Minu 2008

Suurte Väravate aeg.

Surm. Armastus. Reetmine. Ja enne ning pärast kõike muud emaksolemine.


Ja tegelikult, kui ma nüüd mõtlen oma soovidele uueks aastaks, on need kõik sellised hästi lihtsad ja igapäevased asjad.

Et suuremad lapsed märkaksid enda järelt koristada.
Et tüdruku õigekiri ja poisi käekiri paraneksid.
Et pesamuna ei loobiks oma mänguasju.
Et ta kohaneks sügisel lasteaiaga.
Ja mina uuesti oma tööga.
Et mu ema tervis oleks korras.
Et mul oleks aega trenni jaoks ja lugemiseks. Et lugemiseks oleks kohe palju rohkem aega.
Et ma saaksin lõpuks juhiload.
Et /.../ /.../.
Ja et /.../ saaksid ikka /.../.

Jajah. Suured Soovid. Need tõelised. Õnn. Armastus. Lähedus.

Loomulikult -- jagugu neid neid nii mu ajaveebi külaliste, mu lähedaste, minu enda ellu. Kui ka see aasta on olnud raske, siis püsib ju ometi teadmine, et ankruketi lõpp on laulu algus.

Lähen katan koogi beseega.

Ilusat aastalõppu!

Selver. Tavaline. Täismäng

Poodlus pesamunaga pole viimasel ajal, või noh, viimasel poolel aastal, just mu lemmiktegevus*. Õigupoolest ei armasta ma (väga ebanaiselik minust!) üldse eriti poeskäike, aga teatud määral olen ma siiski hakanud hindama nimetatud tegevust satelliidivabalt.

Täna olime siiski paariskahese meeskonnana. Võtta auto? Ei huvita! Suur käru pole kunagi loosi läinud.

Võtsime siis väikse. Lipukesega. Puuviljadest möödudes asetab pojanatt korvi kõige priskema õuna. Soostub vahetma oma hollandlase ka kotitäie poola õunte vastu.

Kaardiriiul on jägmine kiusatus. Pisikesi kingipakikaarte (100% puhas kitš ülinummide lapsukeste ja päkatsite ja lumememmedega) kuhjatakse korvi peotäitega. Õnneks märkab mu ilmsesti siis meinstriim-ilumeelega pojake eemal kuuseehteid. Kuni kaardid enam-vähem õigetesse pesadesse tagasi jõuavad, on ostukärus juba karp punaseid ja sädelevaid. Need sokutan tagasi, lubades minna järgmiseks piparkoogiriiuli juurde... kus paraku ostmiskõbulikke enam saada pole.

Pumpernickel näitab üles suuremeelsust ja lepib võimalusega panna kärru leib. Juba kolmas päts sattub olema õiget sorti.

Lihaleti juures on suurim kiusatus numbriautomaat. Mingil seletamatul põhjusel võlub teda aga äkitselt kott veisehakkliha, mille ma müüjalt saan. Seda ei tihata kärusse pannagi ning edasi promeneerides hoitakse lihakotti uhkelt käes kui kallisasja.

Kui kärru saab kohv, piim ning sihtgrupi esindaja nõudmisel ka Lotte joogid, selgub, et ühest pisikesest kärust jääb siiski väheks. Lippan kähku teise käru järele. Naastes leian oma poja kiiresti, sest tema ümber on kogunenud rahvasumm. Vaatama, mida teeb pisike laps hiigelsuure šokolaadiga. (Jumal tänatud, seni polnud veel midagi teha jõudnud.) Kommi- ja küpsiseriiulitest pääseme mööda vaid paki barankade ja Pilvekestega.

Ja saame seejuures täismängu mõttes õiendada ühelt proualt, kelle vastu Pumpernickel oma käru tõukab. Vabandamisest hoolimata pomises proua pahaselt endamisi kuni poest lahkumiseni.

Kassaletile pandud Pilvekeste olemaolu kontrollis Pumpernickel kindluse mõttes kolm-neli korda. Asju kotti pakkides märkasin, et vahepealne favoriit veisehakkliha näol oli ilmselt poetatud kuhugi kommiriiulisse.

*Põhjendusi võid leida näiteks siit.

Vaikust ja rahu!

Täna hommikul lähete, lapsed, Mamma juurde.

Lõvipoiss: Miks me Mamma juurde läheme.

Ausalt öeldes seepärast, et ma tahan lihtsalt natuke vaikust ja rahu.

Ahah. Kas me jääme Mamma juurde ööseks?

Ei. Õhtul tulete koju tagasi.

Miks? Mu poeg mõtleb veidi ja vastab ise.

Nojah, eks Mamma tahab ka vaikust ja rahu.

Seebipealsed mõtted, peale viimast osa siis

Mis on tegelikult plagiaat? Üks eesti romaan algab stseeniga, kus ühele gümnasistihärrale tulevad külla klassivennad. Ning sellel poisil on kaks õde, kellest üks on sinisukne ja teine sportlik (viimane õpib hiljem arstiks). Ka selle romaani lõpus on stseen, mil selle poisi ja tema õdede ema palub poistel ette lugeda kirja ja pakub noil sõjaaegadel haruldast ehtsat kohvi. Kas tõesti tuleb kahelda minu rahvuslikus meelsuses ning pidada mindki varjatud kommunismi-ihalejaks*, kui see mulle filmi vaadates meenus?

