotust ei mäleta. Eks see ole selline ürgmehelik värk -- kui ikka jooksed kiiremini ja hüppad kaugemale kui teised isased karjas, oled nii emaste kui isaste seas tehtud mees.) Mina olin kindlalt see teine. See, kes luges.

Kehalisest kasvatusest mäletan suurt hulka õpetajaid, kes oskasid oma tunnid võrdlemisi ebameeldivaks muuta. Kõige paremini on meeles õpetaja, kes oli sugulashing mister Porknakesega (Cipollinot ju ikka mäletate?). Kui ta lasi joosta ringe ümber kvartali, oli ta alati kindel, et grupp kehakultuurivaenlasi on otsinud endale otseteed ja roninud läbi kusagilt puuriida- ja pinutaguste. Üldse oli tema kreedoks, et kõik ebasportlikud õpilased viilivad. Nii juhtus korra, kui tulime oma naiskonnaga orienteerumisvõistlusel auhinnalisele kohale (jooksime tegelikkuses enda arvates küll ainult teiste järele), et saime süüdistuse kõrvarõngaga kontrollkaardile aukude tegemises.

See, et liikumine on tegelikult fun, jõudis küll oluliselt hiljem kohale. Jalgrattasõit või ujumine näiteks. Tänu ühele tuttavale käin koguni esimest korda elus trennis (ema ja lapse võimelmine -- seisneb selles, et emad võimlevad ja lapsed sehkendavad omavahel kaasavõetud mänguasjadega).

Eile käisin Auras sõbrannadega ujumas, ja see oli ka hästi lahe. Eriti rõõmustav oli see, et basseini juures oleva tabeli järgi lähenen ma mühinal oma soovitatavale kaalule (no ok, 2, 5 on veel jäänud -- aga arvestades Pumpernickliga juurde võetud 25 on see ju köömes). Saunas tulid kõneks igasugu naistejutud. Aga jah, rohkem ikka kehast kui kultuurist, tuleb tõdeda.

Tänu sellele, et mina olin ujumas, tuli Pumpernicklil esmakordselt elus ilma minuta uinuda. Oleme nüüd juba 3 nädalat tissist priid ja meil on omad rituaalid. Pesemisega said isa ja õde kenasti hakkama. Kuigi, pärast tagumikupesu tundis Pumpernickli esteedist isa tarvidust ka ise väike dušš võtta. Pumpernickel oli mõnevõrra umbusklik, kui nägi et ämmät ei ilmugi välja, kuid läks rõõmsamaks, kui veendus, et unejutu lugemisega tuleb ka isa toime. Unelaul (Kõrrekese ja isa ühisesitus) jättis esialgu mõningaid kõhklusi, kuid peale teistkordset esitust jäädi siiski üldjoontes rahule.

Aga selles, et liikumine on nüüd soojade ilmadega jõudnud massidesse -- vähemalt kaasaelamise tasandil -- veendusin eile hommikupoole Sõbra keskuse juures. Üks härrasmees valis endale jalgratast (need on seal kohe seina juurde üles seatud). Kohe kogunes otsekui võluväel salkkond uudishimulikke (kelle enese keha eest hoolitsemine piirdus vist pigemini õllepudelist kosutuse otsimisega). Nad ergutasid rattaostjat tegema proovitiiru ja elasid talle sellejuures ka häälekalt kaasa. Kõigil oli oma arvamus, aga üldjoontes, sain ma aru, kiideti rattavalik siiski heaks.

Kontsert ja lapsed. Ema ja päevad

Tavaliselt helistab Kõrreke alati peale tundide lõppu: Emme, ma hakkan nüüd tulema. Mis tähendab, et ta laekub umbes lähema tunni jooksul (iseenesest on kooli 10 minuti tee). Täna, mõnda aega peale vastavat telefonikõnet, kostus ukse taga väga kurba häält. Läksin vaatama -- saabus Kõrreke, kes ümises lauluviisi. Ise seletab: Emme, see on E-mollis. Moll on see kurb ja duur lõbus.

