Pakib, unistab ja muretseb

Siin ma nüüd olen. Kell on nii tund üle südaöö. Lapsed magavad. Minul tuleb veel teha paar pangaülekannet, triikida pesu (suurem osa sai õnneks eile hommikul ära) ja pakkida kokku kott. Et hommikul minna.

Kahjuks, no tõesti kahjuks, ei lenda ma Antananrivosse, kus homme on küll natuke vihma, aga juba pühapäeval paistab päike ning sooja lubatakse 26°C. Paraku ei kiirusta ma ka üle ookeani Buenos Airesesse. Teisest küljest, 37°C olekski ehk liiast?

Nii et kõigest plaaniline hospitaliseerumine. Raamatuid on kotti pakitud muidugi juba koguses, mis lubaks kahtlustada pikaaajalist viibimist mõnes põetuslaatsaretis ning prognoosida lamatisi. Ilma minuta peavad mõningad päevad toime tulema kolm lapsukest, kass ja bloog. Suurem osa neist on siiski õnneks vanaemade hoole alla usaldatavad -- noh, vähemalt peaks seeläbi suurem turvalisus garanteeritud olemagi. Või nii nad ju väidavad.

--
Pilt Madagaskari pealinnast võetud siit.

Ühest lumisest päevast

Lõvipoiss oli mind äratanud juba 6.55 -- kui mina lükkasin veel silmade avamist korduäratuste peale edasi, oli tema juba tavapäraselt kümne minutiga riides ja söönud ning valmis kooli poole astuma hakkama. Noh, eks ta siis lükkas aega parajaks tehes natuke lund, tegus noormees, nagu ta kord juba on. Pisut vaidlemist oli talvepükste teemal -- jäin seejuures juurdlema, kas oleks õige meenutada siinkohal omaenese kunagisi tumeroosasid karupükse ja talvist kasukat (rahvariidevööga, loomulikult), millele õmmeldi lihtsalt väikseks jäädes tükk allaserva juurde... Aga jalas need püksid lõpuks olidki.

Kella kümneks pidime noorema härrasmehega minema tähtsasse Ametiasutusse. Paraku pöördusime peale kolmveerandtunnist tulutut bussiootust ja kaasootajatega ebaeestlaslikku sotsialiseerumist koju tagasi. Pumpernickel, kes oli hommikul endakõrgusi hangi nähes elevil, nuttis selleks ajaks täiesti üheseltmõistetavalt ei taha bussi, taha koju. Viisin poisi tuppa ning lükkasin ise veel natuke lund.

Tegin kuuma teed. Mõne aja pärast jõudis koju Lõvipoiss. Talvepükstest (hmm, pidi ju olema vetthülgav ja tuldsülgav?!) hoolimata aluspüksteni märg. Tõin kuivad püksid ja sokid. Tegin teed. Pakkusin kuuma suppi.

-Kas teil koolis ka lumeuputusest juttu oli?

-Ei. Hoopis hammaste pesemisest räägiti. Nii pikalt, et matemaatikatund jäi ära. Kaks kleepsu sain ka.

Panin poisid üheskoos filmi vaatama (Talv Muumiorus, iseenesestmõistetavalt) käisin ise poes ning kühveldasin pisut lund.

Naases peale kooli muusikakooli läinud Kõrreke. Buss oli kõvasti hilinenud. Pakkusin kuuma teed.

Tuli vanaema. Tõi lastele käpikud. Teed ta ei soovinud.

Kook sai valmis. Kõrvale jõime kuuma teed.

Tulid kadrisandid. Kaks meesisendit. Riides küll kenasti valgetes seelikutes. Laulsid Kui sul tuju hea ja tantsisid kaerajaani. Küsimise peale soovisid ka karja- ja pereõnne. Kommile eelistasid raha. Jätsin päeva jooksul teist korda tegemata tagasipõike teemal kui mina omal ajal... Õnne, lõpuks, läheb ju ikka tarvis.

Lumi, mulle tundub, on sulama hakanud.

No oli ka aeg!

Veiko on sel aastal paremini tantsima hakanud! kõlas Kõrrekese hinnang.

?

Noh, eelmisel aastal langes ta juba teises või kolmandas saates välja.

Ei ole vist tarvis lisada, et nii Kõrreke kui Lõvipoiss elavad oma tantsuõpetajale (neil ongi kohe tunniplaanis õppeaine nimega tants) innukalt kaasa.

Koduperenaise lugemisvarast. Formaadivabalt, mälestustest

Mida aeg edasi, seda vähem ma riskin lugeda uut ilukirjandust. Loen üle kas vanu lemmikuid, krimisid või siis hoopis mälestusi.

