Vahemärkus

Eemaldasin oma ajaveebi blogipuust.

Põhjuseks asjaolu, et ilmselt pole minu ekshibitsionismi määr sedavõrd suur, et nõuaks igapäevast ekspositsiooni määratlematu juhusliku lugejaskonna ees.

Lukku blogi ei pane ning ka piltide lisamisest ei raatsi loobuda. (Loogiline järeldus: sedavõrd väike mu ekshibitsionismi määr kah järelikult pole!) Lihtsalt need lugejad, kes seni jõudnud siia läbi blogipuu, ning tahavad siia edaspidigi tulla, peavad uue raja sisse tallama.

Hoiatuste mõjust

Üks mulle enam meeldinud hoiatusi on silt tekstiga Hoidke eemale juhitavatest ploomidest. See silt oli Lovegoodide väravale maalitud ning tegelikult võib ju väita, et juhtus seal majas Harry, Hermione ning Roniga mis juhtus, juhitavatest ploomidest õnnestus neil tõesti end eemale hoida. Võib olla oli sildist abi?

Täna õhtupoole viisin Kõrrekese Aurasse hooaja viimasesse trenni ning nagu tavaks, oli mul ka endal trikoo ja rätik ühes. Piletit ostes hoiatas mind neiu leti tagant: praegu on palju ujujaid, kõik valmistuvad Eesti meistrivõistlusteks. Ilmselt on väga kitsas!

Nojah, mis siis ikka. Kui palju, siis palju. Kui kitsas, siis kitsas.

Tegelikkuses olidki Eesti ujumiseesrindlased broneerinud endale kõik rajad. Peale ühe. (Nii et Kõrrekese grupp suundus peale mõningast soojendust tribüünidel laste rõõmuks hoopis veeparki.) Sellel ühel ujusin mina, aeg-ajalt tuli mõni terviseklubilane ning tegi kah tiiru või paar. Aga suurema osa ajast ujusin ma sellel ainsal vabal rajal täiesti üksi. Nii et puhtast naudingust tuli kokkuvõtteks 500 meetrit tavalisest rohkem.

Üks analoogiline juhtum meenub nii nelja-viie aasta tagusest ajast. Kui tipptunnil tevitati linlasi kõigist mõeldavaist kanaleist, et Riia tänav on umbes ning võimalusel valida teine marsruut. Härra ei võtnud hoiatusi kuulda. Nii me siis sõitsime Riia tänaval, mis vist tavaliselt isegi vaimude tunnil nõnda tühi pole kui tol õhtul tipptunnil.

Jaan!

Pumpernickel istub tuletõrjeauto redelil.

-Kuule, Pumpernickel, emme tahaks jaanituld natuke lähemalt näha. Tule, lähme vaatama!

-Mina ei taha. Mina näen siit ka jaanituld.

/Variatsioonid samast vestlusest./

(Viimaks õnnestus noortõrjuja anda mõneks ajaks oma isa hoolde ning tuli ei jäänud emalgi nägemata.)








Lõpuks saabus kolleeg, eakaaslasest jõmm, ja vahetus õnnestuski üle anda. Väsinud päästetöötaja viidi koju unele.

Vennas seevastu kauples välja tassi kohvi.

Üle lõkke hüppamine ning üheksat sorti lillede korjamine jäävad mõneks teiseks aastaks.

Ülemaks kui hõbevara...

Pumpernickel istub potil.

Pilk jääb pidama sinistele lühikestele pükstele.

Kui venna oli väike poiss, olid need venna püksid.

Jaa, olid küll. Kus sina siis olid, kui venna oli väike poiss?

Mina olingi siis venna!

Aga kus venna ise siis oli? Kui venna oli väike poiss ja sina olid venna?

Venna oli koolis!

Ja üldse...

Toidupoe jaanieelsest kassasabast suunduvad kaks kaasas olnud last, tütar ja pojapudin, filmipoodi.

Kui ma mõne minuti pärast neile järele lähen, demonstreeritakse mulle leide.

Kõrreke: Näed, siin on Öö muuseumis ... see esimene osa, mida me ei olegi nänud!

Pumpernickel on välja valinud klassika ning suundub, film kaenlas, kassa poole.

Kullakesed, preaegu me küll filme ei osta! Mul ei ole eriti palju raha ja üldse...

Oo, siin on Uhkus ja eelarvamus!


Makstes küsin poepoisilt, kas mõni naine siit ilma selle filmita lahkuda on suutnud.

