Vett ja leiba külalisele!

Lõvipoiss kutsus täna peale kooli oma sõbra külla. Tore. Minul oli pliidil valmis juustusupp seente ja krutoonidega.

Sõber vaatas toitu.
Ma ei taha süüa! Mul ei ole kõht tühi.

Kas sa tahaksid ehk midagi muud? Võileiba näiteks.

Ei.

Viimaks jääb sõbrapoisi pilk siiski pidama krutoonikausil.

Neid võib olla.

Noh, ma ehk siis lihtsalt röstin sulle saia?

Jah.

Kas sa midagi peale ka soovid. Määrdejuustu? Pasteeti?

Ei.

Moosi siis?

Ei. Võid.

Õnneks sobis ka margariin.


Aga juua? Vett? Piima?

Piima.

Noh, hea seegi. (Kusjuures, oma laste puhul ma muidugi sellist ehk-sa-siis-soovid-vähemalt-seda-teist-kolmandat võimalust ei praktiseeri. Kui ei taha, ei taha.)

Jäätist pärast siiski söödi.

Aga kui laps tuleb külast ja teatab, et süüa anti vett ja leiba, siis ei maksa järeldada, et
a) nad on vist ikka väga vaesed või
b) nad on väga kitsid.

Pseudo-. Aga võluv!

Mul on mõningaid filoloogidest sõpru. Ja nende juures külas käies on ütlemata tore pista käekotti ka mõni raamat. Ning seejuures on lugemiselamus suhteliselt kindel.

Antud raamatu puhul oli eelinfo muidugi ammu käes. Sellest oli juttu nii blogides kui ka seltskondades. Ning eriti filoloogide puhul oli tajutav kergendus. Et kujuta ette, kõiki raamatuid polegi vaja lugeda. Bayard ju ütleb!

Ilmselt olen ma mittefiloloogina suhteliselt vaba lugemissurutisest. Ja filoloogi ei saanudki minust ilmselt selle lugemissurutise kartuses. Et eesti keelt ja kirjandust õppides ei saa ju öelda: vabandust, aga mulle piisab Krossist, Kangrost ja Gailitist. Ning noh, õige natuke laialdasemast valikust luuletajatest. Ning võin ausalt ja isegi häbenemata öelda, et Tammsaaret pole ma peale gümnaasiumi lugenud. Ristikivi romanistina ei hinda (kuigi ta luuletusi Inimese teekonnast armastan väga). Uuema aja kirjanikke olen vaid väga põgusalt lehitsenud ning tungi lugeda ei ole tekkinud. Piir läheb minu jaoks kusagilt varasest Undist ja Mutist. Ja õnneks ei tunneta lugemiseks ka survet. Nii et seetõttu pole peamine küsimus -- mil moel rääkida mitteloetud raamatutest minu jaoks üldse küsimus. Ma ei peagi rääkima.

Aga filooogina oleks küsimus ilmsesti täiesti olemas. Kui õpetaksin kasvõi gümmnaasiumitasandil emakeelt, ei saaks ju lubada endale mittelugemist (või vähemalt muljet mittelugemisest), olgu siis tegu Kenderi, Rakke või Kivisildnikuga.

Bayard'i näited olid muidugi võluvad. Kusjuures kummalisel kombel oli eriti paeluv lugeda näiteid raamatute kohta, mida ma polnud lugenud, näiteks Greene'i Kolmas mees, Siniaci Ferdinaud Céline. Samas ei tundunud mulle tähelepanekud/refereeringud nendest tekstidest, mida ma lugenud olin -- noh Eco ja Lodge ja ammugi mitte Bohannani antropoloogiline Shakespeare in the Bush -- kuigivõrd huvipakkuvad.

Aga üldiselt olid mõttekäigud ja seosed kui klaaspärlimäng. Originaalsed ja ajastuomased. Elegantsed ja ehk mitte kõigis üksikasjades väga täpsed. Aga kes siis kõiki tekste ikka lugeda jõuab, eks ole.

*
Tõlge (Tanel Lepsoo) oli hea ja järelsõna vaimukas. Lisaks äratab alati lugupidamist inimene, kes baaslugemuse näiteks julgeb tuua Karupoeg Puhhi, Muumitrolli ja Kolme Musketäri.

(Muidugi, ka järelsõnad on üks võimalus raamatutest rääkida. Meenub üks tegelane Mihkel Muti Kallitest generatsioonidest, kaunis tantsijanna Malka, kelle hobiks oligi järelsõnade lugemine. Malka oli, vähemalt tolle hetke Eesti kohta, oma ajast ees. Meil veel Reader's Digeste polnud. Aga järelsõnad olid küll. Ning näiteks Suurte Sõnameistrite sarja raamatute ilukirjanduslik osa kuulub minu jaoks küll siiani kokku oma järelsõnaga.

Praegu on muidugi ajad muutunud. Isegi Reader's Digest on ajast ning arust. Ilmselt on raske leida raamatutest kirjutavat ajaveebi, kuhu pole jõutud sisukokkuvõtete otsinguil.)

Aga Bayard'i juurde tagasi -- tegelikult oli järelsõnas päris õigesti öeldud, et tema raamatujutud pigem õhutavad lugema. Ning paradoksaalselt ka vabastavad mõningail juhtudel professionaalsest kangestumisest kõige mittelugemise tõdemusest.

Unenägudest. Teaduslikult ja isiklikult

Olin ma-ei-tea-kui-vana ja elasin oma ema, isa ning õe või vennaga ma-ei-tea-kus üksildases paigas. (NB! Mul pole tegelikkuses õde ega venda!) Läksin oma õe või vennaga (no ausõna, niipaljukestki oleks siis juba võidud selgitada, et kas mul oli siis õde või vend!) tülli ja põgenesin kodust, lootes ja kartes ühtaegu, et keegi mulle järele tuleks. Läksin mööda pori- ja lumesegust kevadist teed. Keegi mulle järele ei tulnud. Muudkui läksin. Pimedas. Vahepeal kadus teegi.

Unenägu oli nii igav, et ärkasin üles. No tõesti! Isegi unenäod pole praegusel ajal enam suuremad asjad. Või olengi ma nii igav inimene, et alateadvusel pole lihtsalt midagi huvitavat mulle peegeldada?

Paluksin väga eraldada mulle homseks üks kellakelluke või võluvilistaja.*

Või on asi hoopis selles, et mulle on sattunud emane padi? Sest teatavasti on looduses kõik väga lihtsalt seatud. Emane padi on lihtsalt padi, aga isane padi on Une-Mati.**

*Sõnaseletusi ja muudki võrratut leidub Dahli raamatus Suur Sõbralik Hiiglane.