Kõrreke õpib meil muusikat ja see on tore. Muusikakool ja lauluklass. Ja lisaks tähendab see igausugu esinemisi. Mis on ka muidugi tore. Ja täna tähendas esinemine emadepäevakontserti. Kamandasin õhtupoole enne ürituse algust oma lapsukesed tube koristama ja Kõrrekese ka kooliasju kokku panema ja läksin otsisin välja pidulikud riided. Kolmese lapskonna peale leidub alati mõni väikseksjäänud riie või asi -- seekord siis Lõvipoisi kingad. Sain oma lapsed siiski riidesse ja lõin ka ennast lille. Rõõmus nägu pähe, lapsukesed käekõrvale ja teele.

Laste käest kuuleb igasugu huvitavaid jutte. Täna seletas Kõrreke (ise C-klassi õpilane): A-klass on ahvid ja B-klass on beibed ja (itsitades ja vabandades), noh, see on rumal küll, aga Kertu ütles -- peeretajad. (Ema ütleb vahele: kulla laps, peeretamine algab ju tugeva p-ga. Kõrrekese vankumatult loogiline vastus: aga ikkagi p!) C-klass on coca-cola! See jutt viis muidugi Lõvipoisi näideteni stiilis M-klass on makaronid, mille peale ühiselt mõnuga itistati.

Üldse oli selline lolli jutu rääkimise päev. Näiteks naistepesu poe ees teatab Lõvipoiss: siin müüakse tädisid. Mina: ei müüda tädisid, tädidele pesu hoopis. Lõvipoiss ei lase end häirida: müüakse tädisid ja emasid ja suuri nukke. (Ehk kujuneb niimoodi inimesel huumorimeel?)

Kui jõudsime pärale, oli väljas näha Kõrrekesest paar-kolm aastat vanemaid tüdrukuid, tikk-kontsaga poolsaapad jalas. B-klass siis vist? Kontserdi tarbeks olin ennast varustanud kotitäie barankadega (kolm nädalat tagasi Kõrrekese eelmisel esinemisel oligi neid pea terve kott kulunud) ning otsustasin rakendada raudse haarde taktikat. See tähendas, et hoidsin Pumpernicklit kindlameelselt süles (hommikul sai trennis just jõuharjutusi tehtud!) ega lasknud tekkida illusioonil, et see on selline koht, kus võib ringi ka joosta. (Sest katsu sa tuubist väljapigistatud hambapastat sinna tagasi saada!) Üldiselt läkski Pumpernickliga paremini kui Lõvipoisiga, kes pidevalt niheles. Pumpernicklile meeldisid eriti aplausikohad. Neid oli 27. Ja kui õde Kõrreke pärast oma klassiga esinemist rõdule kuulama oli lubatud, ütles ta väga valjusti (mille võib andeks anda, sest ta ütles seda ka esimest korda elus): õde! Kontserdi lõpuks sain aru ka Lõvipoisi nihelemise põhjustest. Nimelt istus ta kõrvalistmel piitspeenike daam, kes aga millegipärast oli poolenisti Lõvipoisi istmele vajunud. Kontserdi muusikalisele küljele jagus mõnevõrra vähem tähelepanu, kui see väärinuks.

Kui koju läkisme, oli kell juba mõnevõrra üle Pumpernickli magamaminekuaja. Saatsin suuremad tuba koristama (see oli loomulikult enne tegemata jäänud), panin pesamuna magama. Tunni aja pärast läksin vaatama, kuidas Kõrrekesel ja Lõvipoisil küll koristamine nii kaua aega võtab. Olid muidugi uuesti mängima hakanud. Lõvipoiss lisas: mõnikord mängides läheb aeg nii kiiresti, et tundub küll, et vähe aega on möödas, aga tegelikult on palju. Ja lisas pragmaatiliselt (ning siinkohal mitmetähenduslikult): ja pealegi on iga sekund kallis. Aitasin Lõvipoisil koristada ja saatsin Kõrrekese oma pakkimata koolikotti kokku pakkima. Kui Lõvipoisi tuba korras, leidsin Kõrrekese nagu ikka oma toas raamatut (Kevade) lugemas, tuba segamini ja kott pakkimata. Koristasime siis toa ära, Kõrreke pakkis koti ja kombineerisime kadunud võimlemisriiete asemele uued.

