iibise pesast

Thursday, August 27, 2009

Kunstiminut

Pumpernickel kõnnib oma emaga mööda lasteaiakoridori. Loomadega fresko on muidugi ülihuvitav.

Näe, jänes, lebane, siil, vales, lebane, liblikas.

Sein on ühtlaselt roheline, loomad on lõppenud.

Nüüd ma mõtlen muid mõtteid!

*
Ema: Kas seal muinasjutuhommikul joonistati ka?

Kõrreke: Jah. Mina tegin sellise sigri-migri pildi. Teatud nurga alt vaadates oli see nagu kunst. /rõhuga/ Teatud nurga alt vaadates.

Labels:

Tuesday, August 25, 2009

Uus liitsõna elavdamas stagneerunud keelt

Noh, et lapseisa on see, kellele pannakse alimendid peale, olen ma perefoorumite lemmikteemade kaudu aru saanud küll.

Aga miljonäripoeg? Et nagu memmepoeg, kuningapoeg, hoorapoeg?

Labels: ,

Monday, August 24, 2009

Finale! Scena grandiosa!

Oo jaa, aeg kulgeb linnutiivul. (Kas pole originaalne mõttekäik?!)

Täna oli viimane päev lapsepuhkust. (Puhkust, ma rõhutan.)

Niisiis, äratus 7.30. Hommiksöök ja -jook. Lõvipoisile meenutada trennikellaaega. Pumpernicklile kotti sandaalid, õueriided ja vahetuspüksid. Lasteaiaparklas on täpselt pool vaba kohta.

Mahutume siiski. (Häda ajab ju teatavasti härjagi kaevu.) Pumpernickli jalgadest on jaks kadunud.

Esimene lasteaiapuder. Rühmas on korraga kuus uut ja kaheksa vana last. Üks pisike heledapäine poiss nutab lakkamatult, tehes pausi umbes iga kümnekonna minuti järel. Siis ta kogub ennast ja kinnitab: magan lõunaune ära ja siis tuleb emme!

Pumpernickel toob endale riiulist täheklotsid (mäletate, A nagu ANKUR, B nagu BANAAN), liiklusmärkide doomino (mäletate?) ja kolm dinosaurust. Ta laob need lauale ja seletab uudistajatele midagi. Võtta teistel esialgu midagi ei luba, siis tuleb üks poiss, kellega tekib vastastikune mõistmine ning talle ulatatakse kõige pisem dinosaurus.

Helistan Lõvipoisile, varsti on aeg trenni minna. Peale mõningaid läbirääkimisi nõustub Pumpernickel natukeseks ilma minuta lasteaeda jääma. Ootamatu vabadushetkega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Ostan õhtusele küllaminekule mõeldes kommi. Selgub, et Lõvipoiss pole bussi peale jõudnud. (Ma ju teadsin, et maailm lõpetab pöörlemise, kui mind ei ole!) Viin ta trenni.

Lasteaeda naastes on seltskond õues. Minu pojake külitab igavledes pingil. Mind nähes tahab sülle. Heledapäine nääpsuke poiss nutab ema järele ka kogu õuesoleku aja.

Meil on plaan jääda lõunani. Tuppaminek sujub kenasti. Aitan ka teisi lapsi riidest lahti. Üks piiga sirutab koketselt punases ketsis jalakese ja kurdab, ilusa erriga: kurat, sõlme on läinud!

Kuni eestoas lauda kaetakse, toimub tegevus tagatoas. Pumpernickel tahab mängida autode loendamist ning on solvunud, kui teised tema rittalaotud autosid rallitamiseks võtavad. Kuna minu ja kasvataja sõna jääb peale, poeb ta solvunult laua alla. Kui teised asjad ära panevad ja sööma lähevad, tuleb minu poeg ning loobib karbitäie doomino- (liiklusmärkidega, mäletate?) ja teise täheklotse (mäletate, A nagu ANKUR, B nagu BANAAN?) laiali. Saan kasvatajaproua pika etteheitva pilgu osaliseks. Teised lähevad käsi pesema, meie korjame klotse kokku.

Söögilauas ühinevad ema järele nutva poisiga ka kaks tüdrukut. Üks neist ei söö praktiliselt midagi, istub kasvatajaabi süles ning nutab meeleheitlikult.

Pumpernickel ei ole nõus sööma magustoitu pesemata supilusikaga.

Koju jõudes algab jonn, mis väärib oma nime.