** Teaduslikud uneteooriad on pärit Kivirähu Limpast ja mereröövlitest.

--
Quentin Blake pilte näeb siin.

Soovitusi maimiku kultuurilis-teaduslikuks arendamiseks

Näiteks võiks iga maimikuvanem võtta ette käigu muuseumisse. See on imelihtne!

Meie alustasime näiteks eile. Pumpernickel teadis juba hommikul, et peab hea poiss olema. Siis saab muususse (loe: muuseumisse). Suuremad lapsed, kel kolmapäeviti kenasti ringivaba päev, tulid koolist, sõid suppi ja jäätist. Ei kiirustanud kedagi eriti tagant.

Nii et kusagil kolme-nelja vahel pakkisin oma lapskonna autosse. Esmalt sõitsime toidupoe juurde, et võtta automaadist sularaha. Siis sõitsime Vanemuise tänavale. Zooloogiamuuseumisse. (Kulutasin külgboksimisele vist mingid kümme minutit, sest peale ARKi eksamit polnud seda kordagi tarvis läinud.) Mis, nagu ukselt selgus, suletakse kell neli. Kell oligi viie minuti pärat neli.

No hästi. Kui muusut sai lubatud, siis sõitsime mänguasjamuuseumisse. Seal aga selgus, et ka mängutuba pandi samuti neljast kinni ning lisaks on muuseumi juures parkimine tasuline. Ei kõlanud kokkuvõttes eriti ahvatlevalt.

Nii et lõpuks maandusime ikkagi Lõunakeskuse mängudžunglis. Lisaks olime saanud sightseeing'u esmalt läbi Tartu ajaloolis-kultuuriliste tänavate, nõukogude perioodist pärit eramurajooni ning uuema aja kaubandusliku äärelinna piirkonna. Tipptunniaegse sightseeing'u. (Laste heaks pole millestki kahju, eks ole!)

Maksin džunglis oma võsukeste mängutunni eest. Käisin veel Pumpernickliga potil ning mulle tundus, et asjad said aetud. Läksin ise toidupoodi. Olin just asetanud korvi lehtsalati ja paar lavašši, kui helises telefon.

Tere, Pumperickel pissis püksi.

Ladusin oma salati ja lavaššid tagasi riiulisse. Haarasin kassa juurest kaasa väikese kilekoti. Vahetasin pojanatil püksid.

Tagasi toidupoodi jõudes kuulsin Roy Orbisoni laulmas:
Baby
Anything at all
Baby
You got it!

I've got it. Yeah!

Õhtul tegime muuseumikülastamisplaanidesse väikese pausi.

See-eest täna hommikul ärgates teaatas Pumpernickel esimese asjana: täna lähme muusumisse!

Areng on märgatav. Eile oli muuseum veel muusu. Ka mina arenen. Vaatasin üle muuseumi lahtioleku ajad. Vaatasin üle külgboksimisõpetuse.

Ka täna alustasime sularahaautomaadist. (Eile pealelõunal välja võetud 150 krooni täna hommikul millegipärast enam rahakotis polnud...)

Ja tõesti. Boks õnnestus. Muuseum oli just avatud.

Topised olid vitriindes. Suuremaid Pumperickel kartis. Hoidis isegi mu käest kinni. Pisemate puhul (nt jänesed) väitis, et nemad ammastavad mind. Vaatas huviga kalu ja madu-usse. Lindude osakonnas olid kõige huvitavamad trepp siserõdule ja nupulevajutamine. Noh, seal tagaseinas, kus eri lindude juures tuled põlema süttivad.

Kokkuvõttes kulus meie muuseumiskäigule ehk nii 20 tundi. No kas saab olla kahju ajast, mis kulutatud eesmärgiga arendadamaks oma maimikut kultuuriliselt?!

Järgmine nädal läheme jälle muusumisse. Suuremad lapsed pole seal ju ammu käinud.

Ühe suurekssaamise lugu

Mamma juures lõunalauas läheb jutt suurekssaamisele.
Mamma ise mäletab end lapsena mõtlevat, et suurtel inimestel on hea ja lihtne elu. Ja tema oli oodanud suureksaamist.

Kõrreke ütles, et tema küll ei taha suureks saada. Talle meeldib laps olla.

Tädi Linda, Mamma sõber: Mina mõtlesin täpselt samamoodi nagu sina. Aga mina sain suureks üleöö. Olin üheksa-aastane nagu sinagi praegu. Kahe nädala pärast pidi olema mu sünnipäev.

Meil oli selline suurem maja, pool oli onu perel ja teine pool meil. Kui nad tulid, olin mina onu juures. Ema ja isa said jooksu, ühte sissepääsu ei valvatud.

Nimekirjas olime kõik. Ema, isa, vend ja mina. Vend oli Võrus koolis. Üks küüditaja oli kohalik kommunist, teine võõras. See kohalik näitas mulle: see on see tüdruk. See ei ole selle pere laps. Mäletan kuidas ma klammerdusin silmadega üksiti selle võõra pilku. Eks tal oli vist süda sees. Ei võetud mind. Küsitleti onu peret. Et millal venda ja vennanaist viimati nähti.


Onu ja onunaine arvasid, et ma peaks ikka emapoolsete vanavanemate juurde minema. Et neil endil suur pere ja. Läksin. Vanaisa oli õues. Ei julgenud isegi tuppa mind kutsuda.

Nii ma siis olin. Ühe öö, ma mäletan, olin õues, puu otsas. Külm kevad oli, nagu praegu. Vildid külmusid jalga.

Lõpuks läksin ikka onu juurde tagasi. Keegi ei julgenud mulle öelda, kus ema ja isa on. Siis, sellel öösel, kui ma kümme sain, tulidki ema ja isa keset ööd.

Niimoodi saingi ma üleöö suureks.


Sellest ööst saab ju nüüd kuuskümmend aastat. Praegusel üheksasel on veel võimalik seda mõne toonase lapse käest kuulda.

Minu otseseid sugulasi ei küüditatud. Nii et selliseid jutte või varjatud vihjeid mina oma lapsepõlvest ei mäleta.* Kõrrekesele jäid tädi Linda jutust meelde ööbimine puu otsas, jalga külmunud vildid ja kümnes sünnipäev. Mul on hea meel, et Kõrrekeksel oli see hetk Mamma juures lõunalauas. Hetk, mis pani mõistma, et üheksasel koolipiigal võib olla ka teisi reaalsusi peale kodu-kooli-huviringide.

