Pumpernickel ja Mamma

Eilse pärastõuna veetis Pumpernickel Mamma juures.

Õhtul kodus olles ei söönud ta suutäitki. Tegelikult ei söönud ta ka hommikusööki -- kui mitte arvestada asjaolu, et ta võileivalt olid kadunud juust ja tomat.

Täna rääkisime Mammaga telefonitsi. Muuhulgas sain kuulda ka järgmist.

Pumpernickel tuli minu juurde, tegi kurva näo ja ütles: nämm-nämm tahan. Kooki tahan!

Tegin talle siis sooje saiu.* Neli saia, tema sõi kolm ja mina ühe. Sõi oma kolm saia ära ja ütles, et tahab veel. Tegin siis veel neli saia. Sõi need ka kõik ära. Ta tahtis tegelikult veel, aga me pidime juba kodust välja minema.


Peale seda telefonijuttu ei imestanudki ma eriti, kui mu pojaklutt ka lõunasöögist loobus.



---
*Mamma soojad saiad, mida kusagil mujal saanud ei ole, käivad nii: saiad kastetakse lahtiklopidud munasse. Praetakse mõlemalt poolelt ja riputatakse üle rohke suhkru ja kaneeliga.

Kingad jalas? Liigne snobism!

Minu lastest noorim õppis titesokke jalast heitma päeval, mil ta sai aru, et kätt ja jalga on võimalik omavahel koordineeritult liigutada. Ja on hiljem, oskuste täienedes, ka sõnas ja teos püüdnud levitada veendumust, et jalanõud on mingi snoobide eripära. Tema, jumal tänatud, nende hulka ei kuulu.

Ning selline veendumus toob ellu sageli põnevat tuhkatriinumängu.

Üks esimesi sellelaadseid mängiti maha Blogna lennuvälja kahekorruselises hoones. Olime jõudnud juba järgmisele korrusele, kui meile tõttas järele murelik itaalia tollihärra - kas on ehk tegu meie sokiga? Avapilt on tehtud samal päeval, asjaosaline oli siis mõned päevad vähem kui kaheksa kuud vana.

Üks närvekõditavamaid juhtumeid -- seda vähemalt allakirjutanu vaatevinklist -- oli möödunud suvel. Jõudsime jalgratta ning pesakonnaga Mamma juurde, kui märkasime, et Pumpernickel on osanud teel olles heita jalast ühe sandaali. Väntasin siis sõidetud teed tagasi. Ja ennäe -- kena sobivas suuruses (nr 24, olgu siis täpsuse huvides lisatud) sinine sandaal oli täpselt keset Riia-Ravila ristmikku. Ja kui ma ütlen siinkohal keset, siis justnimelt seda ma mõtlengi. Passisin peale siis sobiva hetke, kui mõlemal sõidusuuna jaoks oli hetkeks punane fooris ning haarasin sandaali polomängija osavusega.

Viimane jalatsiheide leidis aset täna. Jalutasime lastega üheskoos, ikka Mamma poole, kui sealsamas Riia-Ravila ristis pillas (uinunud) Pumpernickel oma kummiku. Võtsime selle üles -- ning jalga tagasi toppides leidsime, et ka teine kummik on kadunud. Jõudsin terve kvartali tagasi jalutada. Hilisem teekond möödus pinevas võistluses. Kõrreke valvas vasakut, Lõvipoiss paremat jalga. Pärale jõudes oli tulemus 3:4 õe kasuks.


Juhul kui tunnete huvi tossuheite ning sellega kaasnevate võimalike reaktsioonide vastu, võib lugeda lisaks siit.

Häiritud eestlase portree

Meeskodanik, keskealine ja õllekõhtne, aga maja omanik. Majaks spordiklubi, kuhu ma päevasel ajal trenni läksin. Häirituse põhjuseks jalgratas. Tahtsin nimelt oma sõiduvahendi tõsta koridori, kus trepikäsipuu ja seina vahel on just sobiv nišš.

-Ma teen nüüd ukse lahti -- ja te tõstate oma ratta kohe välja.

-Ehk te juhatate mulle siis lähima jalgrattaparkla?

-See ei ole minu asi. Mina olen maja omanik.


-Saan ma siis õigesti aru: teie firmasse ei ole jalgratastega kliendid oodatud?

-Ei ole jah!

Ratta lukustasin puu külge. Ja sain trennis käidud. Mis, kõhukuse ja morni ilme järgi otsutades oleks ka onklile punases fliisis ära kulunud.

*
Naiskodanik. Pensionieas, pihus tuustja välimusega lillekimp. Häirituse põhjuseks Pumpernickli jonn. Viimatinimetatud härrasmehe jonni põhjuseks omakorda soov võtta oma kummikud jalast ning sõidu ajal bussis ringi traavida.


Tehke ometi midagi, et teie laps vait oleks!

Vehib lilletuustiga.

Lõpuks kisa vaibub.