Minu arvates oli Allikul õigus. On jah Wikmani poisid, Nimed marmortahvlil ja Gailit. Võib olla natuke Mälku ka.

Selle kohati kooliõpikliku ajalookäsitluse taustal on eriti naljakas tuulepealsete Vabadussõda. Osalejad: eestlased, venelased, sakslased ja hiinlased. Tegevus: moosivargus ja naistesebimine. Ja nii saigi Eesti seitsmesaja aasta järel vabaks.

Plusspunktid siiski pahategelase eest. Leo Solba pärinenuks kui Grimmi muinasjuttudest või mõnest Dickensi romaanist.
---

*Minu meelest on Vahtre rünnak Alliku suhtes mage nii seetõttu, et see puudutas Alliku vanemaid ning mitte seisukohti, kui ka sellepärast, et õigustab klisheesid ja kitshi. Samuti palun mind vabandada, kuid ma tõesti ei mõista, mida peab Vahtre antud kontekstis silmas, kui küsib, kas Allik oodanuks diskursuse dekonstruktsiooni. Missuguse diskursuse? Mis mõttes dekonstruktsiooni?

Jõulumälestus. 1976. Või 1977?

Tulime ema ja isaga surnuaiast. Ilm oli lõikvalt külm. Koduväravas ütles ema:

Vaata, et sa väravat ei laku!

Hmm... Huvitav mõte! Ise poleks selle peale tulnudki!

Suudan siiamaani meenutada tunnet, kui oled lõikava külmaga keeltpidi värava küljes.

Häid pühi kõigile Iibisepesa külalistele!

Jõuluklassika

Mamma on laulnud jõuluvanale seda laulu nii kaua kui ma mäletan (ja ega ta suurt rohkem laule ei tea ka). See kõlab nõnda:

Küll on tore kiisu,
ümarnäoga miisu.
Küüned tal ja vurrud,
oskab lüüa nurru.

Kõrreke on pärandanud Lõvipoisile järgmise meie pere jõuluklassikaks saanud luuletuse:

Väike päkapikk on hädas -
mandariin on täitsa mäda.
Sellist asja küll ei saa
lapsele ju kinkida!

Koju minna pole aega,
tuleks kauplusesse kaeda.
Aga kas nii vastu ööd
müüjad üldse teevad tööd?

Väike päkapikk käib ringi,
kuid kõik poed on ammu kinni.
Päkapikul pisar silmas -
kas tõesti laps jääb kingist ilma?

Midagi ei ole teha,
üles ajab lapse ema.
Ema leiab kapist kommi -
mure lahendatud ongi!

Pärit on see ühest Tähekesest, autoriks Merilin Seppel. Pähe jääb täiesti iseenesest!

Mina ise olen lugenud jõuluvanale viimased aastad (ehk umbes nii 15 aastat või nii) Jüri Üdi Detsembrist pärit luuletust.

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik

Kasvatusküsimus. Eesmärk ja abinõu

Hiljaaegu jahmatas mind kõnelus inimesega, keda arvastin hästi tundvat. Ta ütles, et sai lapsena sageli peksa ning tänu sellele sai temast ka inimene. Ja lisas: mida armsam laps, seda valusam vits.

Meenus üks teine loetud lugu. Ühest algklasside õpetajast. Silma jäi see mulle ilmumisest oluliselt hiljem, ühel päeval, kui olin võtnud ajalehe toiduvalmistamisele alla. Aga jäin hoopis lugema. Kuidas lugupeetud ajakirjanik räägib:

Esimene ere mälestus on pärit 1. klassi 23. septembrist. Sel päeval teenisin ma välja oma esimese kahe, sest mul ununes matemaatikas kodutöö tegemata./.../ Kindlasti aitasid kõik need õiglased karistused kaasa sellele, et minust pätt ei saanud.

Et lapse kasvatamise ülim eesmärk ongi see, et temast ei saaks pätti. Abinõudeks olgu nahatäis ja hinne kaks. Viimane siis kasvõi kolm nädalat koolis käinud lapsele (!).

Millegipärast meenub veel kolmaski loetud lugu. Mõneaastasest tüdrukust, kes kukkus kolmanda korruse aknast välja, kui isa kõrvaltoas peatäit välja magas. Isa oli nõutu: karistasime küll iga päev, aga ikka kukkus aknast välja...

Vägisi tekib paralleel (vene?) naiste tõdemusega: kui peksab, siis armastab.

Muide, huvitaval kombel on mu tuttav suur Astrid Lindgreni raamatute fänn. Meenutasin talle, et minu mäletamist mööda kartis Lindgreni raamatutes ainsana nahatäit hulkur Rasmus lastekodus.

Need olevat siiski ainult raamatud...

Jah, on küll ainult raamatud. Aga millegipärast on neis raamatutes maailmad, kuhu ei väsi sisse minemast väikesed ega suured inimesed. Ja ma arvan, et üks doos Lindgrenit on mõjusam kasvatus kui üks nahatäis.

Ja ma ei kahtle absoluutselt, et just kassisalu emilitest saavadki vallavolikogu esimehed.

Madagascar. Suuremad ja väiksemad unistused

Emme, kas sa oled Madagaskaril käinud? küsis Lõvipoiss paar päeva tagasi.

Ei, kahjuks mitte.

Aga kas sa tahaksid minna?

Jah, väga.

Mina ka. Koolis üks poiss rääkis, et "hull pull film" olevat.