Ma arvan, et esimene selline raamat, mida ma lugesin -- või vähemalt esimene, mida ma mäletan end lugenud olevat -- oli Bergmani Laterna magica. Väljaanne oli 1989. aasta oma ja pehmekaaneline. Arvatavasti lugesin seda suhteliselt kohe peale ilmumist -- ning elamus oli minu jaoks katarsisttekitav. Ja praegu tagantjärele ei oskagi öelda, kas tekitajaks oli see, et keegi on elanud sellise elu -- või see, et oma elust saab niimoodi kirjutada. Suhteliselt loogilisena järgnes Bergmanile ka Liv Ullmanni Muutumised, mis eesti keeli juba varasemast olemas.

Aga nüüd siis sellest, mis mind on viimasel ajal enim vaimustanud.


Valentine Nõlvaku raamatu kõik pea 700 lehekülge lugesin läbi ühe hingetõmbega -- ning teisiti pole see vist ka võimalik. Kusjuures milles täpselt see võlu seines -- oli see elu ise või Valentine siirus ja ääretu elutarkus sellest kirjutades, ongi raske määretleda. Kui kellelegi seda ümber jutustada üritaks, kõlaks see vist kui nutulaul. Mida ta ometigi (ja kindlasti!) ei ole. Aga mida ta on -- naiseks- ja inimeseks olemise tarkus, milles ometigi puudub igasugune moraliseerimine.*

Samas oli minu jaoks ääretu pettumus Vladimir Beekman. Peale emapalga lõppemist pole ma eriti raamatuid osta raatsinud, aga selle suvel siiski ostsin. Kuna tegemist on ju absoluutse tipptõlkijaga, kelle kirjanduslik maitse on olnud minu tähelepanekute järgi laitmatu (või vähemalt minu omaga ühtiv...), asusin põnevusega lugema. Ja ootasin, kuna siis huvitavaks läheb. Paraku läks aga üha igavamaks. Mälestusi ei saa kirjutada formaalselt nagu tuleohutuseeskirju. See žanr lihtsalt nõuab, juba eelduslikult, isiklikku puudutust, vastasel juhul on mälestuste kirjutamine mõttetu. Konkreetselt Beekmani puhul oleks näiteks oodanud tema parteisseastumise põhjendusi. No mingid sisemised kaalutlused pidid ju ikka olema -- soov karjääri teha või soov olla eesti kirjandusele kasulik (mida ta ilmselt ju oli ka)?! Või siis näiteks suhted naisega. Ma saan aru et Proua Kirjanik on tema elus oluline, nende abielu ideaalne -- aga mälestustes võiks ju sisalduda ka nende Lugu. Või näiteks teema, miks neil lapsi polnud -- oli see teadlik valik või läks lihtsalt elu niimoodi. Kui mälestusi lugedes ei soovi kirjanik end avada rohkem (või teeb seda pigemini vähemgi) kui mõnes ontliku päevalehe nädalalõpuintervjuus, siis pole nende mälestuste kirjapanemisel suurt mõtet.

Ses mõttes on muidugi täielik vastand Käbi Laretei. Ta kirjutab tegelikult nii hästi, et mõjub kohati ilukirjandusena. Arvatavalt on talle juba kui muusikule-interpreedile omane ka filigraanne kompositsioonitaju. Otsekui tõlkes on parim, mida ma temalt lugenud olen. Suurilmadaamilik (kasutan seda sõna siinkohal täisti iroonivabalt) pilk aitab elu ja mehe-naise (konkreetselt siis tema ja Ingmar Bergmani) suhteid näha distantsilt. Ja pealkirja mitmeplaanilisus avaneb kogu raamatu vältel järk-järgult. Ikka läheb midagi tõlkes kaduma. Ja kummaline, et jõudsin ise oma mälestusteteemas ringiga tagasi. Needsamad inimesed ja elud. Teises tõlkes.

Tegelikult võiks ju kirjutada veel. Sellest, et mulle meeldis väga näiteks Debora Vaarandi lugu, erinevalt näiteks Hundi ulu hinnangust. Sest lahtised otsad mõjuvad minu arvates usaldusväärsemalt, kui liiga kinnisõlmitud. Või Tamara Miljutinast, kelle kultuur kultuuris lugu mõjus nii kaasaelamist ja äratundmist pakkuvalt -- kui ka -- sama perioodi eestlaste mälestustega võrrelduna -- kui täiesti teine maailm. Ja loomulikult Jaan Krossist ja tema loost.

Aga lõpetan hoopis ühe kunagi kuuldud ja kummitama jäänud (vist Põhja-Aafrikast pärit) vanasõnaga: kui sureb vana inimene, põleb maha raamatukogu. Tajusin seda ise selgelt hiljuti, kui tahtsin kirja panna mõningaid oma isa lugusid. Kui inimene oma lugedega on su lähedal, on alati tunne, et nende lugude jaoks on aega lõputult. Aga inimese aeg saab, erinevalt lugudest, ühel hetkel otsa.



*Mart Juur, kelle fännklaabi ma üldjuhul ei kuulu, on sellest tegelikult päris hästi kirjutanud siin.