Ma ei taha lasteaeda!

Panen toidu pliidile sooja. Peale minu revisjoni läbinud käekotisisu kokkukorjamist põrandalt jonn siiski vaibub. Üritan lasteaiapoissi magama panna. Viimane vaev on asjatu.

Peale lõunasööki panen õunakoogi ahju ja lähen muru niitma. Ilusat ilma ei saa ju kasutamata jätta!

Pesakond vaatab filmi (Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses) ning muruniitmise ajal tuleb mul käia nelja (!) tüli lahendamas. Olen tige nagu herilane. Noh, täpselt see tunne, et üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksi rabama! Kook läheb ühest servast natuke kõrbema.

Natuke enne kella viit asume teele. Mingi ime läbi on kaks kolmandikku lastest isegi viisakalt riidesse saanud, ka Lõvipoiss paneb palumise peale vähemalt puhta särgi selga.

Sõidan teed, mida mööda olen kaassõitjana ikka hea hulga kordi sõitnud. Helistan veel täpsemaks juhatuseks üle ning sõidan enda arvates täpset õpetust mööda... kuni jõuame Mudanikku. Sõna otses mõttes. (Mis imepärased kohanimed ikka olemas on!- seda polekski ju teada saanud, kui õigest ristist ära oleks pööranud!)

Aga me jõudsime pärale, ja eranditult kõigil oli väga lõbus. Pumpernickel pidas end üleval mustermudilasena (peaaegu). Kõrreke mängis nii väiksemate lastega kui ka poistega (7/9 laste koguarvust). Lõvipoiss oli muidugi täiesti omas elemendis. Lõpuks meenutasime ka oma lapsepõlve mänge (värv, kapsas, haned-luiged, tulge koju!) ning vähe sellest, ka mängisime. Minu õunakook söödi kah pisukesest kõrbemisest hoolimata jäägitult ära.

Koju jõudes läksid poisid kohe magama, isegi Pumpernickel rahuldus vaid ühe unejutuga. Õhtu helgest meeleolust kantuna teatas ta voodist koguni, et tahab homme jälle lasteaeda minna.

Eks me näe.

Homsest lähen tööle.

Labels:

Saturday, August 22, 2009

Brontosaurus, mu poeg!

Olen kallanud endale tassi kohvi ning kolinud sellega väiksemale diivanile.

Mind nähes ei suuda Pumpernickel vastu panna. Otsustavalt hakkab ta minu poole tüürima.

Kuule, Pumpernickel, ehk sa läheksid suuremale diivanile? Seal on palju rohkem ruumi!

Ei, ma olen väike!

Pea sätitakse mu käsivarrele ning jalad pistetakse sülle. Viimastele heidetakse ka hindav pilk.

Jalad on mul küll suuled. Aga pea on väike!




pilt isikese pea ja suurte jalgadega pojukesest leitud siit.

Labels:

Friday, August 21, 2009

Väikevenna visiit. Ja muud kasvatuslikku

Kuidagi ootamatultki on need kolm kodusoleku-aastat lõpule jõudmas. Täna käisime siis Pumpernickliga (ja vabatahtlik auvahtkond vilistlastest õe-venna näol veel lisaks) tema lasteaias.

Meid juhatati rühmaruumidesse, kus nukunurgakeses vaibakese peal mängis heledalokiline piiga. Vaikselt, omaette.

Õpetajaks oli keskeas rangeilmeline daam.

Pumpernickel asus kohe mänguasju uurima.

Ei-ei, ära seda võta! (Minu lapsepõlve ajast pärit konstruktori kohta.*)


Ütlesin kasvatajale, et meil on väga tegus ja aktiivne poiss.

Ei, mul pole aktiivsete laste vastu midagi! Muidugi kui nad on hästikasvatatud!


Oskasin vaid kohmetult pomiseda nagu Väikevenna ema Majasokule Karlssoni-lugudes.

Et, eee... ma ei tea öelda, kui hästikasvatatud meie Väikevend just on...


*
Tegelikult ma ei teagi, mis see hea kasvatus siis on. (Või kuidas seda teostada, oleks ehk täpsemgi.)

Olen mitu korda üle lugenud Sjgelle lugu oma vanaemast. Ei, lugu oli hea ja kujutluspilt tugevast sirgeselgsest prouast ja tema reeglitest andis palju (edasi)mõtlemisainet. Nagu ka tema hinnang, et lapsed pole kasvatatud sõnakuulelikuks, sest peab mitu korda käskima, enne kui teevad!?