Aga võimalust öelda et ma suureks eal ei kasuks ning suureks mitte saadagi, seda võimalust pole teadaolevalt antud veel kellelegi.

*See, et kedagi ei küüditatud, polnud seotud ilmselt millegi muu kui mitmete juhustega. Mamma emal lubati jääda müüjaks varem talle endale kuulunud väikesesse poodi. Papa saatus oli veel erakordsem, isegi noil aegadel. Papa naases sama, 1949. aasta teisel poolel Eestisse Austria põgenikelaagrist. Naases koos oma emaga ühena väga vähestest. Sellest olen pisut kirjutanud siin.

...kel on vähe või on natukene...

Mamma teeb koos Pumpernickliga sisseoste. Pumpernickel toimetab ostukärru auto. Kõige suurema mänguauto poes.

Mamma: Ei, Pumpernickel. Me ei osta seda autot. Ma ei tea, kas mul nii palju rahagi kaasas on.

Pumpernickel (valjusti üle terve poe): Aga sul on 'ahakotis palju sente! Palju sente!

*
Pumpernickel teeb kodus emale avalduse: Emme, ma ta'an ujuma minna.

Ema: Ei, Pumpernickel, praegu meil küll ujumamineku plaane pole.

Pumpernickel: Aga võta pangakaa't ka kaasa!

*
Suurematel lastel oli täna hea päev. Lisaks iganädalasele kahekümneviiesele sai kumbki ka Mamma käest õhtul viiskümmend krooni. Möödunud vaheaja puhul või nii. Ning õhtul oli ühel lapsel rahakotis 55 ning teisel 170 krooni...

No mida saab tänapäeval kuue krooni eest?!

Kohe ütlen. Et mida saab.

Viimasel ajal olen sattunud blogipuu kaudu üksikasjalikele aruannetele poetšekkide küsimuses. Viimati näiteks Laborihiire omale. Kes muuhulgas kiidab Maximat, sest mujal maksab kõik palju rohkem.

Tänase kogemuse põhjal ei jää üle muud, kui nõustuda. Tütrele ujulasse järele minnes kasutasin juhust ja ostsin Zeppelini Maximast sukkpüksid. Musta värvi, suurus 2, 40 den. Poeriiulil oli justkui hinnaks 39.90.

Ja kassas küsiti kuus krooni.


Pühendan siinkohal käesoleva sissekande inimestele, kes on leidnud mu blogi, pannes otsingsõnaks äriidee. Palun väga! Ostke aga sukkpükse ja tehke nõnda, nagu tegi Indek Kaseorg viina ja kalamarjaga. Ma ise olen aga peast parandamatult humanitaar, nagu varemgi tõdetud. Ei ostnud kotitäit sukki. Isegi endale mõnda paari tagavaraks mitte.

Kinohommikute korraldamine. Variandid

I
Käid lastega sünnipäeval ning viid kingiks kino kinkepiletid. Sünnipäevalaps, Kõrrekese ammune sõbranna, kutsub kaasa Kõrrekese. Juba samal õhtul broneeritakse piletid järgmiseks hommikuks.

Film? Koerte hotell, loomulikult.



Ja kuna tegu on, vähemasti Kõrrekese puhul siis, esmakordse kinoskäiguga ilma tagurliku emata (kes ei osta kinos kunagi paukmaisi), antakse lapsele ka tavapärasest suurem taskuraha. Omandamaks siis see ihaldatud maisituutu.



II
Mida teha ülejäänud lastega (kahe pere peale kokku kolm)?

Korraldada neile kinohommik.

Koos paukmaisiga. Ükskord ometi tunneb ka ema rõõmu mikrouuni olemasolust. Mais paugub.

Härrased meie perest lubavad preilil valida filmi. Valituks osutub Ohjeldmatu Pipi.



Mais saab kaussidest otsa. Film saab läbi. Köögi poolt tuleb eksimatult lõunasöögile viitavaid lõhnu. Õdesid veel pole.

Jõutakse voolida. Mängida peitust. Kurta tühja kõhu üle. Hakata vaatama Bullerby lapsi.



Lõpuks nad saabuvad. Tähtsad ja sädistavad. Alustavad mitut puhku väiksematele filminaljade rääkimist, siis katkestavad poolelt sõnalt (me ei saa ju teile kõike ära ka rääkida....)

III
Järgmine hommik. Mina + poisid. Koerte hotell. Maisi ei osta, küll aga traditsioonilise kinojäätise. (Ka Kõrrekesel on kodus voli sügavkülmast jäätist võtta.)

Film ise on tore. Koerad on lahedad. Stseenides järgneb stamp stambile, aga vähemalt on vormistus korralik. Minu teooria valvepaksukestest Meerikamaa filmides kannab ka seekord.

Juba tegelaste esitlus ei jäta kaasaelamisvaikut. Kaks orbu, kes rändavad ühest kasuperest teise ja peavad salaja koera. Koeratoidu ostmiseks tuleb kasutada mõnikord ebaausaid võtteid. Hoolimatud ja ennasttäis kasuvanemad (Lisa Kudrow' ja Kevin Dilloni päris vaimukas esitus). Dikenslikud situatsioonid.

Koguperefilm kui formaat kirjutab muidugi paljutki ette. Samas oleks võimud teha filmi natuke elusamaks. No pole lihtsalt võimalik, et tandem Suur Õde/Noorem Vend ei jagele omavahel kordagi. Kasvõi sõbralikult. (Uskuge, siinkohal ei avalda ma arvamust võhikuna!)

Lõvipoisile meeldisid ülimalt ka tiitrid, kus kõik osalenud koerad poseerisid oma tegelike peremeestega. Pumpernickel elas suuremale osale filmist vägagi kaasa, lõpuks said siiski hämarus, inglise keel ning uni temast võitu. Sellegipoolest väitis ta hiljem, et film talle meeldis.

Tegelikult oligi film tore. Vägivallast nii vaba, kui sealmaal üleüldse teha osatakse. Loomulikult leiavad lõpuks kodu nii lapsed kui koerad. (Kas sai selles olla üldse mingit kahtlust peale avastseenide nägemist?) Pahasid ahju ei aeta (nagu nõiamoori Hansukeses ja Gretekeses), aga pannakse elu üle järele mõtlema.