Minu asjad. Minu aeg

Loomulikult olen ma puberteedieas teinud läbi etapi, milles kõik materiaalne on ülimalt põlastusväärne. Kohati peegeldub see ka tänases päevas. Ma olen lohakas oma hooldamist vajavate kodumasinate suhtes. Ainus, mille eest ma ajast aega olen armastanud hoolt kanda, on raamatud. Võtan riiulist välja, pühin tolmuharjaga puhtaks. Sätin riiulitesse ümber, püüdes lahendada vastuolu sisu ja formaadi vahel. Sel aastal olen ostnud vähe uusi raamatuid. Krossi mälestuste II osa, Valentine Nõlvaku ja Tamara Miljutina mälestused, Käbi Laretei kirjad. Paar ajaloo-asja soodusmüügist. (Isegi lastele pole eriti ise ostnud, kuna sugulased toovad neile tähtpäevadeks raamatupoe kinkekaarte -- ja nüüd mõned raamatusoovid on neil siis ka jõuluvanale.)

See-eest olen sel sügisel ostnud endale tavatult palju igasugusied muid asju. Lõhna, plaadi, kaks kleiti, poolsaapad (no millega ma neid kleite siis kannan, eksole), tolmumantli. Aga jah, ei ainsatki raamatut viimasel ajal.

Asjadega on meil üldse -- ja sel nädalal eriti -- kummalised lood. Ega keegi pole ju iseenesest pahasoovlik. Kui Pumpernickel ühel õhtul und ei saanud ning suuremate unejutu ajal alla tuli, võttis ta käärid ja oma talvised püksid -- ning loogilise tagajärjena on pükstes (uutes pükstes, niuts!) nüüd augud. Või kui Lõvipoiss tahtis digiboksist väljalibisenud juhet tagasi panna, oli tema kasvu ning juhtme asukohta arvestades loomulik, et nooleke jäi märkamata ning jõudu rakendades surus ta need pisikesed klõkad, mis igaüks oleks pidanud kenasti auku sobituma, lihtsalt puntrasse kokku. Või Kõrreke, kes tahtis külmkapist piima võtta ja tõmbas külmkapiukse lahti nii, et ukseriiul kukkus põrandale ning purunes. (Kõrreke hakkas loomulikult nutma, eriti ebaõiglane oli elu seetõttu, et ta oli just enne omal algatusel tühjendanud nõudepesumasina ja keegi ei märganud kiita.) Või et Lõvipoiss istus minu kõige kaunimale juukseklambrile (olin õhtul peast võtnud ning ta riidekapi peale pannud) kapi otsa ronimise käigus lihtsalt peale ning see purunes. Viimane asi õnnestus ka ära parandada, ilmselt saab parandada, vähemalt mingil moel, ka pükse... muidu oli ilus tants.

Üleeile uut näokreemi karbist välja võttes märkasin, et karbile oli graafiliselt märgitud ka sobilike kreemitajate iga. Mis lõppes ära 35 aasta juures. Kahe kuu pärast siis kortsukreem?! Rahustasin end küll meenutusega, et veel sel suvel küsiti minu käest siidrit ostes kahel korral dokumente... aga siiski.

Üldiselt oli kogu eelnev jutt sissejuhatus. Nüüd tuleb siis see iva.

Paus.

Seda ma tahtsingi ütelda.

Eriti valitud hetk kaubandusvõrgutusest

Meie kodu-lähedal-poes on lastepesuletil sätitud välja teismelistele tütarlastele mõeldud rinnahoidjad. Peal kiri Milky Angel.

Vihje laktatsioonile?

Et piiga kui imetav ingel?!

Või polegi pesutootjad tuttavad uurimusega, mis väidab, et on teatud telesarjad, mis näitavad noortele seksi millegi glamuursena ega too välja selle kitsaskohti, milledeks on suguhaigused ning rasedus?!

Kõik on suhteline -- üks vana india lugu ja kodukanakogemus

Oli kord üks õpetatud mees, kes palus end vastu võtta ühel jõukal kuningal. Ta lubas kuningale näidata imet, mille sarnast see veel kunagi näinud ei olnud. Kuningas, kes oli tüdinenud pooleks saetud naistest, maonahakadest, kes ärkasid ellu ning omavahel võitlema hakkasid ning muudest sama labastest trikkidest, oli võrdlemisi umbusklik. Tark, kellel polnud trikikompsugi, palunud valitsejal endale lihtsalt silma vaadata.

Samal hetkel ei istunud valitseja enam mitte oma troonil, vaid oli ühtäkki hoopis välul, kus nägi uhket musta hobust. Tal õnnestus hobusele selga ronida ning see hakkas siis kihutma. Kihutas kaua, kuni ühes tihnikus takerdus kuningas okstesse ning hobune kappas minema. Valitseja nägi puuokstel rahulolevat ahviperekonda, kes üksteise karvastikust kirpe otsisid. Tihnik ise tundus lõputu ning maapinnale laskudes räbaldusid uhked riided ja keha oli täis vermeid.

