Vana tsirkusehobune ja tema etteaste

Aprilli viimasel päeval tabab mind peale ülikooli lõpetamist alati vana tsirkuseratsu sündroom. Fanfaarid kutsuvad, tuleb areenile liibata. Paned kleidi selga, otsid oma auväärt peakatte ja lähed. (Kusjuures eriti naljakas tundus mulle koju jõudes tehtud avastus, et olin vana tsirkusehobuse moodi ennast eneselegi märkamata lille püüdnud lüüa ning koguni huulepulka kasutanud. Millal ma seda teha jõudsin, ei suuda tõepoolest meenutada.)

Minuga ühes tuli vaid tütar Kõrreke. Vanemal poisil oli trenn ja noorema käest ei küsitud midagi, tema pakiti autosse ja viidi Mamma juurde.

Rongkäigus oli kõik, nagu on olnud aastaid. Meeskorporandi pahane mörin kaasvendade pihta: ise tartlased ja joovad SAKU ÕLUT! Kõrreke oli mehi vaadates murelik: kas tõesti kõik PEAVAD jooma? Lõbusamaks läks marssimise ajal, siis kui mehed ees müristasid üht ning selja taga teist laulu laulda, kõvasti ja valesti mõlemast suunast.


Kõrreke vaatas huviga nii linnapea- kui rektorihärrat. Lasi endale Gaudeamust tõlkida. Sai aimu, mis on selts ja mis korp! Oli mures, et kui tema tahab detektiiviks saada, siis kas talle ülikoolis ikka sobivat eriala leidub.

Pärast rääkisime igati teemakohaselt Baerist. Et miks ta nii kuulus on. Et tema avastas munaraku. Mis on, niipalju kui mina tean, vist inimese ainus silmaga nähtav rakk. Ning Kõrreke kujutles end Baeriks, kes järsku märkab: ohoo! näed, see siin vist ongi munarakk. Vaatasime huviga tähtsa professorihärra igakevadist peapesu ja lipsustamist.

Ning jalutasime silmakliiniku juurde, kuhu olin oma sõiduvahendi jätnud ja viisin ka Kõrrekese Mamma juurde.

Lapsevaba õhtu ning seda just volbriööl! Mõtlesin numbritele oma pangaarvel... väsimusele... ja tulin ära koju. Vähemalt saab täna ennast korralikult välja magada.

Ega vana tsirkusehobune ju avadefileest palju rohkem jaksagi!






Pilt... mis aastast? 1996? 1998? Ei, siis oli ju ilm nii soe, et isegi jakk kleidil oli liiast... 1999? Noh, siis oli jälle vihmane... Pilt on tehtud siiski tänavu, mõni tund tagasi. Nihil novi sub solem

Hetki meie postmodernistlikust elust

Mõeldes nüüd sellele, miks ma omal ajal käisin lastega sageli teatris ning nüüd harva, on põhjus vist ikkagi piletite hind. Kui viis aastat tagasi ostsin ühe pileti poolesaja krooni eest Kõrrekesele ja teise endale, ning toona väikevenna osa täitnud Lõvipoisi võisin sülle võtta tasuta, siis praegu saab poolesaja krooni eest õiguse pesamuna teatris sülle võtta. Muidugi tore, et üks lõbu sel kombel hinnalisena väärtustatud saab... kuigi teisalt võib see kaasa tuua lihtsalt selle, et hind ongi liiga kõrge, et sedasama lõbu endale lubada.*

Eile võtsin siis Pumpernickli kaasa ning ühinesin suuremate laste kooli poolt organiseritud ühiskülastusega, vaatamaks Detektiiv Lottet.

Mis oli lõbus ja väga vaatemänguline. Sisuliinid olid üks suur kompilatsioon multifilmidest, sisaldades katkendeid nii Tommyst ja Fluffyst, Lõunamaa-reisi lugudest, kui ka näpuotsaga Leiutajateküla. (Mingigi raam oleks võinud ju olla. Lotte ema näiteks ilmus välja vaid algul, tema roll oli kui meesšovinisti unistus: kõpitseda peete ja kutsuda perekond sööma. Ja pärast seda ta kadus.) Aga postmodernistliku (või juba selle järgse?) aja lastele pakkus ülimat põnevust pärast arutleda, kust mingi tegevusliin või karakter pärit oli.