Meenus ka üks teine väga hea, õigupoolest lihtsalt suurepärane lugu Aino Pervikult. Eriti fraas tema oma laste kasvamise ajast (võrrelduna siis ühe Soome pere praktikaga): kõik lapsed kuulasid sõna, sest kõik lapsed kuulasid sõna.

Minu lapsed ei kuula alati sõna. See, et mitu korda tuleb öelda, on päris tavaline. Mõnikord kuulatakse sõna demonstratiivse vingumise või enesehaletsuse saatel. Mõnikord ei kuulatagi sõna. Noh, eks lõpuks ikka kuulatakse ka, sest teatud hüved on teatud tegemistest/tegematajätmistest otseses sõltuvuses. Aga vaidlemist ja kauplemist on ikka palju.

Eks see ninatarklemine ole kõrvalt vaadates ju teinekord vahva ka, noh, näiteks Lindgreni raamatutes. Või oma laste puhul tagantjärele.

Aga mitte siis, kui jonn või vaidlus on parasjagu käes.

Olgu siis tegu peaaegu-kolmesega, kes üritab õhtul kõrvulukustava kisa saatel voodist välja loopida oma voodiriideid.

Või kaheksasega, kes kuhjab oma taldrikusse tohutu hunniku pastat (meil on reegel, et ise ette tõstetud toit tuleb ka ära süüa) ja siis, vaevalt poolgi taldrikutäit söönuna, teatab tigedalt, et tema rohkem ei taha ja antagu nüüd magustoitu.

Või üheksasega, kes nõuab rangelt kõigilt, et tema tuppa sisenedes koputataks, kuid ei pea samas tarvilikuks oma ema toas tekitatud kaost enda järel koristada.**

Tore oleks nüüd lõpetada sellise ilusa, meeldejääva ja enda hakkamasaamist vääramatult tõendava lausega. Aga ma ei oska. See kasvatuse värk ongi üks lahtiste otstega lugu.


Aga noh, vähemalt väikevend ise võttis telefonitsi isale päevasündmustest rääkides visiidi kokku sõnadega oli tole.

*Muuseas, konstruktor võibki pärineda sõna otseses mõttes minu lapsepõlvest, kuna olen ka ise sellessamas lasteaias käinud.

**Ah et mida ma ikkagi teen?

Räägin. Räägin. Räägin. (Või ignoreerin ja räägin pärast, näiteks toiduahnitseja puhul.) Ja tunnen end mõnikord saamatuna. Mõnikord võimetuna. Mõnikord kahtlevana.

Labels:

Thursday, August 20, 2009

Suve vääramatu kulinaarne kulg


Maasika-vahukoore-klassika. Juunis, Papa 70. sünniaastapäevaks valminud. Maasikad Mamma aiast.


Oma-aia-marjade-klassika. Vaarikad olid tänavu nirud, mõni ikka mustsõstarde hulka juhtus. Lapsed korjasid. Sündmus: tädi ja täditütarde visiit.


Õunaklassika. Noh, Tarte Tatin Iibisepesa moodi. Sündmuseks võib siis lugeda Taasiseseisvuspäeva. Või ubinarohkuse. Või lihtsalt ühe kena suvise neljapäeva.

Labels: ,

Iibisepesa patused viljad



Meil on õunad vot sellised!

Kui kellegi hakkab seda nähes suu vett jooksma, siis palume lahkesti maitsma! Säilitamisnõuanded on samuti teretulnud.

Sorti kahjuks ei tea, aga urrima head on!

Labels: ,

Tuesday, August 18, 2009

Olla küll... aga kes? Sildistamine ja sisekaemus

Paar päeva tagasi, kui olin ametis ühe Kadunud Vidina otsimisega, tuli abivalmidusest pakatav Lõvipoiss ning pakkus: aga äkki viis tuul minema?

Nii et kui eelmainitud härrasmees minult küsis, kas ta pole just nagu Harry Potter, vastasin ma talle, et rohkem sarnaneb ta Joosep Tootsile. Noh kapsaraud ja rotid meenusid justkui iseenesest. Ja see polnud muidugi ainus ühendav lüli. Isegi mitte sarnasus koolikoti sisus pole siinkohal määrav (kuigi see on - kutsikas välja jätta - kah üsna sama). Krutskeid ja energiat voolab meilgi ojadena, nii et ehk pole ka mõisavalitsejaks õppimine päriselt mitte võimatu.