Lisaks filmile pälvib kiidusõnu ka Cinamon. Tore, et koolivaheajaks on välja toodud nii vanemaid kui uuemaid lastefilme. (Sügisvaheajal käisime vaatamas Detsembrikuumust, sest see tundus valikust lastele kõige kohasemana.) Ja lapsi, nii emade-isade kui ka sõpradega, tundus kinos tõesti rohkesti. Ainus kurb tõdemus oli seotud sellega, et suhteliselt uimasena kodust välja sõites valmistusin ma vaimus nautima lattet kino kohvijoomakohas, kuid selgus, et see oli vahepeal pankrotti läinud...

Kuidas tunda end Tõeliselt Peene Daamina?

Vaja läheb: ema (vanuses... noh... kolmkümmend-pluss), poeg (seitse aastat) ja auto (vanuse jätan targu ütlemata... väga uus ei kõlba).

Viid poja koolivaheaja hommikul trenni. Pargid. Poeg tuleb autost välja ning avab su ukse.

(Tõe huvides olgu siinkohal täpsustatud, et auto juhipoolse ukse lukul on midagi viga, nii et seda saabki ainult väjastpoolt avada.)

*
Aga põhimõtteliselt on kõik võimalik ka ilma vana autota.

Näiteks paned endale hommikul selga vana seeliku (ja kui ma ütlen siinkohal vana, siis ma ka mõtlen vana, mitte üle-eelmise hooaja mudelit, eks ole.)

Ja su poeg vaatab sind imetleval pilgul ja ütleb:

Emme, sa oled niii ilus!

Pilt (no peaaegu sama kaunite tegelastega nagu meie) leitud siit.

Naistevärk. Unistused ja argipäev. Isikliku lootusrikka lõppakordiga

Naistepäevaks saime Kõrrekesega tulpe. Tulpidega on selline asi, et enne, kui nad päriselt laiali pudenevad, muutuvad nad veel palju huvitavamaks, kui nad värskete nuppudena olidki. Nii et naistepäevaks väga sümboolne kraam.

Nagu ka Mamma Mia! film, mis meil Kõrrekesega ühena vähestest omasoolistest veel päris viimase ajani vaatamata. Seda lünka meie naiseksolemises polnud raske täita. Väga lustlik hoopis. Ning mõnevõrra kerglane -- no näiteks tuli mul aru anda, mida tähendab sõna lita... Ja kokkuvõttes nautisime filmist iga viimast minutit!

Muidugi ei saa üle ega ümber Meryl Streepist. Kusjuures ka Kõrreke ütles: sellel emal on sellised unistavad silmad ja ta on ilusam kui see tüdruk. (Millega ma olen täiesti nõus. Mõelgem kasvõi tulpidele...) ABBA naiivsevõitu laulukesed täiesti uue sisuga. Mulle endale meeldisid eriti The Winner Takes It All, sest see oli niii ilus. (Seni käisin seda Elsa blogis kuulamas.) Ja siis veel üllatuslikult Dancing Queen. Viimane oma kodukitlites koduperenaiste kordeballetina keeras laulu esialgse pretensioonitu ilulemise täiesti pea peale.

Ja film oli naljakas! Julie Walters meenutamas natuke Lia Laatsi Kohviveskit, Christine Baranski jälle Pisuhänna-aegset Anne Paluveri.




Kokkuvõttes mõjus kõik nagu pannkoogid maasikamoosiga. Väga magusa moosiga. Küllap me varsti jõuame järele Kõrrekese sõbrannale, kes on filmi juba üheksa korda vaadanud. Ja Skiathosele kohale läheks iga kell.



Unistused... Ähh! Reaalsus on ainuüksi tänase päevaga kogunenud masinatäis musta pesu, pesemata köögipõrand, porine auto ja mõõdukas miinuses pangaarve. Humanitaar! (Öelduna põlgusega hääles.)

Aga mõningal määral on mul ehk siiski lootust? (Nii üldisemas plaanis vähemalt?)

Are You Smarter Than a 5th Grader In Math?
	You got 100% correct! You are a 5th Grader. You did it! You are an arithmetic genius! Be proud and don't be afraid to say "I am smarter than a 5th Grader!" Maybe the you should start working on your calculus! Then again, that might be going TOO far.
Find Your Character @ BrainFall.com

Piltidest üks on isiklik, teised kaks siit-sealt.

Puhume liiklus- ja prügijuttu. (Minu kirjutamata murekirjad.)

Olen viimasel ajal õudsel virisemislainel. Mitut puhku olen võidelnud iseendaga, et mitte koostada kaebe- ja murekirju. Saatmaks neid näiteks kohalikule ajalehele, et konkureerida ajaleheveeru eest Hillar Kohvi ning pensionäridega. (Aus grafomaan, nagu ma olen.)

Panen siis kõik korraga kirja. Nii et mu igapäevased umbes kuuskümmend püsilugejat on hoiatatatud. Võite käesoleva sissekande rahumeeli vahele jätta.

*Tänavaaugud on kohutavad! Ja mul on tunne, et olukord muutub iga päevaga üha hullemaks!

*Kuna jutt liiklusele läks, siis -- teele on ilmunud jalgratturid. Ei, iseenesest pole mul nende vastu kahtlemata midagi, seda enam, et loodetavasti olen ka mina nii kuu aja pärast nende sportlikes ridades. Aga -- olen rohkem kui üks kord olnud situatsioonis, kus teeserva lund ja libedust peljates sõidab jalgrattur enam-vähem keset sõidurada. Ja kui vastassuunast tuleb autosid, või tee ongi praegustes ilmaoludes kitsuke (otseses koduümbruses on mitmeid tänavaid, kus sisse sõidetud üks autojälg umbes tee keskel), siis polegi võimalik ohutu külgvahega autodel mööda sõita. Nii et täna näiteks võis Näituse tänaval (mis sobiv nimi!) näha olukorda, kus ees liikus ilma ja olusid trotsiv rattasõitja ning tema järel korteež viiest-kuuest autost, kiirusega ca 15-20 km/h.

*Tänavaaugud on kohutavad! Ja mul on tunne, et olukord muutub iga päevaga üha hullemaks!

*Mida teha, kui sattud olukorda, kus üks suunavöönd on täis pargitud ja viltu nende kõrval seisab liiklust blokeerides veel üks auto. Mina tegin nii, et üritasin mööduda. Mis oli viga. Sest tee laius seda normaalse külgvahega ei võimaldanud. Tagajärg: kriimud mõlema auto küljel ning minu järgmisel aastal suurenev kindlustusmakse. Kuidas oleks pidanud tegema? (Kahjuks taipasin helistada oma hääle sõiduõpetajale alles peale juhutnut.) Oleks pidanud kutsuma politsei ning laskma valesti parkinud auto teisaldada.