Ja algab uuesti, kui tädi jälle lillevihaga vehib ja küsib: tahad hoopis minu juurde tulla?

*
Kolmas häiritu annab sellest kogunisti teada meedia vahendusel.

Tore on ju iseenesest lugeda, et Eestis on tegutsemas Lastevanemate Liit. (Minu kui mittefiloloogi küsimus siinkohal: kas poleks õige lapsevanemate?) Ja samuti tore, et võetakse sõna ja seistakse -- vähemalt siis verbaalselt -- laste huvide eest. Aga kas tõepoolest on lapse baasvajaduseks ka hommikust õhtuni (võttes arvesse siis õhtust lastesaadetemaratoni) teleka ees passimine?! Kogu liitunud vanemkonda esindav proua ütleb koguni nõnda: Minu poeg käib II klassis ja tema jaoks polegi nagu midagi, rõhutab Lille asjaolu, et just lastesaated oleksid väiksematele õppuritele heaks ajasisustajaks ja hoiaksid neid arvutimängudest eemal. Et koolivaheaja tegevusalternatiivid on siis telekas või arvutimängud?

*
Niisiis, mitte häirimaks kaaskodanikke, peitkem jalgrattad koju kuuri ning jätkem lapsed vaikselt telekat vaatama. Siis on rahul tüse onu, lilletuustiga tädi ning Lastevanemate Liit.

Lihtsalt üks kahekesihommik

Vastu hommikut kolib pojanatt Pumpernickel enamasti mulle kaissu. Ja ei väsi meenutamast asjaolu, et meie esivanemad on kindlasti olnud pikakarvalised -- kuna minu puhul on valik, kuhu klammerduda, suhteliselt nadi, siis annab tarviliku kindlustunde minu juustesse klammerdumine. Nii on mul hommikuti (lõplikult) ärgates ikka selline kena tupeeritud look.

Täna hommikul olimegi kahekesi, suuremad lapsed on eilsest saadik vanaema pool külas. Aga toimekuse koguväärtus ei olegi oluliselt kahanenud. Hommiku saabumisest teavitati mind koos raamatuga Oravake Kiki -- seda siili tahan. Seejärel informeeriti edasisest kavast: Mõmmi aape (aape tähendab siis aabitsat) ja nämm-nämm.

Elu, milles kõik vajalik -- ema, söök, raamatud -- on käeulatuses... Ei mingeid muresid ega hirme.

Kord majas. Suhkur kohvis

Misasi see koristamine siis õigupoolest on. Regrupeerid mateeria ja ütled: nüüd on kord majas. Tolmu koht on imeja kotikeses, kleepiv ollus põrandalt saab lahustatud põrandapesuvette. Loendamatud legoklotsid viiakse sinisesse karpi Lõvipoisi voodi all. Nukuriided kassidega karpi Kõrrekese voodi all. Raamatud tagasi riiulisse. Mustad nõud masinasse ja puhtad kappidesse. Must pesu vastavasse kasti ja seejärel samuti masinasse. Puhas ja triigitud pesu sorteerida eri hunnikutesse ja lasta lastel viia magamistubadesse. Ühesõnaga, kord majas. Kuniks.

Järgmisel päeval algab kõik otsast peale. Sest vahepeal on mateeria taas regrupeerunud. Nii et jälle -- tolm ja löga põrandal. Otsekui maa alt uuesti välja ilmunud legoklotsid. Kassikarvad porivaibal. Ja ikka nõud ja pesud ja kõik muu.

Mõnikord ilmneb variatsioone. Näiteks täna oli Pumpernickel, kasutades abivahendina tooli, haaranud kapist koti suhkrut ja kohvipurgi. Ning regrupeeris.

Aga, kui aus olla, on selline nõrgalt magusa maitsega kohv isegi päris mõnus juua.

Viimane esimesest -- pipart teile pannile

Mina igatahes võtan suure koolikoti -- ja sul pole mõtet mind ümber veenda.

Need sõnad ütles mulle täna Lõvipoiss oma esimesele tunnistusele järele minema hakates.

Lisaks tunnistuste saamisele oli lastel ka karjääripäev. Mis tähendas seda, et Lõvipoiss käis ekskursioonil Estikos ning tütar Kõrreke Eesti Rahva Muuseumis.

Vaeseke, haletses Kõrreke hommikul oma venda -- meie läheme muuseumisse ja tema esikusse.

Kuni me väikevennaga Kõrrekesele lõunal järele läksime, oli Lõvipoiss juba kodus.

Ma sain kaks kammi! hüüti meile juba ukselt. Lisaks veel plastikämberämber, pastapliiats ja kohukese- ja kommipaber pakendamata kujul.*

Tunnistused olid ka. Kõrrekesel neli emakeele kirjutamine, muidu oli kõik väga igav -- ja Lõvipoisil siis sõnalised hinnangud. Viimased loeti meile kõik ükshaaval ette.