Film?!

Nojah, kui film, siis film. Käisin ning ostsin siis viimaseks koolipäevaks piletid.

Oligi hull pull film. Väga Meerikamaa. Väga moodne. Kohati umbes nagu MTV. Vihjeid erinevatele kultuuridele. Erinevatele orientatsioonidele -- Peeter Mardnale parajad diagnoose panna -- ja religioonidele -- kuigi musulman-šeik oli markeeritud rohkem väliste joonte abil. Mõned kohad olid päris naljakad. Aga vähemalt minu jaoks oli liiast selliseid vastu-vahtimist vanamutile-nalju.

Samas, sihtgrupp ütles, et neile meeldis. Mis seal ikka. Aga ses mõttes nagu kiirtoit, et teel koju oli rohkem jutuks lõunasöök kui nähtud film.

Ise vaatasin pealelõunal pilte päris Madagaskarist. Vaimustav!



Fotod võetud ühest ja teisest kohast.

Kas teil on juba papagoid käinud?

Hommik. Faas, kus lapsed hakkavad juba ärkama (aga ema tahaks veel magada). Järsku tõuseb Pumpernickel istukile (filmis kaasneks sellega ka laksatus vastu laupa).

Oi! Papagoi!

Kribinal voodist välja. Papagoi oligi käinud. Seekordne noos: õun ja väike kaleidoskoop.

Kust küll need halvad harjumused pärit on?

Täna hommikul, peale suuremate laste koolisaatmist, tegin valmis juustuvõileivad, keetsin endale ja pesamunale kohvi ja kakaod ning võtsin võileivataldriku kõrvale mõnuga ette Eesti Ekspressi. Pumpernickel vaatas mind natuke aega mõtlikult, ronis oma toolist välja ning peale mõningast sehkendamist naases, käes Leiutajateküla tähtis päev.

Nojah. Tõepoolest. Kust küll ned halvad harjumused pärit on?

Või kuidas ma peaksin seletama lastele, et diivanil lugemine mõjub halvasti rühile ja silmadele ja... Sest ega ma ise ka laua taga ei loe.

Lapsed ja telefon

Ma arvan, et ma käisin siis algklassides. Igal juhul ei tulnud ei mulle ega ühele mu klassiõele ühel õhtul -- käisime siis õhtupoolses vahetuses ja tunnid lõppesid kusagil seitsme-kaheksa vahel alles -- igal juhul polnud mulle ja mu klassiõele isa järele tulnud. Võib olla oli mõni tund ära jäänud. Kes seda enam mäletab. Igal juhul oli lumine ja külm talveõhtu. Ja siis otsustasime meie, kaks ehk üheksa-aastast plikat, hakata (oma keset Tartu linna asuva) kooli eest koju hääletama. Auto peale me saime ja koju samuti.

Olen päris huviga jälginud seda lapse ja telefoni juttu Postimehes ja ka kommentaariumi. Üldiselt on muidugi sellised meie-omal-ajal-jutud mõttetus. Sest asjade vorm muutub niikuinii.

Ja seda, et lapsel, kes käib üksi bussiga trennis või huviringis, läheb telefoni tarvis, ei vaidlusta ilmselt keegi. On juhtunud, et buss on meie peatusest peatumata mööda sõitnud ja laps ei ole osanud koju tulla. On juhtunud, et laps on vale bussi peal. Või kutsub mõni klassikaaslane peale kooli külla (või vastupidi, laps helistab ise, et küsida, kas võib mõne sõbra meile kutsuda). Kõrreke vahetas oma pinginaabriga suvevaheajal sõnumeid. Mis oli väga armas mu meelest. Ning loomulikult on tulnud ette, et lapse telefonilt helistab hoopis kooli garderoobitädi või meditsiiniõde. Või hoopis muusikakooli valvelauaproua. Telefoni oleme ikka alati kätte saanud. Kõige pikemalt oli kadunud Lõvipoisi telefon, mis tuli vaigistatud olekus lõpuks välja Mamma diivanipatjade vahelt.

Aga telefon sulgeb ka mingid meeled, millele ehk nimegi anda ei oska. Kõrreke sai oma esimese telefoni detsembris aasta tagasi. Ja üsna vahetult enne seda, kui ma tegelikult enam ammu tal koolis vastas ei käinud, tundsin ühel pealelõunal, et vot täna ma PEAN lapsele vastu minema. Ja nii kui ma kooli juurde jõudsin, jooksis mu juurde üks ta klassiõde ja hõikas: Kõrrekese ema, Kõrreke istub rõivistus ja nutab ja tal on suur mure. Lapse mure -- vahetusseläinud koolikott -- sai muidugi lahendatud -- otse loomulikult telefoni abil. Ja peatselt sai laps ka ise telefoni.

Auhindu! Auhindu! Jutiga jutud

Kogu seltskond kogunes silmapilk Alice'i ümber ja hüüdis läbisegi: Auhindu! Auhindu!*

Tänud Annelile kuu aja eest saadud Arte y Pico eest. Aust rääkimata. Reeglid on siis sellised.

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Tõmban siis nagu Alicegi taskust välja kommikarbi ja jagan auhindadeks välja. Ikka nende jutiga juttude eest või nii. (Kihutusjooks jäägu täna tagaplaanile.)

Epule.
Eks ta olele.
Ritsikule.
Hundi ulule.
Absolutely Fabulous'ile.