Lauludest meelde ei jäänud küll ükski, esitusest päris vaimukas doktor Ave duett jääkaruga, kes kandis siin millegipärast nime Kalev. (Lõvipoiss luges kavalehte ning arvas, et karumängijateks olid märgitud kaks nime, kuna üks ei suudaks ju palavat kasukas kogu etenduse aja kanda.) Kahju oli natuke sellest, et tegelikult Gerli Padaril, kes Lotte ossa vaieldamatult sobib, lauljana justkui polnudki võimalust särada.

Aga lastele meeldis kõik, Pumpernickel hõikas peale lõppu koguni Ullaa!



Õhtul oli suuremate laste kord ise lavale astuda, ülikooli aulas oli kooli kevadkontsert. Kui olin lapsed tund aega varem proovi viinud, oli minul samal ajal kohtumine lugejaga. (Tervitused siinkohal pealinna!) Virtuaalne reaalsus sai materiaalseks. Ja see oli huvitaval kombel minule kui vana kooli inimesele natuke üllatav kah - et inimesed internetist ongi olemas!


Kontserdi muusikalist osa pole ma pädev siinkohal hindama. Pasunakoor alguses oli meeleolukas, seda leidis ka mu süles istuv Pumpernickel ning dirigeeris kaasa. Siis tuli aga suure venna etteaste, millest väiksem vennastest pidi muidugi valjuhäälselt teada andma. Minu ema oigas vaikselt. Muusikuna on ta häiritud isegi sellest, kui keegi näiteks teose osade vahel plaksutab. Rääkimata siis muust. Kasutatud veenmismeetod suutis vaigistada pesamuna kuni järgmise, õe etteasteni. Mis jälle minu oigama pani, sest Kõrreke tuli laulma ilma prillideta (kaotas? lõhkus? käisid läbi pea mõtted). Kui õde oli laulnud ka koos mudilaskooriga ning Pumpernickli puhul tuli üha enam rakendada võtet, mida ta hiljem ise kommenteeris ja emme pani mulle käe suu peale! ning mu ema näost võis enam-vähem lugeda, et tema neid inimesi enda kõrval ei tunne, läksime saalist rõdule oma prillideta piigat otsima. Mäherdune oli minu kergendus, et prillid olid peast võetud vaid väljanägemise huvides ning täiesti terved ja olemas! Tuhat ja mõnisada krooni nagu maast leitud! Ning küllap saabub kunagi ka kevad, mil mul õnnestub kontsert lõpuni kuulata.


Täna käisime külas. Lapsed vaatasid telekast ingliskeelseid multikaid. Kõrreke ja Lõvipoiss mängisid lastearvutitega. Lastetoas mängis film. Pumpernickel käivitas järjest kõiki elektroonilisi mänguasju. Lisaks viis oma kaheaastase filosoofia parimaid traditsioone järgides nutu äärele peretütre. (Dialoog stiilis need on minu asjad - paar roosat vidinat -, millele Pumpernickel vastab ei ole!.) Lahkusin, viimasele ajale iseloomulikult, raamat kotis, ning lisaks ka perepoja poolt suuremeelselt Pumpernicklile loovutatud ämblikmehe ATV. Kultuuriline kommunikatsiooniakt mitmel tasandil...

----
*
Mu kunagine emakeeleõpetaja ütles, et tal on hea meel, et raamatud lähevad kallimaks. Et neist saab väärtus. See võis olla öeldud ehk nii 1993. aasta alguses. Sest nõukogude ajal ei maksid nad ju tõesti kopikaid. Seetõttu näiteks neid eriti ei kingitud, vähemalt mina ei mäleta.

Veelkord: kust tulevad ja kuhu lähevad lapsed?