Pealelõunal avastasin oma noorema poja tema lemmikkohast, pliidi eest.** Pannile oli valatud oliivõli. Sinna sisse puistatud helde käega terapipart. On mul vaja lisada, et põrand oli mul värskelt pestud?



*Õudne!

**Kohati tunnen ma end nagu Giovanni naine Julia Leiutajatekülast, kelle mees kõik kööginõud leiutisteks näppas. Pumpernickli huvi nõude (ja toiduainete) järele on raugematu.

Kehast ja kultuurist, sügiseseid täiendusi

Eluaegse äärmiselt ebasportliku isikuna on mõnevõrra kummaline leida oma rahakotist sel sügisel kahe spordiklubi kliendikaardid. Trenniteos ma nüüd just proua Ilvesega võistlema ei kipu, aga nii neli korda nädalas käin ujumas ja võimluses kokku küll.

Meie absoluutselt fantastilist ema ja lapse trenni, millest kevadel kirjutasin, kahjuks enam pole. Aga läksin siis lihtsalt koos Pumpernickli ja trennikotiga kohale, ja praeguseks olen proovinud erinevaid asju, näiteks kauni nimega Põleta ja vormi ning hoopis robustsema kõlaga Rasvapõletust. (Viimane nimi on muidugi jõhkralt vaba igasugustest eufemismidest, aga näidake mulle naist, kes hääl meelel kogu üleliigsele kraamile tuld otsa poleks nõus panema.) Samal ajal mängib Pumpernickel kaasavõetud autodega, tõstab hantleid kastist välja, ronib ilmselgelt selleks mitte ettenähtud kohtades ja riieteruumis peidab end mõnda tühja kappi. Nii et ehkki algul oli emme tenni minek pettumus võrreldes ienna pallitenniga, on ta viimastel kordadel juba päris rõõmus olnud ning kojumineku jaoks riiedessepanekuga nõustub vaid mitmekordse kinnituse peale, et tema suur lemmik ienna on juba koolist kodus ja ootab.

Ujumas käin Auras ja enamasti ühtki last kaasa ei võta. Tore on vaadata tigutorni -- kusjuures ma pole sugugi mitte ainus selle vaatepildi nautija ja teisipidi ujudes näha lihtsalt aastaaegade vaheldumist ja valgust -- kahjuks on küll ujula nii loodus- kui linnavaatluse mõttes ehitatud valesse kohta (umbes nagu Oskari töötuba oli keset suusamäge ning Adalberdi arvates täiesti vales kohas) -- sest Turu tänav on mu meelest üks koledamaid Tartus. Aga mõte on ujudes vaba ja see on mõnus.

Olen viimastel päevadel palju mõelnud, et miskipärast pole mul imelik paluda ükskõik kumba vanaemadest lapsi hoidma, selleks, et trenni teha -- ja seda teen ma enda jaoks ka piisavalt. Aga samas oleks kuidagi imelik küsida: kas sa ei hoiaks natuke mu lapsi, ma tahan pikutada ja raamatut lugeda. Nii on mul praegu ütluse mens sana in corpore sano järgi hoopis see esimene pool tasakaalust väljas... Hirmsasti tahaks lugeda -- aga kui pesamuna lõpetas päevase magamise, siis õnnestub see vaid paari lehekülje kaupa.

Ju siis on praegu teistsugune aeg. Ja füüsilise vormi üle ma ei kurda. Aga mõni asi tundub, et on minu kehaga ikka teistmoodi kui teistel. Näiteks kuulsin ühelt oma tuttavalt, et hea olevat lõpetada lõunasöök väikese magusalaksuga. Siis saavat keha signaali, et nüüd on kõht täis (või kuidagi nii see kõlas.) Huvitav, miks küll saadab minu keha mulle signaali: tahan veel šokolaadi?!

Õhtu Kariibi moodi

Ei, muidugi vaatan ma Surnud mehe aardekirstu mitte ainult seetõttu, et see meeldib mu lastele -- eriti muidugi Lõvipoisile -- vaid ... no öelge mulle palun, tõesti, kellele ei meeldiks Johnny Depp?! Või kas siis Keira Knightley pole lihtsalt imepäraselt kaunis vaadata?!

Isegi Pumpernickel, kaks aastat vana, oskas täiesti õige koha peal ütelda: Onu hüppab paati, või siis kahetsevalt: koll sai ai-ai!

Aga muidu -- absoluutselt võrratu, kas pole:

-Kas ma näen seda unes?
-Ei.
-Arvasingi seda. Muidu oleks ju rummi.
(Jack Sparrow Will Turneri isaga.)

*
-Mis teeb tuska igale mehele?
-Tõepoolest, mis see on?
-Meri?
-Raha?
-Hea ja halva dihhotoomia?
-Naine?
-Ta armus.
-Ma kuulsin, et ta armus meresse.
-Need on sama loo eri versioonid ja kõik vastavad ka tõele. Tegu oli tõesti naisega. Ta oli sama muutlik, karm ja taltsutamatu, kui on meri. Mees ei lakanud eales teda armastamast. Südamevalu, mida see talle põhjustas, oli liiga suur, et sellega elada, aga mitte piisav, et seeläbi surra. /.../ Tema arust polnud mõtet tunda neid põgusaid rõõme, mida elu pakub. Ja seega... lõikas ta vällja oma südame ja pani selle kirstu luku taha ning peitis selle maailma pilkude eest.
(Davy Jonesi saladusest Tia Dalma juures.)