Vähesed, vastatakse mulle.

(Mitte, et ma nüüd tõsimeeli arvaksin, et Austeni vaimukat ja teravmeelset raamatut oleks võimalik mahutada kahte tundi... Aga ikkagi... imeilus Keira Knighley. Ja üldse...)

Minu ema

Kõigil on tänapäeval nii palju tegemist ja kogu aeg nii kiire, ohkas mu ema.

Tema soovis tähistada Papa 70. sünniaastapäeva - kuid kes oli õigel päeval välismaal, kes eskortis laulupeotuld, kes oli spordilaagris või kes muidu hõivatud. Homne päev lepiti siiski kokku.

Tuleb, kes tuleb, ohkas ema veelkord.


*
Täna hommikul pidi toimuma poeskäik. Kuna Mammal oli asja ka telefoniteenindusse, küsisin, kas N keskus, kus olemas nii telefonipood kui ka supermerket, sobib, ning hommikul 9.30 olin Mamma maja ees. Suurematele lastele oli antud luba laupäevahommikune toakoristus kuni minu naasmiseni edasi lükata ja Pumpernickliga filmi vaadata või teda muul moel lõbustada. Arvasin, et tulen kolmveerand tunni pärast tagasi. Kaua see käik siis ikka aega võtab.

Kõigepealt lähme turgu, ütles Mamma autosse istudes.

Sellest polnud ju eile juttu?

No ma ei hakka ju ometi poest kõike palju kallimalt ostma!

Argumendile oli raske midagi vastu öelda. Hakkasime turu poole sõitma.

Selle sahmimise peale ma unustasin öelda, et mul on vaja sularaha ka välja võtta, ütles Mamma, hääles sulasege etteheide.

Sõitsin siis Kaubamaja parklasse.

Tund aega on tasuta, nentisin kaarti automaadist välja võttes.

Juhatasin Mamma sularahaautomaadi juurde.

Kokku saama pidime telefonipoes. Nuusutasin lõhnu, ostsin paar allahinnatud filmi ja topsi kohvi ja ootasin oma ema. Eks ta lõpuks tuligi. Lahke telefonimüüja lahendas Mamma mure - PUKki läinud telefoni - päris kiiresti.

Nii et jõudsimegi parklast välja kaks minutit enne tasuta tunni lõppu.

Supermarketis aitasin lükata kaubakäru. Valida veine ja limonaadi. Arutleda, kas ühest hiinakapsast piisab. Kuulata kurtmist kalli välismaise porgandi üle. Aidata valida maasikaid ja tordipõhju. Leida süütevedlikku. Aidata kaardiga maksta. Pärast laduda kaubad uuesti kärru ja kärust autosse (kuna Mamma ei soovinud kilekotte juurde osta.)

Poeskäik võttis veel kolmveerand tundi. Ning kahe tunni pärast olin juba kodus.



*
Õhtul helistasin Mammale, et ta vahukooretortide põhjad ära immutaks. Tordid olin lubanud ise vahetult enne pidu valmis meisterdada.

No ega mina ei tea, kuidas sina seda teed!

Neelasin alla selle, mis ma situatsioonist arvan, ning peale suuremate lastega peetud õhtuse memoriiniturniiri lõppu võtsin jalgratta. 10 minutit Mamma juurde, 10 immutamiseks ning 10 koju tagasi.

*

Pilt ajast, kus olukorrad olid teisipidi ning Mamma kärutas hoopis mind.

Mul on muuseas väga hea ema.

No kus ta lühem on, teine jalg on ju lihtsalt pikem!

Pumpernickel tahab hommikul õue minna. Aitan tal tosse jalga, ise täheldades:

Näed, tossud on hakkavad sulle vist väikeseks jääma!

Ei hakka! Mu jalad on hoopis suu'eks kasvanud!

*
Õhtul stardime autoga Mamma juurest, koormaks levkoiistikud.

Noh, okei siis - ja adaa!

Pumpernickel kordab mulle järgi:

Noh, okei siis - ja adaa!

Kordab kohe mitu korda. Sõidu ajal leelutab omaette: okei-okei-okei.

Siis küsib ehmatusega hääles:

Emme, kesse okei on?

Naised-lapsed omavahel

Mida teevad naised-lapsed omavahel? (No mäletatavasti saatsime Lõvipoisi spordilaagrisse, eks ole.)