Tegelikult ei saa öelda, et igaühele komme jagus. Tean teist samapalju veel. Vähemalt.


_____
*L. Carroll, Alice Imedemaal, loomulikult.

Mis sai Varjakesest?

Olen mõnikord mõelnud, et mis sai siis Varjakesest? (Või Manjakesest?) Noh, sellet, kellel oli triibuline kleit ja kes töötas muuseumis.

Mõelda, pani hommikul oma triibulise kleidi selga ja läks muuseumisse tööle -- ja samal ajal tuleb ta mehele vastu Margarita, must mantel seljas ja kollased lilled käes -- ja tema, Varjakese (või Manjakese) mees siis, on kadunud hing.

Oma naise nimigi ei tule enam meelde.

Varjake (või Manjake) ootab õhtul oma meest. Mehe aga on saatus ise Tverskaja põiktänaval viinud kokku Margaritaga.

Mis sai siis ikkagi Varjakesest? (Või Manjakesest?)


---
Pildi teinud Aspasia Gika.

Jõul läheneb. Värv ja närv

Eile teatas tütar Kõrreke: meie klassi Liisu sai juhuslikult teada, et jõuluvana mängib üks 9.C poiss. Juhuslikult sai teada. (Rõhutused Kõrrekeselt, mitte minult). /Mõttepaus/ Ma arvan, et päris jõuluvanad tulevad ainult kodudesse.

Panime siis peoriided selga. Lõvipoiss keeldus päkapikukeebist (kuigi pidi jõulunäidendis päkapikku mängima), mütsi siiski pani. Pumpernickel ronis kelgule ja nii me siis läksime. Pidu oli... nagu pidu ikka. Laulud ja luuletused, tantsud ja näidend, jõuluvana ja kingitused. Siis veel Lõvipoisi klassi pidu piparkookide ja mandariinidega. Pärast täiesti väsinud mudilane kelgule ja koju.

Täna hommikul, kui saatsin suuremad lapsed linnas raamatuüritusele, mõtlesin, et teen ise seni väikese poetuuri. Noh, et kodus meeleolu luua või nii. Ostsin lõhnaküünlaid ja küünlaaluse ja siis veel kalendri. Koju tulles panin kenasti verivorstid ahju.

Suuremad lapsed olid tublid. Hommikul alustatud toakoristamine jätkus koju naastes minimaalse meeldetuletamise peale. Läksin ka ise ülakorrusele vannituba koristama. Mõne aja pärast oli tarvis köögist lapp tuua. Seal oli Pumpernickel, nagu näha, toonud oma söögitooli, võtnud (kõrgelt) kapist välja kaks purki lahustuvat kohvi. Ühte purki mahub seda päris palju. Vähemalt kui see mööda kööki laiali kallata.

Mõtlesin hetke. Siis tõin kuuldavale karjatuse. Naudinguga. Murelikud Kõrreke ja Lõvipoiss tormasid alla. Tegid pai. Lõvipoiss tõi tolmuimeja ja pakkus end koguni imema. Ei, olin juba piisavalt välja elada saanud ja mõnevõrra lohutust leidnuna võtsin kohviimemise enda peale.


Kommi otsisin, kommenteeris olukorda pisut ehmunud Pumpernickel.

Kui vorstid söödud, hakkas Lõvipoiss tolmuimejat üles viima. Ja pillas selle trepil omale varba peale. Toru tuli tagant ning osa lahustuvat kohvi pudenes trepile. Lõvipoiss nuttis. Nüüd olin mina lohutaja ja pealepuhuja. Kohv sai samuti uuesti imejasse, trepipesu oli mul tegelikult juba varemgi plaanis. Igal juhul said lõpuks toad korda ning lapsed oma preemiašokolaadid kätte.

Õhtul põletasime küünlaid. Suuremad said minu valvsa pilgu all tikku tõmmata, Pumpernickel puhuda.

Küünalde ja mandariinide lõhn. Tõepoolest, jõul läheneb.

Pildid pärit siit ja sealt.

Andmekaitsest. Kodulinnumõtted

Käesoleva aasta esimene september oli põhimõtteliselt muidugi rõõmus päev. Aga tõi kaasa ka meie vastse koolipoisi arusaamatuse: miks tema nime ajalehes polnud -- eelmisel aastal oli õde ju olnud. Seleta siis seitsmeaastasele, et tema andmeid kaitstakse. Ausalt öeldes mina siinkohal kuritarvitusvõimalusi välja mõelda ei suuda.

Samas ei kaitse keegi minu poja ja tütre kooli üht teise klassi (!) õpilast, kes on teinud endale (arvatavalt siis ikka vanema õe või venna abil?) enesele reidikonto sexibeibi nime all. Huvitaval kombel peetakse neid lapsi, kelle nimesid isegi koolimineku kontekstis mingil juhul avaldada ei tohi, piisavalt küpseks, presenteerimaks end vägagi kahemõteliste nimede ning bikiinipiltidega. Muidugi või viibutada näppu lapsevanemate suunas, kuid omades ise hiljutist kogemust põhikooliealiste klassijuhatajana, arvan, et suur osa vanematest ei adugi internetiga kaasnevaid ohte (ega ole teadlik ka sealsetest võimalustest). Minu klassis oli ka näiteks rohkem kui üks laps vanaema kasvatada, kelle it-teadmised on olematud või minimaalsed.