*
Ja viimaks, Jack Sparrow Will Turnerist:
Ja kas ma mainisin, et ta on armunud? Tüdrukusse, muide. Ta abiellub varsti. Kihlatud. Neid teineteisest lahutada oleks poolenisti sama julm kui lubada neil abielluda.

Niisiis, kas pole sobiv valik uinutada oma pesakonda? Ei, suured lapsed magavad kenasti, pole põhjust kurta (vaid Lõvipoiss käis korra kaebamas, et ei saa magama jääda, aga praeguseks hetkeks vaatab vist temagi juba piraate unes edasi).

Ja Pumpernickel? Peale õe-venna magamajäämist on ta jõudnud lõpetada oma neli tundi tagasi poolelijäänud õhtusöögi, küsida piima, panna kokku puzzlet, uurida Lotte raamatut, õngitseda välja mu käekotist rahakoti ja tutvuda selle sisuga.

Oleme pidanud ka dialooge.

No näiteks:
-Venna tudu. Etti tudu.
-Kas sina ei taha tudule minna?
-Ei taha.
-Mida sa siis tahad?
-'ahha.
-Ja kuhu sa selle raha paned?
-'ahhakotti.

Jah, see võiks olla ka uni -- ehkki siis oleks vist tõesti lisaks meestele surnukirstul ka pudel rummi võtta...

Mis plikadele meeldib?

Mul on tunne, et Pumpernicklist saab suureks saades pikajuukseline poiss, teatas tütar Kõrreke ühel hommikul.

Kas sulle siis meeldivad pikkade juustega poisid?

Jaa, meie klassis on kolm poissi: /.../, /.../ ja /.../. Nad kõik meeldivad tüdrukutele.

Mulle endale on muuseas samuti pikkade juustega mehed alati meeldinud. Simsoni puhul on ju vähemalt kindlalt teada, kus see tema jõud ja vägi peidus on...

Pildil kõnealune noorhärra oma kolme lemmikpreiliga.

Koolipäeva(koera)elu

Täna läks meil ikka täiega hästi. Võitsime korvpallis tüdrukuid ja mina viskasin kaks korvi. 5:3 võitsime. Ja tantsutunnis oleksid mul käed otsast ära kukkunud. Õige hoid oli nii väsitav. Aga ainult üks kord sain pahandada. Ma ei saanud seda ruutu nii hästi selgeks. Ja selle Minu-Sõbra-Rasmusega-Kes-Elab-K-Tänavas* oli päris naljakas lugu. Kaks tüdrukut tahtsid teda korraga tantsima võtta. Kumbki võttis ühe käe ja sikutas. Aga tema viskas ennast siis selili põrandale maha.

Ja siis käis meil tuletõrjuja.

Mida see tuletõrjuja siis rääkis?

Ma ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et mina vastasin kõige rohkem küsimustele.

Mida teilt siis küsiti.

Ei mäleta. Ja siis me saime veel kommi ja suitusandurid. Ja koeraga helkuri.

Aga tead, see Minu-Sõber-Rasmus-Kes-Elab-K-Tänavas on juba kolm korda pidanud üksi koolist koju minema. Siis kui me käisime Tallinnas ja siis kui me olime tülis ja täna**.



--
*Kas ei kõla uhkelt nagu indiaanlase nimi?

**Täna läksime nimelt peale tundide lõppu otse vanaema juurde.

Naiseksolemisest . Üks vana raamat

Kui ma räägin Kristiina Lauritsatütrest kui vanast raamatust, siis saab seda teha muidugi põhjusel, et kirjutatud on see 1920. alguses ning tegevus toimub keskajal. Aga isiklikus plaanis ka seetõttu, et eestikeelse variandi lugesin ise läbi peale 1989. aasta trüki ilmumist, seega (kõlab peaaegu et õudselt!) ligi 20 aastat tagasi. Lugesin vist nii, et magadagi ei raatsinud. Kindlasti kirjutasin sellest raamatust mõningad aastad hiljem keskkooli lõpukirjandis.

Ja siis unustasin. Või kuidas võtta. Ülikooliaegne ilukirjandusmaitse oli kaasaegsem. Ja Undset tundus oma võimsatest naistest hoolimata selline ajast ja arust. Aga hiljem olen sellele raamatule palju mõelnud, kuni suve lõpul ka üle lugesin.

Eks need teemad on tuttavad paljudele. Kuidas naisest kasvab ema. Kuidas mees ja naine võõrduvad, sest emaksolemine omamoodi lahutab naise ja mehe. Kuidas naine tahab hoida ja kaitsta ja säilitada. Ja mees muuta ja minna ja teha.