Esiteks, kohe peale hüvastijätukallistusi ja kirglikku lehvitamist (seejuures sündmusevärilise etteastega meistrilt) siirdusime turule ja ostsime suure lillkapsa. Millest sai kojujääjate rõõmuks hautise põhikomponent.

Mammal külas käies kaebas Kõrreke, et tal pole midagi lugeda. Läksime siis raamatukogutuppa ning lasin pilgul üle oi-kui-tuttavate riiuite libiseda. Soovitasin talle siis raamatut, mille Mamma oli mulle (ilmumisaasta järgi otsustades sama vanalt, kui mu tütrerosin praegu) ostnud siiani meeles oleva kommentaariga: see on ilmselt küll üks suur jama! Oma ema sõnu oskan ma tõlgendada ning ma ei pettunud: minu mäletamist mööda on tegu ääretult lõbusa raamatuga. Kõrrekese arvates kah, ainult et sadakond lehekülge olid järgmise päeva hommikuks läbi loetud.

Kõrrekese nõudmisel sõitsime täna ka ratastega botaanikaaeda. Nimelt kui me viimati sääl käisime, polnud mul sularaha kaasas ning Kõrrekese soovitud palmimaja jäi nägemata. Seekord siis käisime ka sees ning sellest ka mõneks ajaks aitab! Nimelt on palmimajas kõrged trepid ja rõdud, millesarnastest mina parema meelga eemale hoian. Kuid tänu kaasasolnud Pumpernicklile, kes lustlikult ka kõige kõrgematest treppidest muretult üles traavis, polnud ka mul pääsu. Lõpuks vedas. Lapsuke plärtsatas maha keset kastmisest tekkinud loigukest ning pükste vahetamise ettekäändel õnnestus ta eskortida tualetti ning seejärel ka majast välja.

Muu programm oli rohkem kooskõlas mu nõrkade närvidega. Jalutuskäik õues, partide vaatamine, jäätisesöömine ning raamatukogu külastamine. Kõrreke kohtus viimatinimetatud kohas ka oma sõbrannaga, kes ta vilunut Disni Enterpraisi poolt välja antud nõiaplikade raamatute juurde juhatas. Nüüd oleks justkui minu kord öelda: see on ilmselt küll üks suur jama!

Kaalumisel on hommehommikune Hannah Montana seanss.

Õhtul tuleb Lõvipoiss koju.

Esteedi elust. Valitud hetki

Allakirjutanu on otsustanud ilus-olemise asja käsile võtta. Elutoas on maniküüritarbed, lakipudelike ning kauss veega. Pumpernickel tabab mu lakkimise ajal. Lummatult vaatab, kuidas küüned ükshaaval lakiga kaetud saavad.

Valmis!

Nüüd pese puhtaks ka, sikutatakse mulle veekauss lähemale.

Vastasin, et seda mul tegelikult plaanis pole.

Väga nallakas, kommenteeris Pumpernickel, ise surmtõsine.

*
Pumpernickel leiab voodi alt kommipaberi.

Oi, kommipabe'! Viin kohe p'ügikasti!

Seejärel heidab voodile pikali.

Pä'astpoole!

Lahkumisi ja kohtumisi

Täna on juba teine isa sünnipäev ilma isata. Pildil on isa nooremana kui mina praegu. See on lastele alati natuke võõras mõelda. Et vanematel on olnud omad elud enne neid.

Surnuaeda sõitsime ratastel. Sealsamas lähedal on maja, kus Kõrreke on elanud suurema osa oma elust, no vähemalt praeguse seisuga. Sõitsime väikese ringi, vaatasime aknaid. Kummaline, et maja tagant ei leidnudki enda oma hoobilt kätte. Kibuvits õitses, lõhn oli magus.

Nägime naabrinaist. Eakat vene naist, kellest paremat naabrit pole olemas. Vaikne, heasoovlik ja puhtustarmastav. Rääkisime pisut, nagu ikka, tema vene ja mina eesti keeles ja vahepeal natuke vastupidi ka.

Surnuaeda viisime karikakraid ja rukkililli, mis olid olnud isa lemmikud. Mammaga saime väravas kokku, ta sahmis mõnevõrra õnnetult, kuna vihm ja tuul olid potililled tema arvates näotuteks kribalateks muutnud. Pumpernickel tahtis kangesti riisuda, ning oli nõutu, et kus see Papa siis tudub.

Mõned lahkumised on õnneks ajutise iseloomuga. Oma venna Lõvipoisi saatsid Kõrreke ja Pumpernickel spordilaagrisse. Maja on kuidagi vaikne ja tühi.