Vaevatuna hakkas ta edasi minema. Alles mitme päeva pärast, nõrkenu ja näljasena, kohtas ta üht naist toidukorviga. Naine oli jänesemokaga ja madalast kastist. Toit korvis pidi olema ta puuraidurist isale. Mees palus süüa, kuid naine ütles, et süüa võib mees saada vaid siis, kui ta naiseks võtab. Mis vaesel mehel üle jäi.

Nad abiellusid, said neli poega -- ning kui puuraidurist äiapapa suri, sai mehest perekonna pea.

Ühtäkki tuli maale põud ja nälg. Mees saatis kolm vanemat poega, keda ta eriti ei armastanud ja kes ea poolest olid juba keskikka jõudnud, ise endale toitu hankima ning asus ka ise naise ning noorima pojaga teele. Naine tänitas ja õiendas -- nii seetõttu, et ta oli vanimad pojad minema saatnud kui ka seetõttu, et ta ei suutnud mingit toitu hankida. Mees ei teinud naise jutust väljagi. Siis aga hakkas nälginud poeg lihast sonima.

Mees käskis naisel-pojal ootama jääda. Ütles neile, et mingu nad kaljunuki taha -- ja oodaku, kui tuli on kustunud -- siis leiavad sealt kindlasti küpsetatud liha.

Aga sa ise, küsinud seepeale naine.

Mees kes oli liigutatud, tajudes esmakordselt, et ta naine temast siiski hoolib, ütles, et ärgu nad tema pärat muretsegu. Ta läks, süütas lõkke ning hüppas tulle.

Kunigas tegi silmad lahti. Ta istus oma lossis. Võõras oli kadunud.

Imestunud kuningas küsis oma nõuandjatelt, kaua ta õigupoolest ära oli olnud -- oli ta ju elanud vahepeal seitsmekümneaastase elu.


Oh, vast tukastasite mõne minuti.



Nii. Ma saan aru, et aeg on suhteline mõiste.

Aga et maht...

Ning tõesti. Kui laps A ajab maha väikevenna tillukese kruusi järelejäänud piimaga -- ning laps B kallab natuke piima oma kruusist mööda ning laps C valab piima klaasist kruusi ning natuke ka põrandale -- kuis siis on võimalik, et põrand iga kord UJUB piimast?!

Selles ma muidugi iseenesest ei kahtle, et puhas põrand, see on kaunitest kunstidest kaduvaim.

Aga jutt, see on pärit loomulikult jumalatest ja deemonitest.

Väikeste poiste päevad

*
Papa tudub, teatas väike Pumpernickel. Tormas rõõmsalt pori sees. Lakkus metallist hauapiirdeid.

See sügis on siis esimene, kui minna tuli surnuaiale.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada oma isast. Alustasin kaks korda. Ning ei osanud ühtäkki mitte midagi öelda. (Mitte et mu isa oleks olnud igav inimene.)

*
Kirjutan siis esmalt oma poegadest. Lõvipoisil oli pühapäeval võistlused. Korvpallivõistlused. Väikeste poiste sporditegemisel on emotsioone rohkem kui olümpial. Lõvipoiss ei ole väga osav korviviskaja (korvpallis pole veel kahte kuudki käidud) -- aga ta on kiire ning palli eest võitleb viimase veretilgani. Seetõttu vilistati talle ka mitu jooksu. (Unustas põrgatamise, kui palli juba kätte sai.) Mõned väikesed korvpallurid olid ikka päris pisikesed kasvu mõttes, kuid tahtmine mängida oli poistest endist suurem. Treenerile kuuletutakse pilgust ja poolest sõnast.

Pumpernickel seevastu käis eile esimest korda teatris. (Tähendab, ta on küll käinud ka aasta ja ühe päeva vanusena Bullerby lapsi vaatamas, aga see ei loe, kuna ta tookord magas suurema osa etendusest sõna otseses mõttes maha.) Nüüd vaatasime lastega Lotte reisi lõunamaale. Pumpernickel jälgis huviga. Kollid kapis!, teatas ta, kui oli (tühja) lava pilguga üle mõõtnud. Kolle välja ei ilmunud, kuid Lotte ja Bipo olid samaväärselt huvitavad. Alles vahetult enne lõppu murdsid väsimus ning hämar saal ema süles istuva Pumpernickli. Kui hakati aga plaksutma, tegi ta esimesed plaksud läbi une, seejärel aga virgus ning plaksutas innukamalt kõigist. Lee!* nõudis ta, paraku aga tulutult.

*
Minu isa oli väike poiss kuuskümmend aastat tagasi. Sõja lõpus sattus ta nelja-aastasena Austria põgenikelaagrisse. Ning jäi sinna, kuni nad kuus aastat hiljem emaga tagasi tulid. Tulid tagasi, nagu seda tegid vähesed. Tulid tagasi ennekõike seetõttu, et mu isa igatses nii väga oma isa järele. Eesti poiss, heledapäine (nagu minu lastest ainsana Pumpernickel). Aga eesti keelt ta enam ei osanudki. Lapse (ning keelte peale andeka lapse) osavusega õppis ta selle kiiresti uuesti selgeks. Ning laagrikaasavarana valdas vabalt elu lõpuni ka saksa ning vene keelt. (Saksa keelt küll austria murrakus.) Lisaks olid tal meeles üksikud laused serbia keelest. Näiteks: tulge poisid, lähme kiiresti koju!