Mul on tegelikult tunne, et praeguse aja segased soorollid on rasked kanda nii mehele kui naisele. Et kui meest sunnivad sotsiaalsed normid uurima, kas titekaka on ikka õiget värvi. Ning naine tunneb, et ilma tema karjäärita reklaamibüroos jääb maailm ilma temapoolsest hädatarvilikust panusest. Ja kokkuvõttes pole laps mitte lihtsalt külaline, vaid tülikas külaline, kellega on ebamugav näiteks soojamaareisida.

Mida ma tahan öelda? Võõranduti ju siis tegelikult nii normide kui normeerimatuse ajastul. Ja ma ei tea, mida teha oma isikliku tungiga muuta ja minna ja teha -- kui ma olen samal ajal kodus ning hoian ja kaitsen ja säilitan. Kas see tung minus on ühiskondlik, kõigisse praegusest haridussüsteemist ja ühiskonnast võrsunud inimestesse kuidagi sisse installeeritud -- või hoopis midagi ürgset, mis ei peakski soost sõltuma?

Üks huvitav meenutus on mul selle raamatuga seoses veel. Nimelt mu ema, kes oli ise kunagi lugenud seda varasemat, 1930. aastate tõlget, rääkis, et see on üks raamat ühest naisest, kes abiellub vale mehega. Kui ma siis seda lugema hakkasin, mõtlesin lugedes: kas tõesti abiellub Kristiina Simoniga? Siis ma veel ei teadnud, et just simonitest, sellistest igavatest meestest, saavad head perekonnaisad. Ma ise oleksin iga kell valinud Erlendi.

Kas on vaja lisada, et see on mu ema lemmikraamat?

Aabitsatõed: elame presidentaalses riigis?

Õpetaja: Lapsed, kelleks te suurest peast saada tahate?
Anna: Õpetaja, mina hakkan presidendiks ja teen sellise seaduse, et pensionile minnakse saja-aastaselt.
(Aabits, autorid Tungal, Hiiepuu, Valter, lk 99)

Meie peres on teist sügist järjest aabitsaomanik. Lõvipoisile meeldib väikevennale aabitsast ette lugeda. Ja eile luges siis meie koolipoiss jutu Kelleks saada?

Huvitav, kui aabitsas on juttu näiteks delfiinist, siis ei arvata, et imetajat võiks näiteks lihtsuse huvides kalaks nimetada. Või kui matemaatikas defineeritakse ruutu, siis ei joonistata sinna juurde suvalise ristküliku pilti. Miks siis ometigi saab president teha seadusi?

Asjalik boiz, asjalik boiz

Üldiselt koosneb Pumpernickli maailm asjadest. Ning kõigil asjadel on alati kindel omanik.

Ienna asja -- need on enamasti kõige huvitavamad -- aga sageli kahjuks keelatud.

Etti asja -- ehk siis õe varanatuke -- on samuti äärmiselt huvitav -- ning samuti kahjuks keelatud.

Emme asja -- midagi väga paeluvat siin just pole, kui teinekord just rahakott või telefon näppu ei sattu.

Issi asja on enamasti käeulatusest väljaspool. Aga pulsiloendur, puutepulgaga telefon või muu selline kraam äratab nii respekti kui ka ääretut uudishimu. Mida kahjuks just kuigi sageli rahuldada ei saa.

Vanaemad on muidugi kõige lahkemad. Lubavad mängida pea kõigega. (Aga pärast juhtub, et helistavad ning kurdavad, et teleka kaart või hakklihamasina kruvi või mõni muu sama tähtis asi on kadunud.)

Üks äärmiselt huvitav kontingent -- keda aga kohtab oma kodus kahetusväärselt harva -- on kõiksugu remondionud. Kui ometigi pääseks onu asja' ligi...

Tita asja -- nendega muidugi VÕIB mängida -- kui just midagi huvitavamat teha pole. No näiteks sünnipäevaks saadud mänguköögi kraanist saab täita tassi küll piima-asja, küll kohvi-asjaga. Mis firmasse sellise väärtusliku torustiku paigaldamiseks pöörduda, jääb saladuseks.

Seebipealsed mõtted

Ei, loomulikult on selline rahvuslik teleseep tarvilik. Kasvõi ajalootunni mõttes või nii. Ja ajakulu tajumiseks samuti. Kui eelmises sellesarnases -- Wikmani poistes -- mängisid Matvere ja Olmaru ja Anderson ja kes kõik veel noori kujunevaid kangelasi, siis nüüd on nad juba viimaste vanemate rollis, eks ole. Mõned toonased seeniore kehastanud juba parematele jahimaadelegi siirdunud (Krjukov, Mikiver).

