Kass Siisi sai emaks -- kodussünnitus, loomulikult

Kass Siisi peatne emakssaamine on iibisepesas teemaks juba mõningad viimased päevad. Eriti erutunud on olnud Lõvipoiss. Eile, kui Siisi oli profesionaalse huviga inspekteerimas minu riidekappi, ütlesin, et küllap hakkab varsti sünnitama. Lõvipoiss tõi seepeale kuuldavale huilge ning käis jupp aega kassil sabas. Otsekui lootuses, et kohe-kohe hakkab kassipoegi vasakule ja paremale pudenema. Täna hommikul kodust lahkudes panin kindlalt kinni kõikide magamistubade uksed ja mu sisetunne ei petnud -- kui Pumpernickliga hommikustelt käikudelt koju jõudsime, oli Siisi sünnitus juba alanud. Viisin mudilase tema oma tuppa ja panin kindlameelselt võre ukse ette -- ning, huvitav küll, mingit tavapärast protestikisa või kannatajailmel võre juures pikutamist ei järgnenud. Pumpernickel jäi mõnusalt omaette ümisema ja toimetama.

Siisi seevastu vajas mind tungivalt käppa hoidma. Kui üritasin minna kööki, supipoti juurde, tuli ta oma pesalt välja ja näugus. Umbes südapäeval oli esimene kassititt, mustake, käes. Mamma lakkus ta hoolikalt puhtaks ja väikesed käpakesed sirutusid talle vastu. Vahepeal sai Pumpernickel oma supi ja teise poja sündi seetõttu pealt ei näinud. Kolmanda poja sünniks oli ülim emaprofessionaalsus saavutatud -- kaks esmasündinut tissi otsas, sünnitas mamma nagu muuseas kolmandagi. (Tehke järele!) Veel jupi aja pärast tuli neljas. Kokku sündis kaks musta ja kaks valget pojukest, emme kõhu peal kenasti reas nagu klaveriklahvid.

Tänased märksõnad -- liim ja loogika

Hommikul koristasid suuremad lapsed tube. Kui toad korras, võis välja mängima tulla.
Esimesena saabus Lõvipoiss: Mul on tuba korras.
Ema: Kas sa tolmu ka imesid?
Lõvipoiss: Ei. Ma ootan, et teda rohkem koguneks.

Lõunalauas tuleb juttu matemaatikast.
Kõrreke (uhkustades): ma tean isegi une pealt, kui palju on näiteks kaks korda kolm.
Lõvipoiss: Mina tean, kui palju on sada korda sada. Kümme tuhat! (Paar päeva tagasi ema käest järele küsitud.) Ma tean seda ka une pealt, kui palju on miljon korda miljon!
Kõrreke (umbusu ja huvitatusega): Kui palju siis?
Lõvipoiss: Aga ma ju ei maga praegu!

Õhtul tuleb Lõvipoiss sõbra sünnipäevalt koju ja kuulutab juba ukselt:
Ma võitsin loteriil LIIMI!

Vasakujalapäev. Mõtisklusi Suurtest Poistest

Hommikuti võib ärgata erinevatel põhjustel. Näiteks seetõttu, et tunned end väljapuhanuna, sirutad mõnusalt ja mõtled, kas teha silmad lahti või lesida veel natuke. Võib ärgata äratuskella peale (natuke karmim variant). Või võib ärgata selle peale, et Kõrreke oma toas valjusti kordab: Lõvipoiss, mine kohe minu toast minema! Ning teeb seda üha valjemini ja nõudlikumas toonis. Vaatad viivuks oma kaisus pikutavat mudilast (kuidas ta sinna sai, on küll täiesti müstiline, sest magama jäi ta ju oma voodis...) ning sirutad käe ohkega hommikumantli järele. Selge, sedasorti päev siis.

Kui Kõrreke on hommikuti tigedas tujus, siis kasvab see tigedus temas nagu lumepall. Kadunud tossudes ja telefonis on süüdi loomulikult ema. Puhisedes astutakse kooli poole, uks pauguga kinni ja värav enda järel ülekohtuse elu ehedaks tunnistuseks pärani lahti. Õnneks leeveneb pahameel pea, sest koos Kõrrekesega asub teele ka samas koolis töötav naabritädi (laste suur lemmik).

Kui me pisut hiljem poistega teele asume, küsib Lõvipoiss minult väga huvitava küsimuse: Emme, onju, kui suured poisid suuremaks kasvavad, jäävad nad rumalamaks? Tjah. Viimase aja isiklikele kogemustele tuginedes tekib tahtmine nõustuda, kuid vastus saab siiski hoopis diplomaatilisem: eks-iga-inimene-õpib-elu-jooksul-mõndagi-ja-võime-loota-et-tarkuski-mühinal-lisandub-stiilis.