Ja veel üks huvitav hiljutine kogemus. Et terviseandmed on isiklikud ja kaitsmist vajavad, ei kahtle keegi. (Ehkki kas just sedavõrd, et ka klassijuhataja koolis ei tohi teada lapse terviseprobleemide olemust, k.a psüühilised iseärasused või õpiraskused...) Ent ise haiglas viibides sain kuulda oma palatikaaslaste anamneese kuni allavajunud emakateni välja. Lisaks veel igahommikune arstide visiit, kus käesolev haigusjuht (küll professionaalse sõnavara abil) kõigi palatikaaslaste kuuldes lahti seletatakse.

Ühest küljest tundub, et andmekaitse tegutseb jõuliselt ja tõesti-tõesti, klassinimekirju või -pilte me enam ametlikelt saitidelt ei leia. Samas tahaks küsida, kas on juhtumeid, et keegi sedasorti andmete abil on sooritanud mõne kuriteo või -tarvituse? Või paljastanud mõne hästihoitud saladuse?

See meenutab stseeni Krossi Wikmani poistest. Kooli uus poliitkorrektne direktor oli häiritud kärbestest (loomulikult poiste endi tikutopsides kohale toodud). Ja nõudnud kärbsepabereid. Mis siis järgmiseks tunniks olidki kõikidesse mõeldavatesse kohtadesse üles riputatud. Ning akna ette nendest ka trellid moodustatud. Nõnda hõretihedad igatahes, et varesed oleksid jäänud sisselennukatsel kärbsepabereisse kinni, aga varblased, kärbestest rääkimata, oleksid lennanud vabalt sisse ja välja.

---
*Minu enese 60+vanuses ema imestas hiljaaegu, et kas tõesti on välismaal olles võimalik Eesti pangaarvet maksta. Isa kasutas küll arvutit, aga piirdus pangatehingute, meilide ning saksakeelsete ajalehtedega.

Suured väikesed lapsed

Poisslaps. 7 aastat vana. Kurdab, et õhtusöögid on meil viimasel ajal nii ühekülgsed.

Tõsi ta on. Olen varem ikka päris palju küpsetanud või mõne huvitava salati kokku ladunud.

Kallis laps. Mul oli hiljuti operatsioon ja ma ei jaksa veel nii palju pingutada. Sa saad ju aru küll.

Saab. Ja mõtleb.

Ja küsib järgmisel päeval raha ning läheb poodi. Toob röstsaia ja riivjuustu. Palub mul ahju sooja panna. Kõik muu teeb ise. Saiad küpsetuspaberil plaadile, margariin ja juust peale.

Ja võib trennist naasvale õele justkui muuseas poetada:

Tead, mina tegin täna õhtusöögi...

Mis muidugi ei tähenda, et mõni hetk hiljem ei võiks aset leida ralli lubatu ja keelatu piiril (ja lõpuks vist üle piiri ka), osalejateks seesama Suur Poiss, tema väikevend, õe vana nukukäru, käpiktiiger ja suur kisa. Kõik päädib sellega, et tiiger krabatakse kiusakal moel väiksemalt ära ning keeldutakse tagastamast. Alles ema otsustav sekkumine päästab nii väikevenna kui tiigri.


Plikatirts. Varsti üheksane. Potitab nagu muuseas väikese venna. Õhtul tuleb ujumistrennist, paneb asjad kuivama, sööb ning võtab kätte ajakirja Pere ja Kodu. Mida loeb põnevusega järgnevad poolteist tundi.

Õhtul, kui mudilane magab, loeme elutoa diivanil unejuttu.

Emme, kui kaua sa meile veel loed? Ma mõtlen, et kuna me juba liiga suured oleme?


Ma arvan, et ma loen seni, kuni te veel kuulata tahate.

Tahavad. Veel.

Emaks ja kallimaks sobimatu

Reklaamid meil enam ei käi. Vist kaks aastat saab varsti. Seetõttu sai täna postkasti potsatanud raamatmüügikataloog ka suure huviga läbi vaadatud (ikkagi rariteet või nii). Päris huvitav oli jälgida raamatute lahterdamist kingisoovitustena.

Noh näiteks -- kallimale kingi šokolaadiraamat, feng shui või lase tal teha esimesed sammud Hiina kalligraafias.

Ema huvitub kindlasti moest, kuulsuste lapsepõlvemälestustest või vajab hädasti perenaise käsiraamatut. Ema-käsitööhuviline täiendab end kindlasti heal meelel kindakirjade küsimuses. Romantilisem ema võtab ilmselt tassi tee ja tugitooli juurde ette mõne kohaliku (küll igati viisakaks fotošopitud) staari eluloo. Näide 1 või 2)

Ilmselt on raamatukaupmehe arvates emad lapsi sünnitades minetanud kogu vaimuerksuse ning seega ajaloo keerdkäikude või isegi Maugham'i lugemiseks jääb neil vahendeid (erinevalt siis isadest) napiks. Eskapismi võivad meessoost lapsevanemad laskuda näitlejannade asemel Jaan Krossi, piraatide või James Bondi seltsis. Parastavalt võiks muidugi välja tuua ka ainsa isale mõeldud kokaraamatu pealkirja täies aus ja hiilguses: Salakokk Volks Vaageni vaaritused elik väike ja tarviline retseptumite kogu rõõmsatele köökmeistritele. (Õudne!)