Kelle moodi mina olen? huvitus asjast Kõrreke.

Vastus tuli pea automaatselt: Luna Lovegood.
Hajameelne. Kontseptualist. Väga eriline.

Tulevik täis kortssarveliste snorkakide uurimist tundub täiesti usutav.


Aga Pumpernickel?

Sellele, et mu pesmuna sarnaneb Lärmisepa tänava Lottale, juhtis esmalt tähelepanu Anneli. (Sellisest pisiasjast nagu sugu ei lase me ju ennast siinkohal häirida.) Sama kangekaelne, iseteadlik ja vastupandmatu.

Pärast laste sildistamist sattusin aga paratamatult eneseanalüüsi karmi meelevalda. Kui ma peaksin kirjutma näiteks kirjandi (või blogipostituse) Lemmikangelasest kirjanduses, ei suudaks ilmselt valida Linka Perflingeri ja Elizabeth Benneti vahel. Samastada oma praegust olukorda eriti ei suuda, ning seda mitte ainult seetõttu, et Iibisepesa ümber ei tungle austajaid alates Hermux Tantamoqist ja lõpetades Fitzwilliam Darcyga. Tegelikult ma muidugi loodan, et ka Molly Weaslyni (mitte, et ta mulle ei meeldiks) pole asjad veel päriselt jõudnud...

Visuaalne pesakond pärit siit, siit ja siit.

Labels: ,

Monday, August 17, 2009

Siiski, mõningaid muutusi on ju märgata...



Niisugusena ta meile saabus, suvisel varahommikul.

Pikad sõrmed, märkasid sugulased.

Tuleb hea marjakorjaja, teatas vanaema.

Pianist!
ennustasid muusikutest vanavanemad.

IT-spetsialist
, nägi tädimees Lõvipoisis tulevast kolleegi.





Sportlaseks!
teab ta ise kaheksa aastat hiljem ja on ootuspärselt krutskeid otsast otsani täis.

Ning on muidu mu armas poeg. Mõnikord uskumatult tubli ja siis jälle üks... paras baklažaan. Kooli minna ei taha. (Aga koolitarvetele mõeldes lõi oma toas korra majja.) Suur ja väike ühekorraga. Nagu see vist emadele ajast aega oma laste kohta tundub.

Labels: ,

Sunday, August 16, 2009

Heast ja kurjast. Tädi Rutt teab!


Seekordne filmisuvi on Iibisepesaliste jaoks jõudnud muidugi oodatud kõrghetkedeni. Vestlused Sigatüükast kestavad hilise õhtuni (- ja pole ka imestada, sest unejutuks on meil Surma vägiste lugu).

Nii et pigem tuleb tõdeda, et oleme Segaverelist printsi vaadanud AINULT kaks korda.

Esimene mulje on hea (Fööniksi ordu taustal pole ka imeks panna), olenemata mõningatest küsitavustest.

Et kuigi pealkiri viitab SP-le, on see rohkem ju ikkagi Harry ja Slughorni lugu.

Et milleks oli vaja sisse tuua Jäneseuru mahapõletamine? Mina küll sellest (sümbolist?) aru ei saanud. Ja väga ebausutav on see, et Ron sõidab järgmises episoodis rahumeeli rongiga kooli ja lobiseb häirimatult.

Ja et Daniel Radcliffe mängib Harry kuidagi juhmakamaks, kui raamatu järgi tundub. (Samas Rupert Grint läheb iga osaga paremaks!)

Aga meeldis film tervikuna. Ka see paika pandud hea ja kuri mõjus otsekui Tädi Rutt Tipi ja Täpi lugudes ise oleks kõik asjad selgeks teinud. Dialoog oli parajalt humoorikas, Kõrreke ja Lõvipoiss tsiteerivad mõningaid repliike koduski mõnuga. Ülilahe oli Bellatrix. Muidugi, Helena Bonham Carter ongi ülilahe. Meenutas kangesti olekult Rochesteri hullu naist Jane Eyre'ist. (Võiks vabalt oma autluki ja ätitjuudiga samas vaimus proua Rochesteri kehastada.)

Lõpustseenides esitatud iseenesestmõistetav headuse võit oli usutav küll. (Nähtamatuna tagaplaanil pisikestele vaatajatele selgitusi jagav Tädi Rutt.)