Sõja-aja lapsena, võõral maal, oli ta näinud pealt, kuidas talumees, kelle juures töötasid mõned põgenikest naised, torkas heinahanguga surnuks ühe naise õunaraksust tabatud poja.

Enamus mälestusi olid tegelikult helged. Ameerika sõduritest, kes jagasid oma toidupakkidest magusat. Üks sõdur olevat väikesse blondi poissi koguni sedavõrd kiindunud, et tahtis teda endaga Ühendriikidesse kaasa võtta. (Kindlasti pervert! ütleb tänapäevaen teadlik lapsevanem... Siis seda niimoodi ilmselt ei mõeldud. Aga ema, minu vanaema siis, loomulikult oma poega võõrale sõdurile ei andnud.)

Pühapäevasest kakaost.

Puutükkidest, millega poisid mängisid, mõeldes need autodeks.

Oma kahest imeilusast muinasjuturaamatust, mida vanaema aga Eestisse naastes kaasa võtta ei julgenud (võib olla tegi õigesti ka).

Kui nad emaga Eestis tagasi olid, mõeldi teda algul vene kooli panna. Kui te seda teete, siis mina enam teid tunda ei taha! oli öelnud isa vanem vend.

Nüüd lamavad nad, kaks venda, kõrvuti Raadil. Koos oma isaga.



*tähendus: veel! Öeldakse alati väga nõudlikul toonil.

Mehed (no kes siis veel?!)

Kõnelused, I
Tantsusaade, 9. november 2008.


Iibis, unistavalt: nii ilus kleit! Või mida sina arvad, Kõrreke?

Kõrreke (sama unistavalt): Jaa! Tõesti nii ilus...

Lõvipoiss (omaette, porisedes): mina ei saa küll midagi aru...


Kõnelused, II
Iibise ema ja isa kodu, umbes aastal 1992.


Abiturient Iibis demonstreerib edevalt oma isale uut pluusi.

Kas pole ilus?

Papa: Jaa, päris kena!

Õhtul küsib Mamma Iibiselt: huvitav, miks isa mulle täna küll ütles, et sina peaksid ka juuksurisse minema...

Neverland

Pikatoimeline, nagu ma olin, sain nüüd oma meemipalli lõpuks kinni püütud. (Noh, Sherlock Holmes'ini ju veel aega ja...)

1.KIRJUTA 4 TEGUSÕNA, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
Kui ma laps olin, õpetas ema (kas pole ilus algus?): ära tee kunagi teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Pärast sain muidugi teada, et see kuldne lause ei pärinegi emalt, vaid vistiti Konfutsiuselt. Aga viimatinimetatud info ei kahanda minu jaoks selle paikapidavust.

Nii et nelja tegusõna kohta ei ütle ma siinkohal midagi. (Ei tapaks? Aga ekstreemjuhul võiksin vist emalõviks muutuda küll. Ei varastaks? Aga näiteks purgi moosi, nagu tegi Muumipapa leidlastekodust lahkudes, võtaks vist minagi kaasa...)

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Ei teagi. Kui armas inimene läheks ja kutsuks maailma lõppu, siis läheksin vist küll. Kasuks tuleks emakeelse koolihariduse võimalus laste jaoks.

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
Ma ei söö kala ega üldse mereande. Ehkki paaril korral olen oma vastumeelsuse alla surunud. (Ma just ekstra sinu peale mõeldes küpsetasin... kalapiruka! Neelasin umbes nagu sondi. Lisaportsjonist siiski keeldusin.)

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
Ameteis, kus minu teadmistest ja oskustest jääb ilmselgelt vajaka. Ei töötaks tehnikaseadmetega. Ei raviks inimesi. Ei juhiks ühistranspordivahendit. Kuna mul puudub rütmitunne, siis palun mind vabandada ka soolotantsu osas.

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
Kui keegi pidas minuks blondeeritud kollaste geelküüntega roosas pušš-apitud sünteetilises nabapluusis naisisikut, siis ta ilmselt eksis.

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
Tulge aga ja tutvustage ennast! Küll ma siis juba ütlen. Olen ülbe (nagu mulle on aeg-ajalt ette heidetud), aga see-eest aus!

7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
Khm.
Lõvipuuris. Lumeonnis. Filmis.

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IILAGI ÜLE ELADA?
Käesolevat aastat.
Olen muuseas sageli tähele pannud, et (see Strindbergi) mõte (mida kordab Ingmar Bergman üha ja üha) -- hirm põhjustab kardetu teokssaamist -- just nii lähebki. Kes kuidas nimetab. Kas negatiivsele energiale keskendumiseks, hirmuks või hoopis saatuseks.