See lastekodu asub imekaunis heimat-stiilis mõisahoones, ümberringi põlispuud, praegu õitsevad sääl ka kevadlilled. Maja oli seest sopiline ja mõnus nagu Muumimaja. Lapsed olid, noh, nagu lapsed ikka. Suuremad riisusid lehti (ja tegid seda väga korralikult), väiksemad mängisid.

Peamine ajend, miks Lõvipoiss sinna tol hommikul oma ema ja isaga külla sõitis, oli üks pilt. Ja poiss, kes pildi tegi. Nii et meie külaskäik lastekodupoisi juurde sai mõnes mõttes alguse juhusest. Seekord oli siis juhuseks sama nimi kahel eri poisil. Nimi, mis algselt tähendab kotkast, võimsat ja kuninglikku lindu...

*
Tiiu juures toimunud arutelus laste arvu üle ei osanud ma sõna sekka öelda. Üldiselt olen ma ise arvanud, et lapsi peaks olema kas mitu või üldse mitte. Ise kasvasin üksi ja nägin alles hiljem, oma laste pealt, millest ma ilma jäin. Ehkki minu vanemate valiku algpõhjus ei olnud materiaalne, rõhutati mulle lapsepõlves just neid aspekte. Et ei pea kellegagi asju jagama. Sul on oma tuba. Ei pea hiljem pärandust jagama. No ja muud sellised loosungilikud väited - mida ma lapsena ka järele kordasin (või vähemalt nende üle ei juurelnud).

Mis siis on see materiaalne pagas, mis peaks lapsele tagatud olema? Kust läheb see inimväärse elu piir? Selle võib tõmmata näiteks nii, et (kooli)lapsel peaks olema võimalus käia vähemalt ühes huviringis, tal peaks kodus olema vähemalt omaenese kirjutuslaua jagu oma ruumi, peaks olema võimalus lubada lapsele vähemalt elementaarseid sporditarbeid - jalgratast (kasvõi pruugitud kujul ostetuna) ja kelkugi vähemalt.

Lastekodulaps ehk ütleks lihtsamalt: tal peaks olema oma kodu võti.


*
Meie külaskäik möödus helgelt. Juba ilm oli imekaunis, ümbrusest ja lastest - nagu eespool öeldud - rääkimata.

Kurbus tuli siis, kui hakkasin hiljem otsima infot kahe nimekaimu edasise sõpruse jätkamiseks. Ma lugesin seda lugu.

On teadmisi, ilma milleta on kergem elada. Ja mõelda (oma) lastest nende huvitegevuse, sporditarvete ja tervisliku toidu tagamise valguses.

Muidugi sünnivad lapsed armastusest!

Mõtted laste sündimise võimalikkusest või võimatusest keerlevad ilmselt juba bioloogilise determinandina iga fertiilses eas inimese peas. Nii et seda, et teema mind kuidagi ei puudutaks, ei saanud ma väita ei Ekspressi artiklit ega DV bloogi lugedes. Viimast refereerib ka tänane Delfi kollase magnetina mõjuva pealkirja Laps on kehvem lahendus kui SMS-laen abil.


Klõpsasin huvi pärast lahti ka kommentarid. Ja sääl süüdistati autorit, et too olevat ise lastetu rikkur. Samuti tarbimishulluse propagandas. No ja Delfile iseloomulikult hullemaski.

Mina, keda ei saa kuidagi sildistada ei lastetuks ega rikkuriks, olen aga mõelnud peale Ekspressi artiklit samu mõtteid.

Kenad noored inimesed tolles artikis väidavad, et uue emapalgaga veaks veel poolteist aastat välja. Kuni elu jälle paremaks läheb. Nende esimene laps on veel pisike ning nende kogemus lapsekasvatamisest ilmselt samuti.

Tegelikult pole kulutused lapsele kunagi nii väikesed, nagu nad on seda vanemahüvitise laekumise ajal. Kui toidad rinnaga ning kasutad marlimähkmeid, gardeeroobi võib hea tahtmise korral alati kelleltki laenuks saada (imikute riideid võib vabalt kasutada ikka päris suur hulk tittesid, enne kui nad mingil põhjusel kandmiskõbmatuks muutuvad) - siis lapse peale õigupoolest igakuiselt eriti ei kulugi. Ka retseptiravimid on alla-kahestele sümboolse hinnaga.