*Tänavaaugud on kohutavad! Ja mul on tunne, et olukord muutub iga päevaga üha hullemaks!

*Muidugi on tore olla juhiloaga vanapaberitagastaja. Sest mida teeb inimene, kel vanapaberikapp nii täis, et uks kipub iseenesest lahti vajuma. Muidugi guugeldab kenasti (ning naiivselt) tartu ja vanapaber ning arvab (naiivselt), et leiab näiteks kodulinna saidilt vastava info. Erinevaid variante proovides leidsin ühe kahe aasta taguse kohalikus ajalehes ilmunud nimekirja. Valisin koha, mille asukohas ning ligipääsetavuses olin kindel, laadisin kuus tuubil täis paberkotti auto peale ja sõitsin kohale. Kohapeal oli vaid kauplusele kuuluv lukustatud prügikast. Mingit konteinerit seal polnud ning poes küsimas käies tundus, justkui poleks seda seal ka kunagi olnud. Ausõna, kui ma oleksin oma kotte näpu otsas vedanud, siis oleks otsinud lähima prügikasti ning need ilma mingi häbitundeta sinna sisse poetanud. (Võib olla oligi prügikast seetõttu lukus.)

Õnneks meenus vanapaberikonteiner mu eelmise kodu vastas, sõitsin lihtsalt mõne kilomeetri edasi ning sain oma vanapaberist siiski ausa linnakodanikuna vabaks. Aktsiooni kokkuvõttev keskkonnaäästlikkus on muidugi küsitav.

*Tegin täna esimese täiesti iseeseisva maanteesõidu, s.t sõitsin ainsa juhtimisõigusega isikuna, liikudes seejuures suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Hea, et oli rool, millest kinni hoida. Ja võin kinnitada: Kurelaane külas on veel auklikum tee kui Tartus. Nii et mis siin kurta?!

Kodussünnitusest kui friiklusest?

Igasugu meinstriimmeedias kodussünnitusest kirjutatu tekitab enamasti segaseid tundeid. Tänane jutt Tartu Postimehes on ajakirjaniku poolt päris sümpaatselt kirja pandud. Sageli armastatakse sellistes lugudes rõhutada platsentasöömist* või muud sellist, mis peab n.ö korralikule lugejale ikka mõista andma, et päris normaalne üks kodussünnitaja ikka pole.

Kommentaarium tekib muidugi alati selliste lugude juurde väga must-valge. On inimesi, kes panevad ühte patta mõne aasta taguse loo tualetipotti sünnitanud joodiknaisest ja planeeritud kodussünnituse. (See on sama, kui panna kodussöömisel ühte patta gurmeeõhtusöök ja telekat vaadates Sarviku joomine, kilukarp kõrval.) On neid, kes väidavad kindlalt kui kalju, et tänu valgekitlite tegutsemisele on nende lapsuke üleüldse sündinud. (Ja kindlasti on mõningatel juhtudel neil ka õigus). Ja on neid, kelle kõige veenvam argument on aga nad rikuvad ju seadust. (Ka mu lähedase sugulase esimene reaktsioon uudisele meie pesamuna kodussünnist oli hirm, et ma olen toime pannud ebaseadusliku teo.)

Tänapäeva inimese mõtlemine on selline ametiasutuste-keskne. Kui on kätte jõudmas olukord, kus inimest ootab teadmatus, on parem, kui temaga tegelevad vastava ala spetsialistid. Sünnispetsialistid ja surmaspetsialistid. Minu isa suri suvel haiglas, aparaatide all olles. Minu isa, kes oli alati mõelnud kiirest äraminekust. Ja mu ema räägib siiamaani: aga ma ju palusin, et nad mulle kohe helistaksid, ükskõik mis kell. Ema ja isa elasid koos ligi 50 aastat, aga lahkudes oli isa üksi.

Kodussünnituse puhul räägitakse alati julgusest. Küsitakse: KUIDAS sa ikka julged? Mis siis KUI midagi juhtub? Võimatu on siinkohal lühidalt resümeerida kogu nende küsimuste teekonda, millele hakkab üks kodussünnitaja sageli otsima vastuseid veel enne, kui ta lapseootelegi jääb.

Aga võin tegelikult meenutada kurba lugu, mis vastas lõplikult minu küsimusele sellest millegi juhtumisest. Kui olin ise viimaseid kuid lapseootel, jooksis meediast läbi juhtum, kuidas sünnitaja oli ühes Tallinna haiglas surnud, ümbritsetuna arstidest. Mitmetest arstidest. Garantii võid saada arvutiostul, aga mitte lapse sünnil.

Miks ma sellest siinkohal kirjutan? Ma ei tea, kuivõrd ühel blokki ülesriputatud tekstil ongi võimalust muuta suhtumisi? Ega vist.

Aga ma tegelikult tahaks, et inimesed aktsepteeriksid kodussündi kui üht valikuvõimalust. Üks ilusamaid lugusid kodussünnitusest on minu meelest Lindgreni Madlikeses. Jõululapäeval tuleb ämmaemand. Õhus on ootusärevus, nii jõuludest kui oodatava väikevenna sünnist. Kuidas Madlikese ja Liisbet ärkavad jõuluhommikul lapsenutu peale ja lähevad isa kutsel magamistuppa oma väikeõde tervitama. See on nii ilus. Kodussünnitus ongi alati ilus.



*Kusjuures, kinnitan omast isiklikust kogemusest, et palatsentadegustatsioon ei kuulu obligatoorse osana kodussünnituse juurde. Inimesel vähemalt mitte.

Olen aga elus kahele kassile ämmaemandaks olnud. Ja lapsepõlvekassi Tsiki puhul ka fuih!-saatel päramised komposti viinud. Mille peale lahkus kass poegade juurest, kui neil veel silmigi peas polnud. Ja läks kohe mitmeks päevaks. Toitsime siis emaga (oma emaga, see tähendab) pojakesi pipetist ja andsime sõrmi lakkuda. Nii et vähemalt loomariigis saab emasloom sealtkaudu oma hormoonilaksu kätte. Inimloomal tekivad ematundmused ka teiste mehhanismide abil.

Pildi leidsin sellelt lehelt.