Laps ei ole pisuhänd!

Lugedes viimasel ajal siin ja seal üleskergitatud pereteemasid, tekib lapsevanemast kui sellisest paratamatult selline rehepaplik kuvand. Küll räägitakse lastetusmaksust kui riigieelarve päästmise võtmest, siis selgub, et viieteisttuhandene (oot-oot, mis see keskmine palk siis nüüd oligi?) vanemahüvitis tooks kaasa lastega perede vaesumise, nüüd koguni, et lapsevanemad peaksid saama suurema koefitsendiga valimsõiguse.

Aga miks just lapsevanemad? Miks mitte kaaluda häält vastavalt haridustasemele, noh, näiteks põhihariduseta valija -1; keskharidus 0, baka 1 ja doktorikraadiga 3 häält? Või siduda valmisõiguse realiseerimine pöördvõrdeliselt kehamassiindeksiga (idee võiks näiteks promoda võtta presidendiproua)?

Kohati võtabki kogu pereteemaline diskursus suisa anekdootliku võtme, kui riigipoolset kehtivat peretoetuste süsteemi* võrdsustatakse tähtajalise töölepinguga.

Kuidas peaks realiseerima perepoliitikat, on teine teema. Aga rõhk ei peaks olema kodanike suurema sotsiaalse või materiaalse kapitali väljamaksmisel pelgalt nende lapsevanemaks-olemise või mitteolemise alusel.

* Vanemahüvitis ei ole siiski kindlustuspõhine väljamakse, vaid laekub vanema pangaarvele kui peretoetus makstuna sotsiaalministeeriumi vahenditest.

Kõrrekese esimene (mitte, et ma pildistada oskaksin, muidugi...)

Asjadest ja rahulikust unest

Ühiselu lastega annab asjadele mingi isevärki mõõtme. Ka sinu enda isiklikud asjad võivad olla kadunud, katki või (kõigest!) ootamatu koha peal. Või lihtsalt olla avalikult läinud kus see ja teine. Nii näiteks üllatas pesamuna Pumpernickel mind ühel hommikul mu kontaktläätsede konteineriga, seejuures ennast kiites: ma ise panin uue vee! Paraku olid vana veega ühes WC-potti kadunud ka läätsed.


Teine päev tõstsin õnneliku kaanepatsutuse saatel kotist välja raamatu.

Oo, Videvik, ütles seepeale tütar Kõrreke. Ma lugesin selle kohta!

Ja kuni ma ülejäänud asjad lahti pakkisin, olid kadunud nii mu raamat kui mu laps.

Ei, muidugi arvestad lapsevanemaks saades, et ühe päeval jagad oma lastega ka raamatuid. Aga et see päev jõuab kätte vähem kui kümneaastase emastaaži juures, on siiski mõnevõrra ootamatu. (Hommikune ajaleht on kah alatasa hõivatud, kuni mina oma kohvitassiga lauda jõuan! Täna hommikul oli Kõrrekese tähelepanu köitnud õnneks artikkel eilsest ajalehest, nii et minul õnnestus värske väljalase endale hoida.)



*
Üks mu suurematest läheb homme kohalikule laulupeole, teine ülehomme spordilaagrisse. Kui esimesele piisab, kui kaasa panna joogipudel, müslitahvel ja natuke taskuraha, siis teine, Lõvipoiss, käib juba kaks nädalat kapist oma laagrinimekirja üle lugemas.

Emme, millal sa mulle lauatennise reketi ostad?

Kust ma sääsetõrjevahendi saan? Kas sa ostad mulle uue või toome selle, mis Mamma juures on?

Kas ma taskuraha saan kaasa?

Mure on toonud kaasa halva une, ühel päeval oli aluslina hommikuks suisa põrandal.

Kas Mamma ikka teab, kus see Papa magamiskott on?

Täna, kui laagriseminekuni on aega kaks päeva, muutus mure mu poja silmis sedavõrd suureks, et tõime Mamma juurest ära magamiskoti, ostsime ära sääsetõrjevahendi, lauatennise reketi ja muud eluks möödapäsmatud asjad. Koguni laagriraha sai kenasti rahakotti.

Ehk saab laps siis vähemasti kaks laagrini jäänud ööd magada.

Oma läätsekonteineri tõstan ööseks kindluse mõttes riidekappi, kõrgemale riiulile. Omaenese rahuliku une huvides.