Aga samas -- kui juba teha siis ikka detailideni korralikult. No näiteks selline väike asi -- ühes peategelasperes on lapsed nimedega Adele, Maret ja Indrek. Et üks lastest saksiku, teised rahvuslike nimedega?! (Tõeline rahvuslike nimede buum saabus muidugi mõnevõrra hiljem, nii et ca 1900 sündinud noor inime võis kanda saksikut nime küll. Hiljem need valdavalt eestistati muidugi, nt mu enese 1901 sündinud vanaema muutis end Nathaliest Nääliks.)

Veel häiris kohati selline... steriilsus. Joodikut, kes nõus ka laevakruvi piirituse eest maha müüma, markeeriti vaid lahtiste hõlmadega. Muidu igati jumekas ja traks ning keelepruuk mõjus suhteliselt viisakalt -- väga täpselt muidugi vene keele nüansse ei tea -- aga kuidagi värvikam või nii oleks ju võinud stseen olla.

Ma ei tea, kas asi on vanuses ja selles, et taolisi asju juba nähtud küll, aga kuidagi kogu tekst tundus väga klišeedes kinni. Et järgmine repliik oli vaatajal teada juba enne, kui näitleja selle ütelda jõudis.

Ähh, mis ma virisen. Üldislt polnud ju väga viga, näitlejad olid head (v.a Pärnu volikogu tegelased, kus stseen kukkus küll väga kooliteatrilik välja), nooremad veel ilusad vaadata ka.

Kas keegi mäletab veel lätlaste Pikka teed düünides? Seal oli ju imelilus Marta ja üks paha mees (Richards?) ja siis üks hea punane ka, nime ei mäleta.

Pilt võetud etv lehelt.

Kodukanahommik ostupühamus. Hoiatus: puudub vaimne dimensioon, üldistus ning mõte.

Kuna meie poeskäigud on muutunud üha rohkem noorakrobaadi treeningtundideks erinevatel ostukäruvariantidel, olin eilsel hommikul kindlameelselt poeg Pumpernickli tema tõlda aheldanud. Täiesti juhuslikult nägin kaubamaja osturalli silte -- reklaamid meil enam mõnda aega ei käi, nii et igasugu kampaaniatest ja päevadest elame õndsas teadmatuses. Ka magavale kassile jookseb hiir mõnikord suhu ning nii õnnestuski vastus perefoorumite igavesele Küsimuste Küsimusele (Kas Lenne või Reima?) sedakorda roosas kilekotis koju tuua.

No tore. Kui juba ostlemiseks läks, otsisin ka Lõvipoisile jopet, kuid umbes kell 11 öeldi mulle, et tema suurusi oli ainult hommikul. Nojah, ega minusugusel ralli-kontvõõral, kel polegi näpus nimekirja must-have väljamüügikraamist näpu vahel ning kes kell 9 närviliselt nina vastu ust ei suru, ei saagi ju liiga palju vedada.

Ostsin hoopis filmi. Täitsa iseendale. Puustusmaa 18/14.

Loomulikult protesteeris mu pojake kogu selle ennenägematu poodluse vastu. Mis avaldus talle iseloomulikult kõigi eemaldatavate ihukatete heitmises endast nii kaugele kui võimalik. Müts. Tossud. Sokid. (Ma saan muidugi aru, et meeleavalduse vorme pole just väga laialt valida, kui oled rihmadega kärru kinnitatud...)

Mispeale raamatupoes astus minu juurde täiesti šokeeritud olekuga kurttumm meespensionär, näitas näpuga mu lapse varvastele, siis mulle ning koputas seejärel oma meelekohale. Ja seda mitu korda järjest. Nojah. Igatahes ei takistanud avalik häbistamine mind enesele soetamast soodushinnaga Hispaania ajalugu. Seejärel pojapõrnikas õnneks uinus, nii et sain talle kõigi edasiste penionäride rahustuseks sokid-tossud jalga ja mütsi tagasi pähe panna.

Kodukanahommikule järgensid loomulikult kodukanalõuna (ajaveet Eesti Energia arvestimontööriga ning kojulaekuvate pereliikmete toitmine), seejärel kodukanapärastlõuna (kahe poisiga järjestikused ajad perearsti juures) ning kodukanaõhtu (lastevanemate koosolek, muidugimõista).

Öösel nägin unes, et tegin torti ja mul sai kohupiim otsa. Kas pole kohutav?!

Kuidas küll kasvatakse meheks?

Täna peale kooli tahtis Lõvipoiss, kes sellest sügisest käib korvpallitrennis, oma kunste ka koduse palli ja põranda peal demonstreerida.


Mine õue, ütlesin. Ma ei taha, et sa toas palliga mängid.

(Ei ole ilmselt tarvis lisada, et sellekohane soovitus ei kõlanud siinsete seinte vahel esmakordselt).

Jajah, ütles mu poeg ja läks ülakorrusele. Palliga. Ja varsti kostis reetlikke pallimütsatusi juba kõrgematest sfääridest.

Sain kurjaks.

Ma ju ütlesin sulle, et palliga mängitakse õues.