Majanduskriisist ja raamatupoest

Sain mõni päev tagasi meili oma sõbralt, kes muuhulgas andis teada, et Mattieseni raamatupoes on lõpumüük korraliku allahindlusega. Eile käisin korra vaatamas, aga kuna aega oli mul vähe ning järjekorrad pikad, ei jäänud poodi pikalt. Niipalju vaatasin küll, et need asjad, mida olin hiljuti käes kaalunud (Mari Tarand näiteks, samuti Undi kogutud teosed, olid ilmsesti juba ära ostetud.)

Hommikul pakkisin Pumpernickli ühes ning läksime uuesti kohale. Noos: 9 raamatut, neist 8 lastele. Maksin 347 krooni. Lisaks segased tundmused.

Ühest küljest muidugi kurbus. No näidake mulle tartlast, kel poleks mälestusi Mattieseni poest (omal ajal uhkeim raamatupood kogu Eestis!), ühendatuna mälestustega Wilde kohvikust. Märgid allakäigust olid tegelikult ilmsed juba ammu. Kirjutasin sügisel siingi, kuidas me lastega Wilde kohvikus ei käinud. Paratamatult olid kohvik ja pood omavahel seotud. Mõned aastad tagasi käisime seal ikka aeg-ajalt just nõnda, et tellisime toidud ja läksime ise raamatuid uudistama. Aga kindlasti polnud asi ainult kohviku allakäigus. Pood ise tammus paigal oma loomise ajas. Noh, praegusel ajal on ju loomulik, et inimene vaatab poe internetileheküljelt uusi raamatuid ning sooduspakkumisi, keskustest eemal elavad raamatuhuvilised tõenäoliselt ka ostavad läbi veebipoe. Aga Mattieseni kodulehekülg jagab vaid kõige üldisemat infot. Samuti puudus Mattiesenil soodustus püsiklientidele. Apollo 5% pole ju muidugi mingi eriline sääst, ent jah, tuleb tunnistada, et peale kliendiksvormistamist olen vist suurema osa raamatuoste tõesti Apollos teinud. Nii et raamatupoe hinguseleminek on nõnda vaadatates paratamatu.

Poodlusringil kesklinnas nägin teisigi tühjusesse suletud uksi. Väike plaadipood kaubahallis, kust isegi olen ostnud mitu plaati (kusjuures ma tegelikult pole eriline plaadiostja). Sealsamas kõrval rattapood, millest suvel jällegi siinsamaski põgusalt juttu tegin.

Kaubamajas oli kadunud väike itaalia kohvik. Selle üle ma tõesti ei imesta. Sügisel tahtsin sealt kohvi kaasa osta, ning selleks pidin ootama, kuni preili leti taga lõpetab küünte kollaseks lakkimise (rohekaskollased küüned tekitavad minus alati õudust, kuna seostuvad mädaga.).

Aga kõigis neis kohtades, kõigis neis kohvikutes ja poodides töötasid ju inimesed. Müüjad ja koristajad ja nõudepesijad. Mille eest need niigi väikest palka saanud naised ostavad omale leiva, maksvad kütte ja küünelaki eest. Ma ei tea, mida nad hakkavad peale teadmisega, et mullist oligi vaja õhk välja lasta.

Ja sealsamas olen saanud ka viimasel nädalal mitme kummalise teeninduskogemuse osaliseks. Zeppelini apteegis rääkis mind teenindanud daam nii mind kui ilmselt ka eelnevaid ning järgnevaid kliente teenindades oma sõbranjega juttu. Kuutsemäel kimusid noorukid, kes mägede nõlvadel külastajaid abistama pidid, kogu päeva vältel suitsu ja ootasid valjuhäälselt ja mitte eriti valitud sõnadega tööpäeva lõppu ning kirusid häbenemata külastajaid. Lastenõlval ametis olnud noormees tatistas ekfektse plärtsuga otse lumme. Erinevalt raamatupoest apteek ja suusamägi ilmselt külastajate vähesuse üle ei kannata... Veel.

Kõige ilusam raamat

Ma ei loe just palju eesti kirjandust. Õigupoolest, täiskasvanutele mõeldud ilukirjandust loen üleüldse viimasel ajal vähe. Aga mõned suured lemmikud muidugi on. Jäälätted nende seas. Minu jaoks kõige kaunim raamat, mida kunagi lugenud olen. Poeesia kõik ligi kolmsada lehekülge.

Iseenesest pole sisus ju midagi uut. (Shakespeare kirjutas juba Tõrksa taltsutuses, kuis mehed naiste peale kihla võivad vedada.) Ilus tudengipreili ja kihevil noorhärrad. Ja et mingil hetkel on mäng kontrolli alt väljunud.

Ja kogu selle mängu taustaks on lakkmatu igatsus. Kantud ehk Kangro enda Tartu-igatsusest? Igatsustest sünnib uusi maailmu, mis omandavad ometi samaväärt tähenduse pärismaailmaga. Ja mõnikord vist olulisemagi.

Kui Krossi Mesmeri ring on nostalgiline lugu kadunud maailmast, selline ilus lugu sellest, mis kohe sõja ja okupatsioonide tõttu lõppemas. See, et lõpp saabub tegelaste välistest põhjustest tingitult, annab kõigele mingi erilise süütuse värvi.

Kangro tegelased jõuvad oma saatuseni ise. Asse lugu jõuab lõpule, sest teisti polnudki võimalik. Eksperiment lõppes. Jah, omamaoodi the age of innocence siingi. Kohvikud ja korporatsioonid, nagu Tartus ja üliõpilaste puhul juba ette teada. Ent ometi isesugune. Tundeline ja inimsuhetekeskne.

Kui ma oleksin viisteist aastat tagasi pidnud kirjutama oma ilukirjanduslikust lemmiktegelasest, oleks Asse Jairus olnud üsna tõenäoline valik. Nüüd vist enam mitte. (Võib olla tekitab emaksolemine selliste hukatuslike naiste suhtes mingi omalaadse ohutunde?) Aga huvitav ja võluv on ta esimesest viimase leheküljeni. -Ning sirelgi kuulub mu lõhnalemmikute hulka.

Miks ma Jäälätetest praegu kirjutan? Põhjuseks on Päevalehe sari, mis hetkel just Kangroni jõudnud.

Noomitus

Tegevuspaik: auto.
Aeg: hommik.
Asjaosalised: Pumpernickel ning tema ema.

Ema laulab roolis rõõmsalt. (Enda arvates ka väga kaunilt.)

Pumpernickel:

Ei tohi laulda! Omme laulad! Muidu tuleb ava'ii. Siis lämme Papa juu'de mulla alla tudule.

Illustratiivne hoiatus siit. Ohutut liiklemist!