Meemipalli laiali ei viska. Nagunii viskaksin mööda. Aga kui keegi soovib, võtku aga lahkesti üles.

Pilt pärit siit.

Võrdsus majas

Kõik sai alguse Lõvipoisist. Või, kui olla täpne, siis tema kõrrejoogist. Mille ma olin talle trenni kaasa andnud. Lõvipoiss tuli trennist, kui meil õhtusöögilaud just kaetud sai. Ning maandus oma kohale. Et veidi aja pärast püsti hüpata ning trennikotist oma kõrrejook välja võtta.

Loomulikult tõstis väikevend Pumpernickel seepeal kisa. Tema tahab ju ka kõvvejooki. Kapist! teadis ta samuti. Seal oli mul tõepoolest kõrrejook. Üks kõrrejook.

Pöördusin suure õe poole. Küsisin, et kas ta on nõus, kui ma annan kapisoleva joogi väikevennale ja ostan siis talle järgmisel päeval uue. Kõrreke tundus täiesti mõistlik. Jah, palun väga. Kõik näis kena.

Ühel hetkel märkasin, et tüdruk istub lohakalt ning juhtisin sellele ta tähelepanu. Millele järgnes pisaratetulv. Mina jah teen kõik valesti ja mina joogu teed, kui teised saavad kõrrejooki!

Olukorra päästis mulle meenunud muna. Roosat värvi üllatusmuna, mis kes-teab-mis-ajast mul üksikuna köögikapis seisis. Lubasin siis selle Kõrrekesele ja maailm ei tundunudki enam nii ebaõiglane.

Ning tõestmaks, et head asjadki tulevad ikka hulgakaupa, jalutas ühel hetkel mu tütreraasu taldrikus pisike punane lepatriinu. Laste, eriti aga Kõrrekese vaimustusel polnud piire. Lõpuks viidi putukas minu ettepanekul keldrisse.*

Muna ümber olnud šokolaadist said vennadki osa. Roosa muna sisemuses peidus olnud käevõru neid, jumal tänatud, ei huvitanudki.

Ning mina, peab tunnistama, ei tea, mis see siinkohal õige on. Kas iga hinna eest võrdsust jalule seada püüda -- või...






*Ega ma muidugi väga kindel pole, et see soovitus just õige oli -- aga väljaviimine ei tundunud samuti õige... Kui keegi siinseist lugejaist ütleks, mida teha novembris tuppa sattunud lepatriinuga, siis ma jätaksin selle tuleviku tarbeks meelde küll.

Meie ja nemad

Olen tähele pannud, et sallimatus peidab end sageli sõnade taga: ma olen muidu tolerantne inimene, aga /.../ Ja selle aga taga on siis selle ebatolerantsuse põhjendus. Iga kord, kui mõni selline üldist huvi pakkuv diskussioon on (virtuaalselt) käimas, annan ma enesele sõna, et nii, nüüd aitab. Enam kunagi ei klõpsa ma lahti ainsatki kommentaari. Aga inimene on loomult nõrk (või siis mina, kes ma siinkohal oma isiklikku iseloomunõrkust millegi üldinimlikuga välja püüan vabandada).

Üks lihtsamaid võimalusi sellisel Delfi Kommentaatoril (võtkem seda siinkohal kui koondnimetust) end hästi tunda näib olevat enese võrdlemine teistega mõne välise tunnuse abil. Rass, rahvus, seksuaalne orientatsioon, laste arv. Mina olen eestlane. Valge nahaga. Normaalne, s.t hetero. Ei sigi nagu küülik (ühes kunagiloetud netikommentaaris kasutati viimast väljendit ühe kolme(!)lapselise pere kohta). Need kes seda pole, on vastava tunnuse koha pealt juba olemuslikult puudulikud.

Kui rääkida Ühendriikide presidendivalimisest (no kuhu ma ikka mujale oma jutuga tüürin), siis olen täiesti nõus võrdlusega, et presidenti valiti otsekui kogu maailmale. Kaasa elamine oli Eestiski tajutav. Ja kui mul enesel varem ka väga konkreetset seisukohta polnud, siis peale asepresidendikandidaatide teatavakstegemist tekkis minus küll hirm. Väga rumal inimene ühe infarkti kaugusel Valgest Majast pole just meeldiv perspektiiv. Nii et isiklikult ootasin tõesti Obama võitu, kuigi kõigi tema seisukohtadega kaugeltki nõus ei ole (nt ajapiiranguta abortide küsimus, Ühendriikides võib ju pmst kuu enne oodatavat sünnitust naise enesemääramise õiguse sildi all lasta raseduse katkestada). Aga see selleks.

Nördimusavaldused neegerpresidendi üle koguni Ku Klux Klan'i mängu tuues on minu jaoks praegu XXI sajandil, meie kõrge keskmise haridustasemega riigis siiski sügavalt mõistetamatud. Kas tõesti on Delfi Kommentaatori ainus põhjus millegi üle uhkust tunda tema (õige) nahavärv? On tal siinkohal mingi isiklik panus?