Mina pole midagi teinud, vastas mehehakatis.

Miks hakatis? Tema kogenum sookaaslane annaks ilmselt oma parima, et teha selgeks, et minu nõudmised on põhjendamatud ning kui kellegi on üldse põhjust pahane olla, siis mina see siinkohal nüüd küll pole.

Selline hea ja toimiv я тут не причем suhtumine on küll meestele ainuomane. Sobib kasutada pea igas olukorras.

No öelge palun, mis see sügiskaamos siis on?!

Nädalavahetusel tegid Lõvipoiss ja tema isa noorema härrasmehe toas remonti. Tulemus: seinatäis delfiine ja õnnelik poiss. Kõrrekese toas piirduti lihtsalt mõningas mööbli ümber tõstmisega. Mina koristasin ära garderoobi, millest oli kuidagi sujuvalt kujunenud asjade ärapaneku koht (mille erinevus kolikambrist on ilmselt nime andmise küsimus).

Suurema koristamise ja mööblinihutamise tagajärjel tuleb alati välja mõningaid kadunud asju. Seekord leidsin näiteks üles Liine ja Marta, kaks äärmiselt olulist osalist suuremate laste mängudes, kes olid olnud kaotsis kevadest saadik. Kõrreke soostus seepeale isegi oma nukumaja korda tegema. Ning Lõvipoiss otsis kohe välja oma väikenukk Oskari, nukupreilide venna, mehe ja sõbra (seda muidugi kordamööda vastavalt sellele, mida parasjagu vaja).

Tänasel pealelõunal tuli Kõrreke koolist koos oma sõbrannaga. Lisaks Lõvipoisile hakkas edvistama ka Pumpernickel. Aga üldiselt oli tore. Võrreldi, mitu Laurat, Markust, Pauli, Elisabethi ja Rasmust on kummaski klassis. Sõbranna tunnistas, et tema eelmine kavaler huvitub küll juba uuest neiust, kuid see-eest on ta teiste poiste hulgas väga populaarne. Lõvipoisi teatas seepeale, et tema pinginaaber oli üht tema klassi plikat ja poissi musitamas näinud. Seejärel vahetati kogemusi kehalise tundide kohta. Lõvipoiss kurtis, et nemad on rahvastepalli ainult üks kord mänginud, plikad aga jälle, et neil mängitakse seda liigagi sageli.


Õhtul olin saanud meilitsi rõõmustava teate, et Flandria päevikud, mille lugemise järjekorras ma vist juba kevadest saadik olen, on lõpuks raamatukogus mind ootamas. Kutsusin juuniorid kaasa, võtsime käru (mitte rattad nagu tavaliselt) ning jalutasime ja korjasime kastaneid. Lõvipoiss on kastanikorjamises sel sügisel olnud eriti usin, tal on neid oma tuppa viidud pärastlõunastel andmetel 155 (õhtuse saagi koguarvu pole mulle veel raporteeritud). Kui koju jõudsime, oli taevas hakanud aeglaselt roosakaks tõmbuma.

No ma ei tea, misasi see sügiskaamos on? See sõna juba ise -- kuna tegemist on soomekeelse sõnaga polaaröö kohta, siis mõjub ju eesliide sügis- tegelikult kohatuna? (Justkui oleksid võimalikud ka kevad- ja suvikaamos). Aga ka sõnasabast kinni võtmata -- sügis on ju ilus. Värvid ja valgused ja üldse. Tegin aknast ühe pildi ka:




Kui veel hiljem, ajendatuna Lõvipoisi pahasest porinast, et tema ei saa enam kirjutada -- ei saa enam kirjutada, sest kõik pliiatsid on nürid -- ja teritada ka ei saa, sest kõik teritajad on kadunud -- kui ma siis seepeale veel õhtuse jalgrattatiiru lähimasse poodi teritaja järele tegin, oli kõik veel ilusam. Kuuveerandik oli tumeda taeva taustal juba helendamas.

Liiga pika varrega lilled

Reedel tähistati ka meie laste koolis õpetajate päeva. Juba õhtul jõudsid köögi aknalauale kaks lillat krüsanteemi, üks kummalegi koolilapsele.

Lõvipoisi lill aga sihtpunkti ei jõudnudki. Õigupoolest ei osanud ta esialgu isegi selgitada, miks ta lille viia ei taha.

Pärast tuli siis küsimus kodus jutuks -- ei, teised lapsed enamuses viisid. Jah, teinekord (näiteks kevadel) on ka tema nõus viima.

Aga palun ära osta enam nii pika varrega.

Kõrreke unustas oma õie aga kapiservale. Läksime siis koos väikevennaga peale esimest tundi kooli. Nägime nii Kõrrekest kui ka tema õpetajat. Oma tütart ma tunnen -- tal olidki olnud pisarad kurgus, kui märkas, et lill on koju ununenud. (Ja õpetaja meeldib talle samuti ülimalt.)

Klassiuksel andsime lille üle.