Mina võin tuua näite omaenese käesolevast nädalast ja kolmest lapsest.
*Üks laps läheb nädalavahetusel võistlustele. See tähendab bussi- ja söögiraha.
*Teisel oli tarvis kahte kingitust.
*Laenatud ja purunenud mänguasja asendamine uuega.
*Kooli kevadkontserdi piletite raha.
*Ravimid kolmandale lapsele.

See kõik on ainult lisaks söögi- ja riietekuludele. Eluasemekuludele. Trenni- ja muusikakoolimaksule. Iganädalasele taskurahale. Missugune neist kulutustest on välditav?

Lugesin ühest ülimalt sümpaatsest blogist vanemahüvitise ülempiiri vähenemise hirmust (linki ei pane teadlikult). Ja seal kasutas üks ema fraasi meilt peteti lapsed välja. Ma ei tea, võib olla kukkus see sõnastus lihtsalt nii tobdalt välja. Aga... minul tekkis küll silme ette pilt sellisest stereotüüpsest maal või väikelinnas elavast paljulapselisest perest. Kus lapsi palju ja elamispind väike. Kus tööl käib heal juhul isa (kui ta olemas on). Võib olla on kummalgi vanematest ka väike viinaviga. (Rõhutan, tegemist on teadlikult väga klišeeliku näitega.) Ja kui sellisesse perre sünnib laps põhjendusega, et siis saab poolteist aastat miiniumemapalka ja lastetoetusi kah juurde, siis mille poolest erineb maksimumhüvitisele lootev linnaproua sellest väikelinnaemast? Summad on teised, seda küll. Aga ka võimalik kukkumine sellevõrra valusam.

PS! Ilmselt on siinkohal tarvilik lisada, et ma EI ARVA loomulikult, et kui naine jääb juhuslikult ning planeerimatult lapseootele segases ja keerulises olukorras, siis ei tohiks ta sünnitada. Või koguni, et last ei tohiks lapse enda tõttu soovida. Jutt käib siiski lapsest kui teadlikust projektist segase majandusolukorra üleelamiseks.

Elu õied. Või: pilguheit emalenduri sõidu- ja päevaplaani

Hoiatus: sissekandel puudub mõte, üldistus ja vaimne dimensioon!

Nädalavahetusel tegin tubli eeltöö, vähendamaks oma igapäevast (s)ohvrirolli. Ostsin lastele kuupiletid ja esinesin avaldusega, et kuna ilmad on ilusad, bensiin kallis ja bussiliiklus funktsioneerib, võiksid lapsed trennides-muusikakoolis käia bussiga. Kõik asjaosalised noogutasid mõistvalt. Tore.

Esmaspäeval naasis Kõrreke koolist jalgrattal ja kiirelt, nii et aega bussi peale minekuks oli pea tund. Muusikakooliasjad olid kenasti esikusse valmis seatud. Ütlesin talle, kui kodust väljumiseni oli jäänud kümme minutit ja veel natukese aja pärast, et nüüd tuleb hakata riidesse panema. Vennad vaatasid samal ajal Jääaega (kokku vaadatud vist küll oma sada korda vähmalt), Kõrreke justkui läks jopet võtma. Justkui.

Olin ise läinud ülakorusele ja olnud seal juba mõnda aega, kui kuulsin oma tütre häält. Minu dramaatilise hüüatuse peale oli ta muidugi uksest väljas kui õlitatud välk - et mõne aja pärast linta-lonta tagasi tulla.

Ajasin auto välja ja viisin lapse flööditundi.

Täna käisin hommikul kesklinnas vahelduseks jalgrattaga. Esmalt raamatukogus, hankimaks säält Lõvipoisile kohustuslik Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni. Siis raamatupood, kus ma peaaegu suutsingi piirduda kahe kingitusega, mille järele ma olin läinud. Ainult üks-kaks raamatut ostsingi juurde ja need ka sooduspakkumiste letist.