Kui pärast omaenese käike poistele vanavanemate juurde järele sõitsin, andsin oma seljakoti hetkeks Lõvipoisile hoida (kuni Pumpernicklit tooli kinnitasin). Sõitsime rõõmsalt koju, teel möödudes ka koolist koju tulevast Kõrrekesest ja tema pinginaabrist (700-meetrine koolitee võtab neil ühiselt tulles iga kord umbes tunni, sisaldades rohkesti lõkeramist, teineteise saatmisi ja muud seesugust). Kodus pööran oma seljakoti pahupidi, kuid mida ei leia, on koduvõtmed ja telefon. Lõvipoiss tunnistas, et seljakott oli tal vanavanemate maja ees tõesti murul uppi kukkunud. Õnneks saabus Kõrreke juba umbes veerand tunni pärast ja pääsesime tuppa.

Lõunasöögilauas rääkis Lõvipoiss oma väikevennale: sa pead ise sööma, oled juba suur poiss. (Mõttepaus). Kuigi mitte nii suur, et kooli läheksid. Lõvipoisil oli ilmselt õigus, Pumpernickli lauakombed on viimasel ajal mõnevõrra muutunud. Kui varem heideti söömise lõpetamisel taldrik koos toidujääkidega elegantse liigutusega üle õla, siis viimasel ajal on see koos aitähiga mulle isiklikult üle antud. Nii et ehk ongi suur poiss?

Söötnud oma pesakonnal kõhu täis, saatnud Kõrrekese muusikakooli (eelnevalt korduvalt manitsedes telefoni kaasa võtma) ja uinutanud Pumpernickli, võtsin ette koletu teo. (Lastekaitseametnikel jätta tekst järgmise lõigu alguseni vahele). Palusin Lõvipoisil mitte õue minna ning vajadusel väikevenda rahustada ja sooritasin tõelise kiirretke rattal telefoni ja võtmete järele. 15 minutit! Kui see polnud ka maailmarekord, siis minu isiklik kindlasti!

Kuna Kõrrekesel jäi muusikakooli ja uisutrenni vahel aega napilt, siis ootasin teda kiirelt koju. Keda aga ei tulnud ja kelle telefon oli väljas, oli meie Kõrreke. Kuni sain nutuse kõne võõralt numbrilt: emme, istusin vale bussi peale ja telefon on ka kadunud. Rahustasin oma lapsukest ja andsin kojutulekujuhiseid. Koju ta lõpuks saabuski (kuigi trenn oli selleks ajaks juba alanud). Telefoni leidsin koduaiast, liivakasti kõrvalt kivilt. Igas emas on peidus asjadeotsija!

Lõpuks ei juhtunud sel päeval enam midagi hirmasat, ainult Pumpernickel tõmbas endale aknalt kaela lillekastmisvee. Et lõpetada igasugused üleelamised siiski positiivses võtmes, otsustasime sõita ratastega poodi jäätist ostma. Sõime pärast oma jäätisi liivakasti serval, päike mõnusalt selga soojendamas -- üks kevadpäev võib mahutada endas siiski päris palju huvitavat.

10 moodust veeta aega arstikabineti ukse taga. Pumpernickel soovitab

*Istuda ema süles ja vaadata korduvalt läbi kaasavõetud raamatud.

*Joosta mööda koridori ja üritada siseneda kõigist ustest.

*Vaadata otsa kõigile ooteruumis istuvatle inimestele ja naeratada. Kõik kaaskodanikud, kellele otsa vaatad, naeratavad tavaliselt vastu. Täna moodustas küll erandi üks hambavalunäoga onu, kuid kõik teised inimesed, kui neile tungivalt otsa vaadata, enamasti naeratavad. Mõningail juhtudel võib ka saada pai ja vestluse osaliseks.

*Süüa ära kolm kaasasolnud banaani. Kui selline lahendus tundub liialt trafaretne, võib osa banaanidest määrida oma ema juustesse ja riietele.

*Visata banaanikoored prügikasti ning käia ja vaadata nad iga natukese aja tagant üle.

*Ronida toolile ja sealt maha. Teha seda korduvalt. Teha seda erinevatel toolidel.

*Pidada pikki ja sisukaid kõnelusi ema poolt kaasavõetud mängutelefoniga. Aga üldiselt teha vähemalt kord veerandtunni jooksul katset saada enda kätte ka ema telefon (võib ju juhtuda, et ema on just antud hetkel ebatavaliselt leebes meeleolus).

*Kuulatada kabinettide uste taga, kust kostab tittede nuttu. Öelda kaastundlikul toonil "ai-ai".

*Juua suurest pudelist vett. Sellest pole midagi, kui püksid ka natuke märjaks saavad.