Ning suundusime siis pesamunaga koos muusikakooli. Kõrrekese mahaunustatud telefonile järele.

Teine lill on meil praegugi vaasiga aknalaual.

Ralliässa poeg

Pumpernickel teab: hommikuti lahkuvad kõik autoriteetsed isikud kodust. Võtavad oma kotid ning lehvitavad uksel tähtsa näoga.

Ienna on kooli.
Etti on kooli.

Mõtleb natuke.

Issi on kooli.

Ei, issi ei ole koolis. Issi on tööl.

Ei, vaidleb Pumpernickel teadjalt. Issi seida auto.

Kolmas põrsake

Kolmanda põrsakese lisandumine pesakonda tõi mu mõnes mõttes maapeale. No mitte küll päriselt -- kas bloody humanitarian seda siis lõpuni olla saabki? (Küsimus on retooriline.)

Aga jah, kui ma varem, kahe lapse emaks olles, arvasin, et ma olengi laste kasvatamise koha pealt väga osav ning andekas, siis kolmas põrsake muutis sellekohase enesehinnangu tüki maad adekvaatsemaks.

Olin alati imestusega vaadanud poes jonnivaid lapsi ning nende vanemaid. Mina ei teadnud kuni viimase aastani, miks peaks üks jõngermann heast peast poejonnima. Ega ma nüüdki tea. Et miks siis. Viimase ajani saime vähemalt autokärudega asjad aetud. Nüüd on rihma avamine selge ning ainus koht, kus autokärus sõita kõlbab, auto katus. Tavalise käru istekohta paigaldamine toob kaasa aia vahele kinni jäänud põrsa kisa. Ja kui ma siis oma pulgaks ajanud või hoopis keedetud spagetina vintskleva juunioriga kaasostjate silme all võitlen, on mul tunne nagu... Nojah, süüa peab ju ikkagi ostma ja poes käime valdavalt hommikuti, kui rahvast vähe, aga tähelepanupuuduse üle me siiski kurta ei saa. (Ja põhjuseks pole paraku vaatepilt Hingematvalt kaunis ema oma inglisarnase lapsukesega...)

Paaril korral (tunnistan ausalt) olen koguni riskinud saadud kogu oma saamatuses tuvastatud mõnes perefoorumis, kui ema, kelle laps on ostukärus. Aga ausõna, ma võtan tossud jalast. Põrsakesel siis, olgu selguse mõttes lisatud.

Teine teema, milles ma Pumpernickli isiku kaudu olen lootusetult ebapädevaks tunnistatud, on laste magamapanek. Kui Kõrreke ja Lõvipoiss läksid, niikaua kui ma mäletan, kell üheksa õhtul kenasti magama ning selleks piisas õhtujutust, unelaulust ja paist-kallist-musist (ning mina, kujutage pilti, võisin minna teise tuppa näiteks telekast uudiseid vaatama), siis pesamuna võtab samuti oma unekomplekti vastu -- ning tuleb lihtsalt uuesti voodist välja... Kuulab ära suuremate laste õhtujutu, aitab neid magama saata (ta on väga usin kallistaja ja musitaja) ja hakkab allkorrusel nukunõudega mängima. Küsimusele mida sina siin teed? (esitatud toonil kas sa ei peaks juba magama?!), vastab ta täpselt ja lakooniliselt: suppi. Nojah, kui supp, siis supp.

Ühes suhtes pole mul illusioone aga olnudki. Nimelt lõunaune küsimuses. Ei maganud lapsena ise, ei maga ka põrsakesed.

Hetki raamatuhullude elust

Pumpernickli konkurentsituks lemmikteoseks on viimasel ajal Lastepäev Bullerbys. Alla kolme korra päeva kohta pole ma viimasel ajal pääsenud. Eile õhtul, kui oli loetud (loomulikult) Lastepäev Bullerbys, lisaks ka Laura ja tema imelik Mõmmi ning lauldud rongisõidulaul, nõudis noormees veel Kau 'aamat'ut. Hommikul-hommikul, kinnitasin. Ja tõepoolest, niipea, kui hommiku esimene äratuskell oli 6.45 andnud endast parima, tõusis Pumpernickel ning tatsas magamistoast välja. Kuulsin, kuidas ta asjatas natuke aega uksetaguse lasteraamatute riiuli juures. Ning juba mõne hetke pärast oli ta kohal, kaenlas Karuaabits ning (üllatus-üllatus!) Lastepäev Bullerbys.

Kõrreke seevastu loeb omal käel üle Harry Potteri esimesi osasid ning Narnia kroonikaid. Ühel õhtul läksin päris hilja, ehk nii tunnike enne südaööd ülakorrusele, kui Kõrrekese toas mu sammude peale kähku valgus kustutati. Järgmisel õhtul andis piiga mulle oma päevikut lugeda ja seal seisis: Hommikul tuntsin end väsinuna kuna olin hilis ööni lukenud*.

__
*tsiteeritud Kõrrekese lahkel loal.