Peale unelaulu ütles Lõvipoiss: Kalts, pats, muts! Head ööd, kallis emme, näe ilusaid unenägusid!

Ilusaid unenägusid teilegi, kullakesed!

Faunast

Kass Siisi saabus meie perre päevapealt kaks aastat tagasi. Lapsed mängisid õues (meie eelmises kodus), hästi soe kevad oli. Kuni nad tulid tuppa küsimaks, kas nad võivad ühele toredale kassile anda meie Loorikesest (kes läks kurvastaval kombel kolimise ajal kaotsi -- nagu Nuhklooma vanemad) järelejäänud krõbinaid. Krõbinaid ma neile ei andnud, sest ei tahtnud uskuda, et lastega sõbrustama tulnud kass tõepoolest näljas olla võiks. Aga peatselt oli hallikas tokerja karvaga loom nendega koos toas ning sai otse loomulikult ka need jutuksolnud krõbinad. Kõhu täis söönud, käis hindavalt meie toad ükshaaval läbi, pidas kõlbulikuks, ning meile ta jäi. Keris end toolile magama ning esimesed päevad peamiselt pesi, sõi ja lõi nurru. Süstemaatilise ja põhjaliku kasukapuhastamise tagajärjel ilmus tokerja halli kassi alt välja valge, pika ja siidise karvaga olend. Nii raadios kui netis tehtud katsed leida ta peremees jäid (siis juba meie rõõmuks) tagajärjetuks ning panime talle nimeks Siisi. Loomaarsti hinnangul võis Siisi meile jõudes olla nii 9-10 kuu vanune. Oma praegusse koju kolides kohanes Siisi meist vaat et kõige kiiremini ning on nautinud tohutut populaarsust siinsete kõutside seas. Eelmisel aastal lugesin puuriidal märtsikuus kokku maksimaalselt seitse kõutsi, sel aastal (kuna talv oli soe, siis juba veebruari lõpus) viis. Meie Siisi väljavalituks on kena noor isakass, kes elab paar maja edasi ja on sileda musta karvaga. Kui nad kokku saavad, hõõruvad ninasid vastamisi.

Praeguseks on õnnelik paar juba seitsme lapse vanemad, kellest kolm vanimat -- Marta, Liine ja Oskar -- elavad oma kassielu juba iseseisvalt.

Hoolimata perekondlikust kassipidamisest ütleb Pumpernickel kõikide loomad kohta auh-auh. Koerad, kassi, karud, krokodillid. Ilmsi ja pildil. Meil on paar auh-auhi meie igapäevamarssruudil ning Pumpernickel ootab neid huviga. Kui tema vanem õde Kõrreke koeri kardab ja läheb parema meelega üle tee, siis Pumpernicklis tekitab ükskõik kui vali haukumine vaid vaimustust. Ja täna oli tema tõeline suurpäev, kui otse Tamme staadioni mänguplatsile ilmusid kaks kena ja suurt auh-auhi, keda seni oli Suurel Koerasõbral olnud võimalus vaid aia tagant imetleda. Pumpernickel ajas neid mööda mänguväljakut taga ja tohtis neid silitada ja karvustada. Loomulikult käis kogu tegevus lakkamatu haukumise saatel. (Haukujaiks ei olnud seejuures hästikasvatatud koerad...)

Esimene selgelt haukujatest eristuv liik oli kanad. Need ja teisedki linnud on Pumpernickli jaoks kok-kok. Kõige imepärasem oli näha kanu jalutuskäigul, meist mitte kaugel asuvas Räni tänava hoovis. Seisime (Pumpernickel istus muidugi oma tõllas), vihma sadas, ja Pumpernickel vaatas kanu ning kaagutas imetlevalt. Kusjuures oleme ka hiljem sealt majast möödunud (ikka nende imelinnukeste nägemise lootuses), kuid kanu pole paraku näha olnud.

See-eest nägin täna selle kevade esimest kolme kärbest. Selge meeldetuletus, et pole see suvi midagi üksainus suur õndsus.