Pumperinickel tuvastas lisaks filmis ka pi'aadid ja dinosau'use luukele. Aga muidu pidas kaks korda kahepooletunnised kinoskäigud kenasti vastu (muidugi pidevalt omapoolsete kommentaaridega).

Kahe seansi vahele sobis hästi kolme põrsa ja hea hundi lugu. Tervislikel põhjustel jäi eemale Pumpernickel.

Väga hea!
kommenteeris viimatinimetatud asjaolu pesamuna hoidma saabunud vanaema enda kohta tavatult emotsinaalse ja sisendusjõulise sosinaga. Ma nägin katkendit televiisoris ja ütlen, et see oli lihtsalt RÕVE! Rumalad sõnad ja... no olid küll põrsakostüümid aga..

Sellise eelinfoga läksime siis Jaama tänavale. Etendus oli lõbus, moraal selge. (Pебята, доваЙте житъ дружно!)Kõik said aru. Naispõrsas (Jekaterina Nikolajeva) laulis meeldejäävalt hästi veel pealekauba.

Aga tegu-tagajärg maailmas inimestele võib küll rõve tunduda. Üks põras ehitab maja, kaks löövad lulli. Lõpuks tungib aga hunt korstna kaudu majja ja kaaperdab maja kommuuniks. (No mida Unt ja Viiding küll mõtlesid 1972. aastal?)

Kas järgmiseks tuleb siis Kuri Harry Potter ja Hea Lord Voldemort?! Mida arvab asjast Tädi Rutt?!

Labels: , ,

Saturday, August 15, 2009

Tasakaalus maailm


Minu lastel on kaks vanaema, kes minu heaks meeleks mõlemad ka neid hoiavad, kui ma seda palun.

Üks vanaema on loomult muretu. Vähemalt igasugustes ohutusnõuete ja laste iseseisva tegutsemise küsimuses. Nii olen näiteks konfiskeerinud oma pesamuna käest tema pool kodus metallist lihahaamri, tikud, ravimid (mõned näited)...

Aga noh, maailmas valitseva tasakaalu mõttes on lastel ka teine vanaema. Kes varsti-kolmest Pumpernicklit hoidma tulles teda suurema osa ajast süles kannab. Ja kes hiljuti mõne päeva pärast kaheksaseks saavale Lõvipoisile lusikaga šokolaaadikreemi üritas sisse sööta: no võta, see on ju nii magus!

Labels: , ,

Wednesday, August 12, 2009

Dramaatikameetri näidud. Eesti-Brasiilia

Pumpernickel teatas täna õhtul, ilmselt tunnetades sündmuse ajaloolist tähendust, väga kindlameelselt, et tahab seda kovvpalli vaadata. Seadsime end siis poistega diivanil sisse.


Dmitrijev mängib Kaka jalgadesse
, ütles kommentaator. Pumpernickel muutus äärmiselt murelikuks. Kellelgi on nähtavasti jalad kakased!

Seda meeldejäävat uudist kordas Pumpernickel aeg-ajalt mängu lõpuni, kuigi kinnitasin, et jalad tehti puhtaks.

Eestlaste osav värvavaht ei jätnud aga Lõvipoissi külmaks.

Näed, see on see, kes tuli Mart Poomi asemel!


Allakirjutanu, kellel on üldiselt hea nimedemälu, oskas öelda, et tegu on Sergei Pareikoga.

Kas Geiber suri ära, küsis Pumpernickel, kui brasiillaste Kleberson kanderaamil väljakult minema kanti.

Kinnitasime, et Geiberiga on kõik kõige paremas korras.

Aga kes siis suri?

Noh, resümeeks võis Pumpernickel küll teatada, et kõigil olid jalad puhtad ja keegi ei surnud ära.

Ei saa just öelda, et ta toon olnuks vaba igasugusest kahtlustest.

Labels: ,

Dramaatikameetri näidud. Kirjandusküsimused

Kui Pumpernickel kuulab oma lemmikmuinasjuttu Hunt ja seitse kitsetalle,* on sellel kaks kõrghetke. Esmalt pilt, kust tuleb üles leida peitupugenud talled ning teiseks muidugi lõpp.

Poeg: Kes uppus?
Ema: Hunt uppus.
Poeg: Ei uppunud. Kivid uppusid.