*Tutvuda pakutava kirjavaraga, sedakorda näiteks Song. Teadmiseks patsiendile, Pärasoole haigused (nb! kirjapilt originaalis) ning Alkogol v mojom tele.

Kõike seda tehes on garanteeritud kaks sisukat tundi arsti ooteruumis. Vajadusel võib tegevusi korrata.

Idee ja teostus: Pumpernickel.

Lisamärkus: Pumpernickli ema pääses kabinetti pärast hambavalunäoga onu. Õde täpsustas paberite tarvis diagnoosi -- Mis ma talle panen? Arst: Pane "haavandid tuharatel". Pumpernickel andestas suuremeelselt mittenaeratamise.

Mida teevad lapsed ja kassid ühel kevadpäeval?

Tänase päeva märksõnaks on rattasõit. Pumpernickel mõõtis oma kilomeetreid jalgrattakorvis istudes, suuremad sõitsid ise. Hommikul käisid poisid vanaema-vanaisa juures, ikka ratastega. Lõvipoisi ratas väga kiiresti ei liigu, kummi läbimõõtki poisi kasvule vastav, kuid väntasime vapralt Tammelinnast Veerikule ja tagasi. Ise käisin veel vahepeal sõidutunnis (auto omas siis). Õhtul sõitisme ratastel ka Kõrrekese trenni.

Kuni Kõrreke uisutas, poodlesime meie Pumpernickliga ning viimane võis pärast poeskäiku lugeda end uue reha ja liivavormi omanikuks. Koju tagasi jõudes oli vaja uusi asju ka liivakastis järele proovida. Pumpernickli arvates on tema liivakastiasjad aga armetud kribud, läks ja tõi puuriida juurest venna lumelabida, sellega saab ju hoopis tõhusamalt kühveldada. Samuti proovis ta innu ja järjekindlusega venna tõukeratast (mis aga talle natuke suur tundus olevat).

Õhtusöögi ajal küsis Kõrreke minu käest, kas ma sellist mängu nagu trihvaa tean. No miks ei tea! selline déjà vu tunne tekib vahel Kõrrekest vaadates-kuulates. Paar päeva tagasi leidis ta riiulist raamatu Vana vahva lasteaed, mida ta nüüd innukalt loeb. Ise armastasin ka lapsena luuetusi ja Leelo Tungla omad on ju ülilahedad!

Igal juhul mõjus rohke õuesolek meile mõlemale väsitavalt, nii et uinusin ise koos Pumpernickliga, kui teda 20.30 paiku magama panin. Mille tagajärjel jäid suuremad lapsed all Harry Potterist unejuttu oodates ka ise peaaegu magama.

Pealkirjas lubasin täna rääkida ka kassidest. Meie oma ootab viimaseid päevi poegi, on suur nagu emalaev ning külitab peamiselt köögis. On oma iseloomu arvestades tavatult leebe ja leplik, aga ei viitsi isegi eest ära minna, kui Pummpernickel teda karvustama tikub.

Elust iibise pesas

Iibise pesas elab mitmeid olendeid. Iibis on emaslind ja praegusel hetkel üsnagi kurb ning sorgussulgne.
Iibisel on kolm vahvat lapsukest. Vanim neist on naissoost ja kannab siinkohal nime Kõrreke. Kõrreke on kaheksa aastat vana ja suur kontseptualist. Vormilised küsimused aga kipuvad nii mõnigi kord tagaplaanile jääma.
Teine, Lõvipoiss, on meessoost (nagu nimest näha), vapper ja tugev, tõeline griffindoorlane, kui kasutada võrdlust asjaosalise enda lemmikraamatust. Vanust on parasjagu niipalju, et sügisel kooli minna.
Kolmas on Pumpernickel. Kaval vennike. Vanust poolteist aastat, aga sihikindlust sama palju kui eelmainitutel kokku. Vestleb teatud eestikeelsete elementidega keeles.
Järgmiseks: kass Siisi koos poegadega (umbes aprilli lõpuni on pojad veel kassi sees).
Iibise pesas elab praegu veel kõigi nende laste isa. Keda aga viimasel ajal siin harva näha saab. (Mis on muidugi kurb).


Aga üldiselt pole iibisepesa muidugi mingi nutujoru koht. Praegu mängivad Kõrreke ja Lõvipoiss ülakorrusel kodu. Mummi, Auhi ja Mesikäpaga. Auh lebas väikeses tugitoolis , teibiga side laubale kinnitatud. Ta olevat haige (kurguvalu ja köha). Plaaster olevat laubal seetõttu, et ta on ka haavatud. Nii et kõik on kenasti. Pumpernickel magab oma võrevoodis lõunaund ning iibisepesas on kena rahulik pealelõuna.