Õnneks, tundub, et olgugi emaks ja kallimaks mõne väga üksiku erandiga sobimatu, siis heaks sõbraks olemine näib isegi mulle kohane. Viidingu luule, Grass, võimsad valitsejad (nii või naa)... Muidugi jah, ka sõbraksolemisel on omad ohud, näiteks oht saada teada kõige tähtsam küsimus...

Lapse kasvatamine. Teoreetiliselt, I

Miks mulle meeldib Benjamin Spock? Ühendriikide autor, kelle vene keele vahendusel tõlgitud Teie laps ilmus vist pea kümnes trükis. Ja arvatavasti kuulus ka praeguste kahe-kolmekümneste vanemate kohustusliku kirjanduse (või vähemalt kohustuslike raamatuturiiulielementide) hulka.

Mulle meeldib Spock, sest tema tekst on ajatult inimlik. Mäletab keegi, kuidas algab raamatu esimene peatükk: usaldage ennast -- te teate rohkem, kui teile tundub. (Praegusel ajal, kui võhivõõradki sinatama kipuvad kõlab see juba iseenesest kuidagi ajalooliselt ja pidulikult.)

Kui ma sain oma esimese lapse, olin teoreetiliselt vägagi ette valmistunud. Spocki ma vist eriti isegi ei vaadanud (seostus väga nõuka-ajaga). Kui siis lapsuke sündis ja kasvas ja üldse nii ei käitunud, nagu raamatute ja vanaemade ja muude arvajate järgi võinuks... Ja esimese lapsega oled kuidagi ülitundlik iga üldse mitte halvasti mõeldud kriitikakübeme suhtes -- ühesõnaga, kui Kõrreke elas oma raamatutest sõltumatut titeelu, võtsingi Spocki kätte. Ja kõik loksus paika -- uskuge iseendasse ja ärge kartke teha vigu.

Ning eriti meeldib mulle kõikjal rõhutatav individuaalsus. Kui laps ei söö köögivilju, pole vaja muretseda ning anda rohkem puuvilju.

Muidugi, arvestades, et raamatu algvariant on kirjutatud 1940. lõpus, on palju asju ilmselgelt aegunud. Aga pole ka imestada, et ameeriklaste omaaegne law and order poliitika Nixoniga eesotsas Spocki n.ö hukkaläinud noorsoo küsimuses üheks peasüüdlaseks pidas. (Muuseas, ka Spocki ise kandideeris ühe marginaalse partei kandidaadina presidendiks 1972.)

Aga kui sa pole lihtsalt mõne seisukohaga nõus, siis palun väga -- usalda omaenese sisetunnet.

Lõpetuseks ka üks tsitaat:

Kõige tähtsam on õpetada laps inimesi armastama. Kui ta ei suuda inimesi armastada, siis ei õnnestu teil talle õpetada ka väliseid kombeid.



Vahva pilt Spockist koos oma lapselaps Susannah'ga on võetud siit.

Lokalisatsioon

Kõrreke eilses õhtusöögilauas: emme, mida tähendab lokaliseerima?

-Asukohta kindlaks tegema. Kus sul see sõna ette tuli.

-Ma tegin ju loodusõpetuses töö kassikaku kohta. Seal oli öeldud, et kakud suudavad hääle järgi eksimatult oma saagi lokaliseerida.

-Ahah. Seda sõna võib tõesti erinevates kohtades kasutada. Näiteks arst võib lokaliseerida haiguse ja...

-...ma saan aru! Mina lokaliseerisin siis enne külmkapis juustu!



*
Kõrreke tuleb hommikul, istub mu voodi servale ja annab teada:

Tead emme, täna hommikul ma sain teada midagi väga olulist päkapikkude päritolu kohta. Ma vaatasin oma lugemiku etiketti. See oli samasugune käekiri nagu päkapikul. Rohkem ma midagi ei ütle.

Mu suur, kaheksa-aastane tütar tõuseb ning lahkub järeleaimamatu väärikusega.

Uinub väike jõmm

Tuli on just kustutatud. Aitan Pumpernickli voodisse.

Kummale poole sa patja tahad?

Siia. Tekk ka!

Sätin teki kerratõmbunud pojale peale.

Emme, pissi tuleb!

Aitan poja voodist välja, paneme tule põlema. Pidžaama seljast, mähe alt.

Tulebki pissi.

Pidžaama uuesti selga. Uuesti voodisse. Tekk ja padi.

Emme, mõmmit taha!

Mõmmi on suure voodi peal.

Mõmmi teki alla! Nii!

Laulame unelaulu.

Veel mõmmi la-la!

Vannitoa uks käib. Suur vend tuleb hambaid pesemast. Väikevend ajab end võrede najale püsti.

Venna musi taha!

Vend tuleb ja soovib veelkord head ööd. Kallistatakse ja musitatakse.

Pikali. Siis meenub:

Etti musi taha ka!

Õde tuleb. Kallistused ja musid.

Uuesti pikali. Padi ja tekk. Mõnda aega valitseb lootustandev vaikus.

Seejärel väga reibas hüüatus:

Oi, pikkut! Piiluvat! Homm-homm* auto toovat!

Jah, Pumpernickel. Aga päkapikud tulevad nende laste juurde, kes magavad.

Alistumine. Viimast korda padi ja tekk. Mõmmi.

Viimane pikkut tulevat, auto toovat, homm-homm, öeldakse rohkem juba iseendale.