Juuni. Lihtsalt juuni

Ja resümee:




Kui teid huvitab läbipaistva legopotikese sisaldis, siis vihjeks: mitte lasta end häirida selle paiknemiskohast tualettpoti kõrval. Tegu on sügisandidega.

Mina olen hea meelega huvitav lind!

Või noh, siis seekord kollane ploom. Mis mulle, muuseas, ka väga maitseb (nagu üldse kõik luuviljalised).

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?

Lapsepõlv maitseb nagu väikesesse mannergusse* korjatud metsmaasikad Peebo talu metsast. Sinna juurde käib ema reibas kutse: lähme korjame magustoiduks natuke maasikaid!

2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?

Selle kohta on üks päris paks raamat eesti keeligi ilmunud. (Sääl on kirjas kiinapuu, suhkruroog, teepõõsas, puuvillapõõsas, kartul ja kokapõõsas.)Minu isiklikust maailmast on jällegi absoluutselt lahutamatu kohvipuu olemasolu. Et miks? Ma võiks ju rääkida madalast vererõhust (mis on tõsi pealegi) ja millest kõigest veel. Aga tegelikult ma lihtsalt armastan kohvi!

3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.
Mu meelest on seda vist enam-vähem kõik sotsiaalsemad blogijad teinud. Aga natuke järele mõeldes tuleb vist ikkagi tõdeda, et

v. on kindlasti mahe ja mõnus ja parajalt küps arbuus;

tegelinski on aus magusa sisu ja rahvuslikult romantilise kuuega karusmari;

ning Anneli kumkvaat (noh vähemalt viimase aja esinemissageduse mõttes blogimaastikul).


Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Osaleda saab siin:http://www.spindo.eu/tutti-frutti/. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!

(Oh, raske on maiaste inimeste elu. Ma tõesti armastan kummikomme kah!)

Minu portree pärit siit.

*Meenutasin hästi kaua, et kuidas seda sangaga väikest nõud kutsuti, sedasama, millega mõnikord Magda-tädi juurest piima toomas käisime (aga tõesti mõnikord, sest piima meil keegi eriti ei joonud. Aga pannkookide ja metsmaasikate puhul oli see siiski vältimatu). Lõpuks tuli õige sõna meelde. Või vähemalt ütles mannerg selle kohta Mamma, kes siis veel Mamma polnudki.

Lõikuskuu juba käes

Juukselõikuse küsimus on olnud mõnevõrra tundeline tänu Mammale. Ei, mulle endale muidugi lihtsalt meeldib, kui inimesel, soost olenemata, on juukseid, aga Mamma oli enam-vähem nutu äärel, kui võtsin jutuks Pumpernickli juuksed. (Kusjuures, paradoksaalsel moel kandsin mina terve oma lapsepõlve poisipead ning mingisuguseid kahetsusnoote ma oma emalt küll kuulnud pole... kuigi ka minul lõigati kahesena maha lokid, mis senimaani tagasi pole tulnud!)

Paar päeva tagasi ütles Pumpernickel ise: Emme, juuksed lä'evad simma!

Eile avaldust korrati.

Täna hommikul helistasin otsutavalt meestejuuksurisse. Sealt öeldi, et võime kohe kohale tulla.

Tulimegi. Kaks poissi (vanem vend soovis lihtsalt tukalõikust) ning ema fotoka ja karbikesega (mälestussalgukese tarbeks).

Juuksur oli reibas lainejänesliku väljanägemisega proua. Ütlesin, et lõigaku lihtsalt nii, et kena välja näeks. Ka temal tundus olevat lokkidest kahju, sest salongist väljudes mõjus Pumpernickel kui kaheksakümnendate rokistaar, eest järkulõigatud ja tagant pikemate salkudega (äkki hakkab lokki hoidma, kommenteeris juuksuriproua.) Lõikasin ise kodus tagant ühtlaselt lühemaks (lokki hoidma kah ei hakanud).

Kodus arutles Kõrreke, et kuidas võiks väline muutus väikevenna sisemisele minale mõjuda. Üldiselt arvas ta sisemiste minade (ja haldjate) spetsialistina, et sisemisel minal võtab natuke aega, kuni juuksed lühemaks tõmbuvad.

(Minul küll ei ole mingit sisemist mina, kommenteeris seda arutlust porisedes Lõvipoiss.)

Mina ise olen end tabanud vaatamast seda tuttava moega võõravõitu noorsandi, kes meie laua taga pastat sööb, filmiriiulist Pipi filmi nõutab või meie Pumpernickli voodis magab.