Selline dialoog tuleb iga lugemise kohta (2-3 korda päevas) kolm korda läbi teha.

Kaunitari ja koletise
lugu saavutab oma apogee koletise muutumisega printsiks. Seda teab Pumpernickel paljulugenud poisina muidugi juba loo algul.

Muutub pintsiks! noogutatakse teadjalt juba Koletise esmamainimisel.

Saabastega kass teeb noorsandi aga murelikuks.

Kes va'astas riided?

Selgitus (et riideid tegelikult ei varastatudki, kass peitis riided ära ja luiskas kuningale, et poiss uhkemad riided saaks) jäi hoolimata sõnastuse varieerimisest hämaraks. Niisiis mõeldi peale ema ristküsitlemist antud teemal hoolikalt järele.

Resümee: Kass va'astas!



*Mida ta ise konteptualistina Kaheks kitsetalleks nimetab (kaks kitse jäi ju ellu!)

Labels:

Monday, August 10, 2009

...ja kaasas tasuta veidrikemagnet!

Pesamuna eile varakult magama pannud, sõitsin rattaga poodi.

Poes valisin pikema marssruudi, nagu mudilasvabalt ikka. Mängasjariiuli juures nägin seismas kedagi meest. Alguses oli ta seljaga, paistid vaid riided ja karvased sääred. Kui ta pöördus, naeratasin automaatselt (noh, sellisel kaaslapsevanemlikul moel või nii)... ja sain aru, et täiskasvanud mehe kehas vaatasid mulle otsa lapse silmad. Aru nende taga oli napimalt kui mu nooremal, peatselt kolmeseks saaval pojal. Need silmad olid mu naeratuse ja ilmselt hormoonide mõjul kahtlaselt särama löönud. Kuni laps mehe kehas nähtavalt sõnu otsis, põikasin käruga kiirelt kõrvale ja liikusin puuviljaosakonda.

Virsikud valides põrkasin kokku naisterahvaga.

Vabandust! kostus mõlemast suust korraga.

Naine oli nooremas keskeas, tüsedam ja poisipeaga. Ning tema vabandust saatis millegipärast ta käsi, mis liikus mu käeselga silitades alla. Kui ma sain aru, et vabanduse sõnatut osa kavateti korrata, põgenesin olemasolevate virsikutega kassa suunas.

Istusin rattale ja väntasin kiiresti koju tagasi.

Hei, neiu!
hüüti mulle järele ühest hoovist.

Ausõna, ma isegi ei vaadanud tagasi.

(Vaat mis juhtub, kui käid umbes kord poole aasta jooksul juuksuris!)

Labels: ,

Saturday, August 8, 2009

Tõllakuuri kroonikad

Papa jaoks olid asjad ikka mitte niisama-asjad, vaid Lugudega. Paraku kadusid need lood paljuski koos mu isaga. Omaenese tõlla loo asjus helistasin täna Mammale. Tema mäletas vaid, et oli välismaine, vist Zekiwa vanker. Mul endal oli isalt rohkemgi meeles - näiteks see, et pärast oli tõld edasi müüdud minu nimekaimule.

Kõrrekese tõld oli tumesinist ja valget kirja Roan. Paraku oli tal kaks olulist miinust. Esmalt, tal puudusid turvarihmad. Nii et tänu sellele õnnestus mul ühel kevadel sooritada efektne etteaste ning püüda kinni oma tütreke, kelle kübaraserv oli juba asfalti puudutanud, nagu kirjeldas tunnistajaks olnud sõbranna. (Kahjuks ei olnud tema enda reaktsioon sündmuse väärililne ning fotojäädvustus minu imepärasest osavusest puudub). Kõrrekese tõlla teine ja fataalne miinus oli asjaolu, et ühel päeval, kui ma olin parasjagu vankriga suundumas Ülikooli Raamatukokku, murdus vankrisang lihtsalt pooleks. Vankrikorv leidis siiski veel rakendust, kui Mamma tookordsel kassil nimega Kiti pojad sündisid.

Kuna uue kõrgeususe saabumine oli vaid mõne kuu küsimus, oli tingimata tarvis ka uut tõlda. See saabus meile kataloogi vahendusel ning oli uhkemast uhkem. Praeguseks võin kinnitada, et ka parim kõigist vankritest, mida mul on juhust olnud lükata. Teenis meid ausalt kuni Lõvipoisi vankrieast väljakasvamiseni, seejärel müüsime edasi ühele Väga Noorele Noorele Isale.