Uni tuligi.


--
*aru saada: homme hommikul

Kuhu kadus šokolaad?

Ema: Mulle tundub, et eile jäi kappi kuidagi rohkem šokolaadi. Ei tea, kas keegi on vahepeal maiustamas käinud.

Kõrreke ja Lõvipoiss ühest suust: Mina küll ei ole!

Lõvipoiss mõtleb veidi.

Aga äkki läks päkapikul kõht tühjaks?



Šokolaadipilt pärit siit.

Petukaup

Kuidas veenda sokke jalga panema iseteadlikku last, kes arvab, et lisaks saabastele tuleb sokid jalast võtta juba koduuksel?

Tänane variant nägi välja nii.


Kuule Pumpernickel, sa pead oma sokid ikkagi jalga panema. Sul on väike nohu. Kui sa sokke jalga ei pane, ei saa sa kahjuks terveks. Aga kui sa sokid jalga paned ja terveks saad, võime igasugu toredaid asju teha. Näiteks Ploomi külla kutsuda.

Pumpernickel paneb sokid jalga. Läheb ukse juurde ja hüüab:
Pamm, soki jalah! Tule siia, Pamm!

Nädal mitmes maailmas

Tegelikult oli mu (planeeritud) haiglasseminekukogemus päris huvitav. Et kui oled olnud see ilmasammas, mis ühel maailmal koost laguneda ei lase... mis siis ikkagi juhtub.

Teisipäev
Teen kodu korda. Instrueerin lapsi vanaemade asjus. Vanaemasid laste ja kassi ja nõudepesu- ja pesupesumasina asjus. Seina saab iga päeva kohta värviline skeem, kes keda ja millal saatma peab ja kes millal kuhu jõudma peab.

Kolmapäev
Saabub Mamma. Annan lapsed ja kassi ja kodumasinad üle. Lähen haiglasse. Tehakse analüüsid, millest selgub, et mu tervis on piisavalt raudne üle elamaks eesseisev. Loen läbi raamatu sarjast vanad lemmikud, milleks seda korda Bergmani Laterna magica. Noore-ea vaimustus pole just lootusetult kustunud.

Palatis on kõik viis voodit hõivatud. Ühes aknapoolses voodis lebab prillidega tädi, kes vaatab lakkamatult kommertskanalilt seepe. Vahepeal jääb tunnikeseks tukkuma, siis vaatab edasi. Vahet, tundub, pole. Õnneks on voljüüminupp pea hääletul.

Süüa saab palju ning söögiriistadest on tarvitusel tervelt kaks -- supilusikas ja kahvel. Lusika mõõdud on umbes sama suured kui jogurtitopsil, kust sellega süüa tuleb.

Lapsed ja vanaemad kohanevad. Pumpernickel teeb minu helistamise ajal prasjagu nämm-nämm. Õhtul ei taha magama jääda.

Neljapäev
Operatsioon. Peale operatsiooni tahan minna hambaid pesema (vastik maitse suus!) ja minestan teist korda elus. Loen läbi uue eestikeelse Stouti. Noh, Stout on paremat ka kirjutanud -- või tundub see mulle nii ainult narkoosiuima tõttu.

Pumpernickel jääb Mammaga juba paremini magama.

Reede
Viiest naispatsiendist minu palatis lahkub kolm. Telekas pannakse kinni, peale minu jääb veel üks kena vaikse olekuga vanaproua. Tütar käib teda iga päev vaatamas ning proua on väga mures oma kassi pärast. Et kuidas ta seal ikka üksi elab ja on.

Loen läbi Raua Musta pori näkku. Võib olla avaldab mõju paar päeva tagasi loetud Bergman, kuid Raud jätab kuidagi külmaks. Sama asja on maailmas juba kirjutatud küll. Kerouac näiteks. Või Sauter -- kes meeldis mulle rohkemgi -- pole muidugi välisatud, et seetõttu, et lugesin teismelisena ja nö kuumalt. Raud tundus kuidagi... mõttevaene või nii. Ainus läbiv teema oli Alkohooliku rõõmud ja mured -- millest jällegi on ju juba kirjutatud (Jerofejev meenub näiteks). Mõned lahedad pildid (see vaimuhaigla koht), aga üldiselt jättis ükskõikseks.

Kodus sebib mingil hetkel koguni neli sugulast -- ning viimatinimetatud asjaolu on ilmselt põhjuseks, miks Lõvipoiss unustatakse õigel ajal trenni saata. Poiss on tujutu. Mamma keedab hernesuppi. Pumpernickel teeb minu helistamise ajal prasjagu nämm-nämm. Magama jääb kenasti.

Laupäev
Kodus tegutseb isapoolne vanaema. Praeb kotlette. Isa toob lapsed ka haiglasse emale külla. Suuremad lapsed on täpselt samades riietes, milles nad kolmapäeval kooli läksid (et ontliku kõrvaltvoodi-vanaproua ees mitte perekond murjanitena meelde jääda, jätan küsimata, kas sokke vähemalt vahetati...) Pumpernicklil seevastu on seljas dressipluus, jalas viigipüksid ning juuksed lõhnavad kotlettide praadimise järele. Mamma käib vaatamas ja toob puuvilju (prohvetlik samm, mida vist emad astuda suudavad -- õhtuks on kalasupp!)