Kui lapsed on haiged

Juba üle nädala on elu Iibisepesas võrdlemisi tubane. Lõbustused pole just teab kui mitmekesised. Aga siiski.








Kõrreke Pärtel Saviga, kes jõudis meile vahetult enne kõrvavaluhooaega. Osutus heaks seltsiliseks. Noh ei ta haugu, ei tee märga... Või mismoodi see salm kõlaski? Kaissu on kah hea võtta. Tüüpilise kassi-inimesena ei suudaks ma kaissuvõetavat päris-koera oma kodus kujutleda!

Ega lapsed pole koera küsinud ka. Kui välja jätta Lõvipoisi umbes kolm aastat tagasi tehtud avaldus, et kui ta saab suureks, siis ta ehitab maja ning võtab kassi ja koera. -Mille peale Kõrreke murelikult küsis: Aga naine?



Värske ajakiri kulub tubasel režiimil ikka ära. Kõrreke sai sudokuraamatu, Pumpernickel ajakirja ning ema tegi spagetivormi. Vot siis!








NB! Kas minu tehtud lumemmme nägid? Vihjeks olgu öeldud, et tegu on antud liigi tubase haru esindajaga...

Vaese aja äriidee. Või ka: kuidas ma jalakäija poriseks pritsisin

Sõitsin tänasel tipptunnil Lõvipoisile trenni järgi. Mis tähendas vasakpööret viadukti alt. Mis omakorda tähendas vääramatut sõitu otse poriauku (vastassuunast tulid samuti autod, nii et pöörata polnud eriti kuhugi, kiirus oli niigi väike -- kuigi jah, oleks ma neid auke teadnud, võinuks veel väiksem olla.)

Vaevu olin jõudnud koolimaja ette, kus poeg veel viimaseid minuteid trenni tegi, kui helises telefon.

Kas teie olete Iibis?
Kas teile kuulub sõiduauto Audi numbriga xyz?
Kas te sooritasite pöörde viadukti alt Vaksali tänavasse?
Te pritsisite üleni poriga kokku ühe noormehe. Ta soovib teiega kohtuda Kauburi kaubamajas. Kui te seda ei soovi, kirjutab ta politseisse avalduse, mida menetleme vastavalt korrale. See tähendab, et mõlemad osapooled kuulatakse üle ning seejärel otsustatakse, mida edasi tehakse.

Sain noormehe telefoninumbri. Vabandasin siiralt ja küsisin, kuidas ma saaksin juhtunut heastada.

Alguses kuulsin dramaatilist lugu mujalt meie linna tulnud noormehest, kes pidi tuttvatega kokku saama. Aga nüüd on ta täiesti poriga koos, peab vist koju tagasi sõitma, häbi tuttavategi ette ilmuda. Ja sõber oli ka temaga kaasas, olevat samuti porine. Kõik minu süül.

Tundsingi ennast tõsiselt süüdi. Et ikka oleks võinud kiirust vist veel väiksemaks võtta ja... Nüüd on noormehel selline suur mure.

Ühesõnaga, algul tundus, et minu pahategu oli täiesti korvamatu. Küsisin, kas saan ehk siiski kuidagi aidata. Kuhugi ära viia, vajadusel maksta hiljem pesumajaarve.

Seepeale selgus, et tehtud kahju on mul võimalik hüvitada kolmesaja krooniga.

Kokku saamine pidi toimuma nüüd juba vana kaubamaja parklas, mõne minuti pärast selgus, et veel parem, kui uue kaubamaja omas.

Lõvipoiss oligi jõudnud trennist pärale.

Kaubamaja parklas mu autot juba oodati.

Kolme lapse emana olen näinud väga poriseid riideid. Olen näinud poriseid riideid. Ja natuke poriseid riideid. Aga nii puhtaid poriseid riideid küll mitte kunagi.

Küsisin selgust. Oh, selle intsidendist möödunud kakskümmend minutit olevat noormees veetnud end puhastades. Püksid olevat praegugi niisked. Heledatel teksadel ei paistnud ei pori- ega veeplekke. (Katsumise teel oleks võinud muidugi täpsemat selgust saada...)

Andsin nõutud raha.

Ega see suur raha muidugi pole, ütles seepeale noorsand.

Minu jaoks küll on, vastasin.

Lasin siiski noormehel enda kuuldes politseisse helistada ning oma pretensioonid minu suhtes tagasi võtta.

*
Selline ilus vastasseis, eks ole. Jalakäija versus autojuht. Umbes nagu Punamütsike ja hunt, märter lõvipuuris või Harry Potter ja ungari sarvsaba. Autojuht on kindlasti see, kes ületab kiirust, ei näita suunda, juhib joobes ning pritsib lisaks muule jalakäija märjaks. Viimast võib veel sõbergi kinnitada.

Mis võimalused oleksid üldse hundil, kui Punamütsike ja vanaema (peatunnistajana) süüdistavad teda apluses, petturluses ning kannibalismis?

*
Nii et äriidee on siis järgmine. Tuleb leida õige koht, eriti hea, kui tegemist on vasakpöördega tihedas liikluses, kus juht sõidab vägagi tõenäoliselt vääramatult suurde lompi. Seista ise natuke eemale ja panna aga järjest autonumbrid kirja. Riskiks on muidugi mõningane märjakssaamine. Aga vilumuse tekkides on lihtne leida õige koht, kus pori ei pritsi rohkem, kui just hädapärast tarvis.

Suure õe elust

Tabasin end täna meenutamast üht nii kolme aasta tagust jutuajamist. Ühe emaga, kel oli kolm last: suur ja tubli tütar, parajast väänikust poeg ja siis veel üks pisike. (Ise olin siis parajasti kolmanda ootel.) Ja see ema ütles: väänikust poisslaps nõutab tema tähelepanust endale 2/3, mudilane 1/3 ning vanim ja tubli saab selle, mis üle jääb.

Veel meenuvad mitmed Lindgreni suured õed. Tapvalt kannatlik Malin Soolavareselt, vastutustundlik ja ülimõistik Britta Bullerbyst, riukaid täis Madlike -- kes aga oma riuklikkusest hoolimata on nii hell oma Liisbeti vastu...


Ma usun küll, et sünnijärjekord ja sugu määravad elus paljugi. Ja mingit müstikat siin küll ei ole. Paratamatult on üksiklapsed suuremad individulistid, pesamunadele on ajast aega rohkem lubatud ning suuremad õed on... suuremad õed.