Ah, mis siin rääkida rahva vabal tahtel valitud presidendist! Kui mina oleksin vaene neegrinaine koos oma lastega mõnes vaeses kodusõjaohtlikus Aafrika riigis, ja kui minul oleks võimalik minna kuhugi, kus mu lastel oleks tagatud täis kõht, kooliharidus ning ma vabaneksin igapäevasest hirmust, et naaberhõimust võidakse tulla ja tappa näiteks minu mees, vend ja pisipojad -- jumal küll, ma läheksin ju kohe! Tagasi kah ei vaataks!

Sarnane sallimatus ilmneb ka teisel Delfi Kommentaatori lemmikteemal, homoseksuaalsusel. Muidugi on ta väga salliv, aga... noh, näiteks lapsendada need imelikud ju ikka ei tohiks. Paraku ei panda siinkohal tähele väga olulist loogikaviga: kui heteroseksuaalsus oleks otseses korrelatsioonis vanemliku võimekusega, ei olekski ju neil teistel kedagi lapsendada. Mõned aastad tagasi näidati enne isadepäeva telekas filmi kahest hollandi mehest, kes olid võtnud endale hooldusele puuetega lapsi. Neid, keda teised ilmselt tahtnud polnud. Ühe lapse bioloogiline isa ei tundnud oma last isegi pildilt ära ega teadnud ta vanust. Aga lapsendamisest keeldus põhjendusega: nad pole ju normaalsed.

Järgmisel päeval ütles üks tuntud kirikuõpetaja: sellise filmi näitamine seoses isadepäevaga oli vale. Kas tõesti olid need kaks meest selles filmis need suurimad patused?

Minus tekitab hirmu nende Delfi Kommentaatorite hulk. Virtuaalse sõnavõtu taga on ju tuhandeid reaalseid inimesi. Siinsamas, minu kõrval. Minu laste kõrval.

Kui ema on väsinud

Noh, kui järgi mõelda, on mul peale Pumpernickli sündi õnnestunud mõned ööd ka ühes tükis magada. Isegi 7 tundi järjest on ju ette tulnud. Mitte küll iga kuu, aga siiski sagedusega, mis ei lase unustada sellise võimaluse olemasolu.

Kooliveerandi esimesel hommikul organiseerisin oma koolilapsed riidesse. Panin krõbuskipaki ning -kausid valmis. Punusin patsid. Manitsesin enne kodust minekut hambaid pesema. Kindaid kätte panema. Sättisin ettepoole paksemad joped. Ning läksin voodisse tagasi. Kahjuks ei õnnestunud mul magama jääda, enne saabus Pumpernickel.

Allkorrusel ootas mind laual kiri: Headaega. Kõrreke ja Lõvipoiss.

Lõunalauas rääkis Kõrreke: Ma ütlesin õpetajale, et mina ei saanud tunnistust tuua sellepärast, et Pumpernickel traavis terve öö läbi ringi ja emme oli väsinud ja läks tagasi magama ja ei jaksanud enam meie tunnistustele allkirju kirjutada.

Igavuse üle kurta oleks muidugi patt. Täna sain näiteks eemaldada koolist tulnud lapsel ninast võõrkeha. Sain uurida internetist järele, et lillkapsa puhul on söödav osa õisik, aga rooskapsast süüakse lehti. Koos Lõvipoisiga vaatasime päevasel ajal pikka valimissaadet Euronewsist (ainus ingliskeelne uudistekanal, mis meil peale teleka äraparandamist nii kuu aega tagasi osutus veel olemas olevat).* Käisin poes, kus osutus tõeliseks kunsttükiks leida ilma säilitus- ja värvaineteta(?)** tehtud röstsaia. Küpsetasin õunakoogi. Aitasin Lõvipoisil otsida kadunud telefoni (mida me ei leidnudki). Mida veel? Koristasin natuke, aga jätsin pesud triikimata. Õhtul, nagu ikka lugemine-laulmine kahes vanuseastmes.

Ja siin ma nüüd olen. Igaõhtune kohvi ees, viinamarjakauss kõrval. Väsinud.




*Lõvipoiss eelistas McCaini, mina siiski Obamat. No mul on lihtsalt hirm, mis saaks näiteks siis, kui peale-seitsmekümnene McCain näiteks sureks... Mis polegi ju niiväga kasuistiline variant, eks ole, sest meenuvad kohe nii Truman, Johnson kui Ford, kes kõik on ju asepresidenditoolilt presidendiks tõusnud (viimane polnud ju isegi tegelikult asepresidendiks valitud). Aga rumalad inimesed kõrgetel ametikohtadel ON ohtlikud.