Pool tundi tagasi lohutasin telefonitsi Mammat ning lubasin talle lohutuseks suure raamitud foto Pumpernicklist. Lokkidega.


Enne:


Ja nüüd:

Kellele ema, kellele tütar

... nagu me (näiteks valmistel) ikka tõdeme.

Aga siinmail kipub ikka kõik omavahel segamini olema.

Noh, näiteks minu ema kass on minu kassi tütar.



Ülemisel pildil ema, alumisel tütar. (Minu poeg Pumpernickel arvab, et tegu ongi ühe ja sama kassiga, kes teeb asja kord siin, kord seal.)

Nimed ja stereotüübid. Moodsa aja klassika

Sattusin lugema möödunud nädala ajalehe vahelt reklaamtekste, mis olid edastatud blogide vormis. Huumorinurk missugune!

Juba tüüpide välimäärajad ütlevad meile, kellega samastuda.

Toomas töötab investeerimispangas ja tööle kulutab ta suurema osa oma ajast. Vabad õhtupoolikud kulutab Toomas spordile või sõpradega kokkusaamiseks. Tooma ajaveebi nimi on Terve mehe tegemised ning päitsis foto ülikonnastatud-lipsustatud Tervest Mehest, juuksed ületöötamisest salkus (aga võib olla on tegu hoopis moodsa geelsoenguga?).

Ent anname siinkohal sõna Toomale.

Peale tööd E-ga teatrisse. Ma ei saa aru, miks nad seda Linnateatrit kiidavad. Viis tundi mingit igavat Tammsaare-joga. Aga E-le meeldis. /.../ hakkab rutiiniks kujunema. Võtsin suure Mexicana pitsa ja lükkasin ahju, praegu närin seda.

Kommentaarid armastavalt E-lt stiilis Sa oled lihtsalt natuke rumal, mu kallis!

Lugeja naeratab.

Pole kahtlustki, mees on terve!

Seevastu Merike kirjutab sulnist ajaveebi Mõned perepildid. Teda on iseloomustatud kui õnnelikku pereema, kes kasvatab kolme last ning veedab suurema osa päevadest pere eest hoolitsedes. Fotolt vaatab vastu malbepilguline daam, eakohaselt (eks me kõik pärineme oma parimatest päevadest!) patšokistatud ning laines poisipeaga.

Kas kedagi üllatab pereema suurim mure: Hirmuhigi tuli lausa otsaette, kui ma mõtlesin, mis siis saab, kui kirbud tita peale ronivad. Kuidas ta oskaks sulle ütelda, et valus on, kirp hammustas pepust?

Kommentaare pole. Kes see ikka pereema blooge kommenteerida võtab. Kui, siis mõni teine pereema, kes jagab oma kogemust kirpude ja titepepude vallas.

Kolmas blogard on neiu Krislyn, kes pärast gümnaasiumi lõppu kolis Rakverest Tallinnasse ning töötab ettekandjana. Vaba aja veedab sõpradega pidutsedes. Ajveebi nimi meil viimases kahelda ei luba, sest Krislyn ütleb: pane täiega!

Juures pornostaarilik foto blondeeritud ning kunstküünestatud piigast.

Tekst on suisa kunstiteos.

Õhtul klaabi. Muidu kuul nagu, a Helka kakkas sealt migit võrkpallurit sebima, Mairokil oli jummala, et midavärki kogu aeg, ma siis tirisin Helka kaasa ja tõmbasime jee sealt. /.../ A dropp deed kui mõnus, päike tõuseb, linnud röögivad, väike wurst.

Kommentaarid on sama võrratud.

Anonymos said: vähe ei ole ise kadeeeeeeeeeeeeeee... Eriti ee hommik! Tahan GRILLWURSTIIIIIIIIIIIIII!!!! Võtame järgmine nvahetus Ketsi käest Chevy bussi, see on mingi laik 2K 3 päeva??????? Enibodi????

Nii et jah, paneb küll. Täiega.

Tõepoolest, reklaam on stereotüübiklassika. Kas kujutaksime ette pereema Krislynit, karjäärinaist Merikest (keda tema kultuurilembene poiss-sõber Linnateatrisse lohistab) ning kelner Toomast, kes hüüatab läbi oma ajaveebi: Ja võtke mulle /.../ kaks suurt Vichy vett, see on minu jook täna! Icccccc!!!