Ja meie Kõrrekesest sai Suur Õde, kui ta oli parasjagu aasta ja seitsmekuune. Sellest ajast peale on tema pidanud olema see suur ja mõistlik. Ja on seda vahelduva eduga olnud ka.

Laps, kes õpib muusikakoolis aja parajaks tegemiseks homsed koolitükid. Paneb kodus oma toa ukse kinni. Et lugeda raamatuid ning harjutada flööti või kirjutada päevikut või omaette vaikselt mängida või joonistada.

Kui Kõrrekese isa käis lastevanemate koosolekul, resümeris ta muu hulgas:

... ja läbi tuleb lugeda üks raamat...

...jah, nõustusin mina. Päevas...

...veerandis, täpsustas isa.

Lemmikraamatuteks on tal loomulikult Harry Potter. Ning siis veel Aeg hiirte jaoks ei peatu. Kusjuures, näidaku see siis minu lapsikust või Kõrrekese küpsust, kuid mõlemad meeldivad ka mulle.

Lisaks lugemisele Kõrreke ka kirjutab. Tema esimene jutt ilmus selle kuu Tähekeses, pealkirjaks Andrus, Joonas ja kuri Peeter. Oma õe jutu trükituna nägemine võttis sõnatuks ka irvhambast Lõvipoisi.

Tema viimase aja kallisasjaks on aga puudel nimega Pärtel Savi. (Kust selline nimi, küsige temalt endalt.) Saadud Mäkist.*

Esmaspäevast saadik on Kõrreke tõbisena kodus olnud. Hoolikalt iga päev e-kooli logides ja ülesandeid lahendades. Nii et enne magamaminekut lootis ta, et homme lubab perearst ta vähemalt reedest kooli. Natuke kurb oli ta küll seetõttu, et tal tänane snõutuubiüritus ära jäi. Aga, nagu ta ise elutargalt ütles, ei kao ju snõutuubid ilmast kuhugi ja me võime nendega oma perega ka sõitma minna.





Pilt sai suvine. Kuidas Malingi laulis Soolavaresel keset külma talve: Väljas puhub suvetuul, kägu kukub pärnapuul.

---
*Jah, mis seal salata, ka meie, Brutused, külastame kord kuu või paari jooksul ühiselt seda patupesa. Vabanduseks oskan öelda ainult seda, et Happy meali mänguasjad on sageli päris nutikad ja vastupidavad. (Ja et mul isiklikult on nõrkus sealse lavaši suhtes...)

Väga roheline kleidike

Juhilubade omanik olen tänaseks olnud täpselt kuu. Mõni päev on sõidu mõttes vahele jäänud, aga üldiselt sõidan küll päris igapäevaselt.

Mugavus ja sõltumatus on kõige suuremad plussid. Kaks päeva tagasi oli tarvis näiteks valutava kõrvaga laps arsti juurde viia. Varem oleks tulnud ilmselt teha neli taksosõitu -- või piirduda raha ja aja kokkuhoiu mõttes kahega ning jätta kahene ja seitsmene poisslaps määramatuks ajaks koju omapead. Nüüd viisin poisid ema juurde, tüdrukuga sõitsin kõrvakliinikusse ning tagsiteel põikasime veel apteegistki läbi.*

(Sõidu)tehnilisest küljest rääkides -- noh, ega ma ses suhtes just ülemäära enesekindel pole. On olnud mõningaid ehmatusi. Näiteks eile, kui peateele pargitud kaubik tekitas minu jaoks ohtliku n.ö pimeda ala, ning sealt just auto läheneski. Sain siiski jala pidurile.

Autokooli nõuet järgides -- iga väikegi ümberpõige suunaga -- olen tekitanud liiklusohtliku olukorra. Sõitsin mööda peateed, kust minu suunavööndisse parkinud auto tõttu tegin ümberpõike. Naastes näitasin suunda, ning kõrvalteelt lähenenud auto arvas, et kavatsen teha parempöörde ning tahtis mulle ette pöörata.

Teine asi on muidugi kiirus. Autokoolis olin selline ettevaatlik koperdaja. Piirkiirusest pidasin alati kinni. Pean tegelikult pregu ka. Aga reaktsioon kõrvalistmelt: kuule, seda lõiku sõidetakse vähemalt kuuekümnega.

Ja vaadates, kuidas minus sõidetakse mööda kui seisvast postist, tuleb vist nõustuda...

Nii raskeid bokse, nagu autokoolis, pole päriselus ette tulnud. Võib olla on asi ka lumerohkuses. (Isegi ARK-i eksamil polnud võimalik seda 20 cm ja paralleelsust kõnniteega nii väga taga ajada, kuna boksitasin lumevallis...) Kui lumi sulab, peaks vist ekstra mõned korrad külgbokse harjutama. Muidu läheb päris meelest.

Nagu iga korralik autojuht, kuulen ka mina hääli. Ei, ma ei viita siinkohal F-diagnoosile. Täna näiteks kaasnes parempööretega mingi kummaline hääl. Vaatasin auto üle ning leidsin parema esikülje juurest suure jääklombi.

Oma sõiduoskust ja loomupärast hajameelsust arvestades olen püüdnud hästi kontsentreeruda. Telefonile ei vasta, raadiot ei kuula ning õigupoolest enamasti isegi ei vestle. Nii et sohvrina pole ma just eriti huvipakkuv.

Mis on olnud suurimad "avastused"?

Et meie teed on NII korrast ära. Et ka suurtel, sõidetavatel tänavatel on auk augus kinni, sekka veel halvastimonteertud truubikaaned.

Et hästi palju on ikka tõelisi ülbikjuhte. Alles mõni päev tagasi kihutas üks džiibiomanik kitsal, libedal tänaval (kus tema suunavöönd oli ka täis pargitud) minu suunavööndis täiesti häirimatult. Ja see oli siis minu asi kõrvale tõmmata. Enesealalhoiuinstinkt on üldkehtiv ning sellega need ülbikud ilmselt ka arvestavad.

Aga üldiselt olen rahul. Automaatkastiga harjusin kiiresti. Papa auto on mõnus.

Sellegipoolest ootan kevadet ja jalgrattailma...






* Mugavuse koha pealt veel üks seik. Mulle on pidevalt reklaamitud kaubamaja parklat kui ainsat kohta, kus saab kollivabalt ja viisakalt taarat masinasse lükata. Sõitsingi eile sinna. Kus parajasti oli aktsioonis suur ja haisev koll. Kes lõpetas oma pudelitagastuse tatiplärakatega otse taaraautomaadi ette.