Pumpernickel sai niisiis oma isikliku tõlla, ning selle ette rakendus sageli koguni kolm hobust. Viimased poolteist aastat leidis uhke sõiduriist siiski võrdlemisi vähe kasutust. (Ehkki veel viimaselgi talvel, külluslike lumeolude korral, oli see siiski asendamatu.) Kuid jah, vankriaeg oli saanud nüüdseks läbi mis läbi.


Olin ise sisustanud tervelt kaks nostalgilist pealelõunat, püüdes teha fotosid Pumpernickli tõllast. Muidugi, kas tulemus jäi minu kesiste fotograafivõimete, tõlla hingematva (ning väljaspool jäädvustatavuse piire asuva) kauniduse või segajate rohkuse taha, kes seda teab. Ka oma virtuaalset fotokarpi sobrades leidsin üldse vähe fotosid, kus pesamuna oma vankris istub. (Ega ta, tõtt öelda, ei armastagi ühe koha peal istuda!)

Lisaks küttis vaatajaskonda üles küsimus, kes siis ikkagi istub näitlikuse mõttes tõlda. Kõrrekese nukk Kirsi jäi castingul omaniku kurvastuseks muheduselt ja mõõtmetelt alla kass Dumbledore'ile. Ka tõllaomanikul enesel tekkis ootamatult tugev omanikutunne, mille ajel roniti sisse ning nõuti jäädvustamist.

Lõpuks sain siis eile öösel asjad nii kaugele, et umbes kella kaheks (öösel siis) oli mul olemas kasutajakonto temaatilises portaalis ning kuulutus üleval. (Pikalt ja mitmes valguses ja erinevate modellidega tehtud fotosid ei õnnestunud ühtki kuulutusele lisada, kuna selgus, et nende maht oli liiga suur.)

Kell oli kahksa läbi, kui kuulsin läbi une helinat. Telefonihelinat.

On teil vanker ikka veel olemas?

Tõdesin, et öösel pole keegi veel ostmas käinud.

Me hakkame kohe sõitma!

Tjah, pooleteise tunni pärast oli imekaunis noor pere Iibisepesas ja Pumpernickli tõld vahetas omanikku.

Labels: , ,

Tuesday, August 4, 2009

Practical Magic



Oh, kui heal meelel võõrustaks minagi Madame Delacour'i, kes mäletatavasti oli väga vilunud majapidamisloitsudes. Paraku tuleb minusugusel mugul asjadele siiski teisiti läheneda.

Kuigi, meenutades oma kooliaegseid keemiateadmisi (või õigemini nende jäänuseid) ning pisut juurde guugeldades olen viimastel nädalatel astunund pika sammu, sobitumaks vähemasti mõnda imelise pesuvahendi reklaami.

Näiteks järgmine dialoog.

Mamma: Oi, neist mustikaplekkidest sa küll enam lahti ei saa.
Iibis (kurvalt): Oh, ja just mu lemmikpüksid!

Ning meenutades, et mustikas kui aluseline frukt peaks ju kenasti olema eemadatav mõne happelise (nagu näiteks sidrun) kaasabil ning seda ka netitsi kontrollides võin järgmine päev helistada Mammale.

-Mamma, püksid on täiesti puhtad!


Kas mõni sidruniistandus ei taha meid oma palgale?

Variatsioonina võime esitada ka dialoogi Muruplekid ja äädikas.

Ausõna, täpselt nagu võlukunst!

Veel imepärasem lahendus koduses majapidmaises on olnud otsus loobuda triiketöödest. Kusjuures, see on otsus, mille tegemine nõuab omajagu tahtejõudu. Ja-jah, täpselt seesama juba minu vanaema triikis ja ema ja... Kusjuures sellest Mammaga rääkides selgus, et ka tema on triikimisest loobunud... Nii et otse kuivamast korralikult kokku voltida ja kappi panna. Täiesti imepärane!

Lisaks kõigele on meil lootust saada enesele peatselt ka Mary Poppins!

Tähendab, kui nüüd veel ka majahaldja leiaks, siis ei oskakski nagu enam midagi soovida.



Päitsis leiduv illustratiivne material klikitav ja ka kohapealt blogisse kodustatav.

Väikesel pildil Pumpernickel, veel mitte kaheksa kuud vana ja sidrunipuu (vanus teadmata).

Labels: , ,