Pee-Ess! Mis neid kõiki ühendab? Loomulikult elupäästja, ööpäevaringselt lahti olev bensukas. Otsekui Jumalaema Kirik Pariisis, kus kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajad palvetades kohtuvad.

Läbi. Selleks korraks

Algus (vasakul) oli paljutõotav ja elevust täis. Lõpp (paremal) tabas Lõvipoisi mõnevõrra resigneerunud kujul. Väsimus oli silmanähtav, hoolimata isegi kehalise kasvatuse õpetaja poolt e-kooli kirja pandud kiitusest. (Lõvipoiss jookseb väga kiiresti ja on pallimängudes väga tubli.*)

Kõrreke elab teistsuguses maailmas. Seal on õpetajad ja treener, kes kuuluvad lemmikinimeste hulka. Õnn, mis peitub ennekõike matemaatika- ja solfeedžotundides. Ja muidugi Lood. Raamatu- ning ise välja mõeldud. Ehk saame viimastest nüüd mõne kirja ka, kui kiire on läbi. (Mul oli õnn kuulda täna järjekordset kolme esimest peatükki.)

Üksmeeles on nad kooli suhtes vaid tantsutundide küsimuses (mida kumbki ei armasta).

Ka mina olen imelikul kombel väga väsinud. Pea iga päev viimase kahe nädala jooksul oli kellelgi ekskursioon, pidu vanematega, teater, kontsert, trenni lõpuüritus... vist veel midagi. Panna õigel ajal raha kaasa. Otsida välja sobivad riided ja jalanõud**. Suruda õigel hetkel lillekimp pihku. Viia õigeks ajaks õigesse kohta. Osaleda ekskursiooni(de)l. Saada kõige selle korraldmise tarbeks laste käest lugematul hulgal sedelikesi. Olla vaatamas, kuidas laps mängib pilli, ujub, jookseb, viskab korve, laulab, tantsib ning näitleb.

--
*Mul on alust arvata, et ka teised õpetajad on seda tähele pannud, kuigi nende hinnangute üldtoon on millegipärast teine. (Lõvipoiss mängis lauluklassis kulli. Muusikaõpetaja.)

**Kusjuures eriti jalanõud. Kui päevikus on kirjas pidulik riietus, siis see leitakse kenasti kätte. Aga kui hoolikalt peale ei passi, võivad ülikonnapüksid kokku sattuda näiteks tossude ja spordisokkidega.

Kuidas meil lastekaitsepäev oli. (Mõningate nostalgiliste kõrvalepõigetega)

Hommik ei kulgenud, vähemalt mõningate jaoks meist, kuigi paljulubavalt. Selleks ajaks, kui mina ennast hommikul pool kaheksa alla kööki vedasin, oli köögipõrand omandanud kirjeldamatu katte. Ütleme, et värskeltküntud kartulpõld oleks võrdluses minu köögiga võitnud kõvasti plusse vähemasti korrapära arvelt, mullakogused olid ilmselt võrreldavad.

Nimelt oli härra eelmisel päeval püstitanud aeda korvirõnga. Ning Lõvipoiss tormanud kohe hommikul - paljajalu ja otse kastemärga aeda - viskevormi kontrollima. Ja siis ilmselt kraani juurde jooma ja külmkapist kõhutäidet otsima. Kõiki tegevusi saatmas ustava sabarakuna väikevend.

Kamandasin noorkorvpallurid jalgu pesema ning ülakorrusele madalat profiili hoidma.

Esimesena lahkus marjamaale Kõrreke. Kogu tema olekust võis välja lugeda päeva erakordsust. See oli päev, mil ta pidi koos sõbrannaga esmakordselt natuke linnas ringi vaatama. Programm oli suurejooneline. Mänguväljaku avamine, rongkäik, kunstiüritused ning õhtul kontsert. Kõrrke oli saanud ühes selle ja avansina ka järgmise nädala taskuraha ning oma pangaarvelt võtnud veel 75 krooni kontserdipileti tarbeks.

Meie poistega otsustasime hoida pisut tagasihoidlikumat joont. Alustasme rongkäigust, kus koos lastega ägasid kuuma käes flanellkostüümide abil karvastatud täiskasvanud. Marsiti Raeplatsi (Pumpernickel oli pettunud nagu Pille-Riin, et rongkäigus rongi polnudki), kus näidati laulu ja tantsu ja lasti õhupalle taeva poole lendu. Enne ja pärast diplomeeriti veel linna-, abilinna- ja muid päid. Veel ja jäätisel tundus hea minek olevat.