**Huvitav, mis värvi see sai siis ilma värvimata olekus oleks, et teda naturaalses olekus maha müüa ei kõlbaks?!

Valitud hetked kaubandusvõrgutusest

Jäin ükspäev bussis sõites silmitsema sealset reklaamekraani. See soovitas tungivalt osta üht laste duššigeeli. Mõtlemapanev soovitus. Et kas oli kogemata saanud kirja t asemele d ning ss asemele šš -- või lihtsalt mõni võõrtäht ülearu... Kuni jääb ebaselgeks, milleks antud toodet siis ikkagi kasutada, jääb see küll igaks juhuks minu poolt ostmata.

Teine asi, mis mind kaubamajas käies juba mõnda aega imestama paneb, on kiri ühe (vist siis popi ja noortepärase?) rõivapoe aknal -- Jeans Loves You. Huvitav, kas poes müüdavad teksad on ühe säärega?! Iseenesest on muidugi ebaviisakas eelistada vormi sisule (eriti kui lubatakse armastust ja puha) -- aga parem hoidun mõõdukalt alalhoidliku inimesena nii kahtlasest kraamist.

Täna toidupoes köögiviljaletis rabasid mind aga suisa keedetud steriliseeritud peedid. Steriilisest peedist pole ma varem isegi kuulnud, saati siis seda imeasja oma silmaga näinud. Jälle tekkis küsimusi. Et kas peedi steriliseerimiseks kasutatakse seda, mis tapab kõik tuntud bakterid või siis koguni seda, mis tapab majas ja aias? Igaks juhuks valisin siiski köögivilja steriliseerimata variandi.

Lapsed ja actionfilmid -- mõtted peale "Detsembrikuumust"

Muidugi võib vaielda, kas seitsme- ja kaheksa-aastased lapsed on just Detsembrikuumuse sihtgrupp. Seda kasvõi seetõttu, et filmitootjad ise on filmi märgistanud alla 12-aastastele mittesoovitavaks.

Meie siiski käisime. Seda juba põhjusel, et koolivaheaja kinokavast tundus see mulle kõige sobilikumana.*

Laskmisstseenid mõjusid mulle endale natuke hirmutavalt, kuna lapsed olid kaasas. Jõudsin juba mõeldagi: äkki polnud Detsembrikuumus siiski väga hea mõte koolivaheaja lõpetamiseks? Aga samas, mismoodi siis veel selliseid filme vaadata, kui mitte oma vanematega koos.

Laste ja filmivägivalla teemast -- mäletan kui Kõrreke kusagil nelja-viiesena esmakordselt Viimset reliikviat vaatas. Ja pärast tõllastseeni salapärase mungaga ütles murelikult: ma loodan, et ta ikka jäi ellu. Pean tunnistama, et ma polnud ise sellele kunagi mõelnud.

Ja tegelikult, huvitav, et lastele peetakse sobilkuks sellist ajaloolist vägivalda. No suvelgi käisime vaatamas Prints Caspiani, mis kvalifitseerub vist koguni laste- või koguperefilmiks, ning seal oli mõõgavõitlust ikka päris palju.

Kas ongi vale näidata lastele, et sellise täiesti jabura multifilmi panniga-pähe-ja-jalaga-makku-vägivalla kõrval on maailmas ka võitlus, millel on mõte. Et lisaks koolitulistamisele, millest uudiseid kuulavad-lugevad lapsed (ja Kõrreke juba loeb näiteks aeg-ajalt ajalehte) paratamatult kuulevad, võetakse relv kätte ka kodumaa eest võideldes.

Film ise meeldis. No juba näitlejad, eks ole. Tõnu Kark Põdderina. Mait Malmsten kui Palametsa õpiku nuhipildilt maha astunud. Ja Carmen Mikiveri (kes on mulle alati meeldinud)absoluutselt võrratu Elis Kingissepp. Noortest ja ilusatest pole mõtet rääkidagi. Kas on üldse tarvis mainida, et Kõrrekesele läks eriti hinge kaunis Anna ning Lõvipoiss elas kaasa Tanelile...

Huvitava kokkusattumusena rääksime lastega hommikul, enne kinnominekut, suurtest ja väikestest soovidest. Kõrrekese suurim soov oli see, et maailmas poleks enam kunagi sõda. Lõvipoiss oli konkreetsem ja ütles: ma tahan, et Venemaa enam kunagi ühelegi riigile kallale ei tungiks.

Ja kui ma nüüd praegu tänast filmikogemust teiste lastega nähtud asjade konteksti asetan, siis kas näiteks Kung-Fu Panda on iseenesest tegelikult lastele sobilikum. Mäletatavasti kõlas sealne moraal ma pole mitte tavaline paks panda, vaid olen eriline paks panda.

---
* Asjaolu, et koolivaheajal PEAB kinos käima, tuleneb ilmselt puhtalt nostalgiast. Kinoabonoment. Mäletan siiamaani oma esimese koolivaheaja punasekirjut ümbrikku viie tumesinise piletiga. Üks filmidest kandis pealkirja Maria Mirabell.

Foto võetud filmi kodulehelt.