Siis viisin raamatupaki koju ja läksin ise kooli, Kõrrekese arenguvestlusele. Kell oli kaks, Kõrrekesel oli lõppenud tunnid ja mudilaskoor. Arenguvestlesime kena klassijuhatajaga umbes tunni. Mina läksin koju, Kõrreke läks näidendiproovi.


Buratino tuleb ettekandele mais ja Kõrreke on üks kahest teise klassi lapsest, kellele on seal osa usaldatud. Kilgi osa. Mis algselt pidi olema hääl lava taga, kuid nüüd, nagu selgus, on roll edenenud lavale ning mul on au kavandada ning teostada kilgi kostüüm.

Koridoris nägin ka Lõvipoisi klassijuhatajat, kes ütles, et lapse teatripileti eest tuleb juurde maksta.

Kõrreke saabus koju parasjagu nii, et jõudis süüa ja trennikoti kokku panna. Kuidas ma siis ütlen lapsele, et mingu bussi peale.

Sõitsime esmalt Mamma juurde, et võtta peale poisid. Mamma saime lisaks. Mamma tahtis sõita seda väikest tänavat mööda seal sanatooriumi kõrval. Kuhu ta täpselt sõita tahab, ma ei küsinud. Ja see oli minu viga. Sest Mamma mõttest sa paned mu Riia tänava nurgal maha ja sõidad ise edasi oli teostatav ainult esimene pool. Peale mõistmist, et reguleerimata ristmikult Riia tänavale tipptunnil pole võimalik pöörata, keerasin otsa ringi ja sõitsin ringiga. Lõvipoisi poetasin spordihoone ukse ette neli ja Kõrrekese ujulasse kaks minutit enne trenni algust.

Pumpernickel oli vahepeal magama jäänud. Äratasin ta üles ja käisime toidupoes. Ostsime sõpradele nende käest laenatud ja katki läinud mänguasja asemele uue. Koju minna tundus liiklust arvestades mõttetu.

Parkisin vahelduseks kaubamajja ja läksime mänguplatsile. Suur turnimiskoht oli lõbus. Üks suurem poiss hüüdis kõigile: Sa ei saa mind kätte! Kui ta Pumpernicklile ringiga sisse tegi, puudutas kahene klutt teda jalast ja ütles, uhkusega hääles: kätte sain!

Karusselliga sõitsid suuremad tüdrukud. Pumpernickel ronis peale, vaatas üht roosa mütsikese ja mantlikesega olendit ja resümeeris: nii ilus! Neiu muutus vanusevahest (umbes kolm korda tema kasuks) hoolimata komplimendist kohmetuks.

Väikesel liumäel oli üks temavanune poiss oma emaga. Igaks juhuks selgitasin oma last nuusates, et nohu on meil allergiline. Imekaunis ema naeratas veidi närviliselt.

Aga mina, kujutlege vaid, nautisin punasest papptopsist lattet - sõnapaaril päeva tipphetk võib olla teinekord ootamatult maine tähendus.

Varsti oligi aeg otsas. Võtsime peale esmalt suure venna, siis õe ja sõitsime koju.

Kõrreke, kes sõidab laupäeval elu esimestele võistlustele: treener ütles, et on vaja bussi raha maksta.

Kui palju ja kuhu, seda mu tütar ei mäleta.

Kodus hakkasin tegema salatit, Lõvipoiss lõi allkorusel lahti oma koolitükid ja Pumpernickel vaatas uut Punamütsikese raamatut.

Panin kaussidesse riisi.

Lõvipoiss: Emme, miks mul matemaatika vihiku vahel kamm on?!
Pumpernickel: Emme, too mulle juua!

Tükeldan kana.
Klirin.
Pumpernickli vett täis klaas kukub laualt kildudeks!
Kõik on väga õnnetud. Lõvipoiss on venna suhtes väga etteheitev.