Seejärel ärgitasin poisse minema ja otsima üles miniloomaaed (mida me ei leidnudki). See-eest suundusid noored eurooplased otseteed ühe erakonna reklaamtelki, kust Pumpernickel naasis kahe kondoomi ja Lõvipoiss voldikuga. (Esimese pettumus oli suur, sest pakendis polnud haisugi ei kommist ega küpsisest.)

Peatused olid basseini juures, kus hulpisid laevamudelid ning laevakujulise batuudi juures (no missugune ema tõrgub perspektiivi juures, et ta teab tervelt kümme minutit, kus täpselt ta lapsed parasjagu viibivad ning seda kahekümneviieka eest per laps).

/Meenutasin sealjuures, kuidas täpselt samas kohas kuus aastat tagasi, lastekaitsepäeval, olin andnud endale tõotuse, et ei lähe enam kunagi üksi mitme lapsega rahvakogunemistele. Olime Kõrrekese nõudmisel (tookord siis kolm ja pool aastat vana) võtnud koha sisse näomaalingute järjekorras. Lõvipoiss (veel mitte kaks) mängis ühes telgis sealsamas kõrval. Telk oli nägemisulatuses, lisaks hoidis tal silma peal üks tuttav, kes samas ka oma järeltulijaga toimetas. Kuni ühel hetkel oli mu poeg telgist lihtsalt kadunud. Kadunud jäljetult. Paanika jõudis kesta hea tüki aega ning kätte saime oma poisi esinemislavalt, kus pakuti välja väikest armsat poissi ning kuhu ta oli toimetatud valvsate kaaskodanike poolt - oli teine rajalt maha võtnud Rüütli tänaval(!). Ei osanud vist tol hetkel enam nutta ega naerda, hakkasin lihtsalt lastega kodu poole astuma. Ning poolel teel meenus muidugi Kõrrekesele saamata jäänud näomaaling ja... Noh, umbes Narva maantee ühikate juures ma vist lubasingi endale ning võib olla lastele ka, et ma enam kunagi ei lähe üksi mitme lapsega rahvarohketele üritustele. (Mida ma tegelikkuses muidugi teen siiamaani ja pea iga päev...)/

Ärahüpanud poistega ostsime kaubamajast juua, maasikaid ning saiakesi ja väntasime jõe äärde. Helistasime ka Kõrrekesega. Tal minevat väga hästi. Laev, kus lastele oli sel päeval sõit prii, tegi traditsioonilise tiiru mööda Emajõge. Sõime maasikaid ja muud head-paremat. Pumpernickel oli erakordselt malbes tujus. Vaatasime tigutorni ja kajakaid ja mootorpaate... ja juba ta magaski, pea minu süles. Üles ärgates oli laev uuesti tigutorni juures.

Kui hakkasime laevalt maha tulema, helistas Kõrreke. Nemad pidid sõbrannaga minema järgmisele laevasõidule.

-Emme, kas sul midagi juua on mulle anda?

-Kas sul on juba raha otsas?

-Jah...

Saime sadama juures kokku. Andsin oma lapsele veel ühe kahekümneviielise (ilmselt küll täiesti ebapedagoogiline, kuid sellise palavaga ikkagi vältimatu tegu). Selgus, et otsas polnud mitte ainult kogu kulutamisraha, vaid ka õhtuks plaanitud kontserdipileti jagu.

Noh, me ostsime suhkuvatti, ja ostsime loteriipileteid - minul ei vedanud, ma sain pliiatsid ja liimi, aga L sai CD, ja siis... näed!

Minu poole pööratakse kaks põske, Kõrrekese oma ehib sädelev roheline kilpkonn, tema sõbrannal on käpajälg.

Seal oli tasuta näomaalingud ka, aga sinna oli nii pikk järjekord...

/Jah, näed, kuus aastat ootamist.../

Sõitsime poistega kodu poole ning ei peatunud rohkem, kui Kõrrekese poolt kirjeldet loteriipiletite soetamiseks. Noos: teatrimärk suuremale ning mobiilikott väiksemale poisile.

Kui Kõrreke õhtul koju jõudis, kommenteeris Lõvipoiss, et L, tema sõbranna, on vahepeal kasvanud.

No muidugi. Ta on ju kasvav organism!

Pole vist vaja lisada, et kõigil meie pere kasvavatel organismidel tuli sel õhtul uni hea ja õiglane.



/Võrdluse mõttes: lastekaitsepäevast eelmisel aastal./