Loen läbi kunagi odavmüügist ostetud Nelja mõõdu. Samas stiilis kirjutajatest Dan Brown meeldis vähem ja Dumas' klubi rohkem. Hinnang: võib ju lugeda, kui parasjagu mitte midagi muud teha pole -- ja minul ju, naljaks jah, vist polnudki...

Pühapäev
Palatisse saabub Naistraktorist. Rahulikul elul on lõpp. Kolm anamneesi (õde, resident ja anestesioloog). Usalduslik jutuajamine kahe eakama palatikaaslase vahel -- mis kogub algul lootustandvaid teineteisemõistmise tuure, aga suubub teatud halvakspanusse, kui Naistraktorist ütleb, et peab loomadest ainult kassi, sest seda saab ju üksi jätta -- küllap see midagi ikka leiab.


Seejärel pannakse telekas mängima täie plärinaga (proua Naistraktorist on ju ühest kõrvast kurt ikkagi). Pult on uustulnuka käes, ning kui ühe seebi katkestab reklaamipaus, tuleb kindlasti mõni muu seep mõnelt teiselt kanalilt. Et väärtuslikku aega mitte kaotsi minna, tehakse samal ajal kaasa võetud noaga endale maniküüri.


Õhtul jõuavad prouad üksmeelele Lauludes Tähtedega. Saadet vaadatakse imetlevas vaikuses, mida katkestab vaid õe saabumine (kraadiklaasid-vererõhud). Lõputiirite ajal ütleb Naistraktorist pühalikult: Nii ilus saade oli.

Jah, oli tõesti, vastab teine proua.

Mina lugesin Meistrit ja Margaritat. Nii palju, kui see võimalik oli. Noh, proua Naistraktorist viidi ju vahepeal uuringutele ka...

Esmaspäev
Koju! Kodus on kõik justkui oma ja teisipidi jälle võõras. Pumpernickel vudib trepist alla, käes Lastepäev Bullerbys. Nõudepesumasinat pole kasutatud. Mis ei tähenda muidugi, et kusagil mõni must nõu vedeleks. Mõned asjad on muidugi pisut kummalises kohas. Näiteks ahjupann köögi prügikasti kõrval. Vannitoa prügikast köögi kaanikausis. Kapid on täis võõrast leiba ja saia ja külmkapp võõrast juustu ja vorsti...

Praegu on masinas neljas täis pesu. Toad koristasime samuti ära (Lõvipoiss aitas härrasmehena tolmuimejat kanda). Kõrrekese prillid läksid katki. Lõvipoiss õppis tähtsa näoga oma osa koolinäidendis. Jõuluüritusteks olen jaganud välja ja kandnud üle pakkide ja õpetajapakkide ja jõuluturniiri ja jõulumaa jaoks.

Maailm on jälle üks.

(Haigus)lugu nr ***

Tegelased:

Õde (vene rahvusest, räägib väga püüdlikku eesti keelt)

Naistraktorist (endine). Räägib hästi valju häälega.

Publik: kaks juhuslikku haiget samast palatist (kus on andmekaitse?!)

Tegevuspaik: haiglapalat.


Õ: Siin on telekas ja puha.

N (käsi hõõrudes): Vaat kui hea. Siis saan kõik oma seebikad ära vaadata.

Õ: Kas te olete varem ka haiglas olnud?

N: Vaat, neljaba õhtu, siis kutsusingi /.../ linna kiirabi. Seal pandi siis tilka ja tehti süsti. Tablett anti ka kaasa.

Õ: Kui palju te kaalute?

N: Oli kogu aeg 88 kilo. A kevadel võeti need paplid sealt hoovist maha. Siis mässasin ja... 8 kilo tuli maha. Nüüd olen 80. No muidugi oleks parem, kui 70 oleks...

Õ: Kui pikk te olete?

N: Vot seda kohe küll ei tea! Oleks saaks mõõta kuskil, võiks ju ära mõõta...

Õ: Kuidas te magate?

N: Vaat jah. Noorena oleks nii taht magada. Aga siis vaja lapsed kasvatada ja tööl käia ja. Nüüd, kus on aega, ei ole jälle und. Tänagi... ärkasin kell 4 hommikul, panin ahju ja pliidi kütte. Siis tuli poeg Talinast, tõi mu siia. Ega bussiga saab ju ka, aga... tükk maad oleks jala tulla ja mis see kõik makasab!

Õ: Kuidas teil veresuhkruga on olnud?

N: Vat, veresuhkruga.. Neljaba oli 5,2 ja nüüd oli 3,8. Kas see võib õige asi olla?

Õ: Võib küll, eriti kui füüsilist tööd teha.

N: Nojah, ma siin selle lumega ju kaevasin ennast ikka välja. Mitu päeva läks sellega.

Õ: Suitsetate?

N (vehib kätega): kus sa sellega! Kõige koledam asi on see suitsetamine ja veel koledam on suitsetav naine!

Õ:Alkoholi ka ei tarbi?

N: Noh, kord-paar aasta sõbrannadega pitsikese kangemat... nii et ei saa just öelda, et ma karsklane oleksin...

Õ: Ma vaatan, et teil on kuuldeaparaat?

N: Jah, ühest kõrvast olen kurt. Saan seda 420 krooni. Puude eest. 20 aastat olin traktori peal. Sellepärast. Kuni mul 1985. aastal see õnnestus oli. Jäin kahe traktori vahele. 50 lappi nahka võeti, et jala peale panna.
/.../