Mina: Oh, sa ise lõhkusid ka väiksena asju! Näiteks ükskord virutasid kohvikannu koos kohvipaksuga elutoavaibale katki. Ja siis tõmbasid sõnaraamatul kaaned küljest.
Lõvipoiss ei taha seda uskuda.

Segan salatikastet.

Emme, tahan pissile!

Lõpuks saab salat valmis. Enne seda ei juhtu peaaegu mitte midagi, kui mitte arvestada seda, et Pumpernickel on saanud kätte venna laokile jäetud telefoni.


*
Ja ühel hetkel on loetud ka unejutud, lauldud unelaulud ja tehtud kõik musid paid ja kallid. Ning oma voodites nad siis puhkavad. Need elu õied.

Blogilaste elust

Sööme lastega koos õhtust.

Pumpernickel ajab omavahel segamini sõnad mutionu ja vutimuna, soovides süüa veel seda mutionu.

Suuremad lapsed naeravad südamest.

Kõrreke: Emme, selle sa lihtsalt PEAD oma blogisse kirja panema!

Palju õnne mulle kõigi poolt!

Aastaring Iibisepesas on täis.












Et mida siis öelda sünnipäevalapse kohta? Tegemist on õitsvas eas blogiga. Tal on küll mõningaid raskusi ajaga (publish-kell näitab jumal-teab-mis-aega), kohaga (saitmeetri jumal-teab-kust, aga väga kaljukindla veendumuse kohaselt paiknen ma Harkus, Harjumaal) ning kommunikeerumisega (profiili numbrilugeja on jäädavalt(?) peatunud nõnda ilusal numbril nagu 1200), aga muidu on ta täiesti adekvaatne. Noh, kui mitte peatuda pikemalt ta kalduvusel asju üle dramatiseerida ja kõige olulisem enamasti vahele jätta.

Üles leida pole teda raske. Sageli on leitud siia tee näiteks pärasoolehaiguste, venituste ravi, kassi sünnituse või võrgutusnippide vastu huvi tundes. Aga ka õudusjuttude, gruusia rahvatantsu ning äriideede jälgedes. Otsingute toppi kuulub ka lihtsalt fantastiline pidulike riietega sooja vette - sellist hämmastavat infot vajavad kaaskodanikud päris sageli - ja ma pole kade. Muidugi pole ilus külaliste seas lemmikuid valida, aga ma lihtsalt pean esile tõstma visiite pealikrjadega hoidsin nokut pihus, kassi vaim ning mitu looma loeti kokku 2008. a.

Nii et üldiselt olen ma tark, ilus ning paljutõotav. Palju õnne!

Kadunud ja unustatud asjade atlas

Selleks et pääseda Ravenclaw' puhketuppa, tuli professor McConagallil mäletatavasti vastata küsimusele kadunud asjade saatusest.

Nad lähevad olematusse, see tähendab kõigesse.

Kena arutlus, tõepoolest. Sel nädalal on meie majapidamises kadunud: üks jagrattakiiver (leitud üles allakirjutanu poolt), kõik Lõvipoisi harilikud pliiatsid (asendatud uue kolmese pakiga allakirjutanu poolt), Lõvipoisi pliiatsiteritaja (asendatud uuega... ei-tea-küll-kelle poolt?), Lõvipoisi korvpall (leitud üles omaniku poolt), Lõvipoisi kingalusikas (korvpallitossude jalgapanemiseks ostetud, siiani leidmata), kaks uhiuue rattaluku viiest võtmest (siiani leidmata).

Lisaks unustas Kõrreke kooli ujulasse koti dušigeeliga - karm ema saatis ebaõiglusest puhiseva piiga koheselt sellele rattaga järele - nii et see ei tule vist päriselt arvesse.

Täna hommikul helistas rattaga kooli sõitnud Lõvipoiss, nutt kurgus, kooli juurest ja teatas, et oli unustanud rattaluku esikusse. Õnneks läks Kõrreke teiseks tunniks ning lukustas venna ratta tagavaravõtmega.

Pereema mureveeb. Stiilinäide

Tegelikult sai Kõrrekese tossulugu alguse umbes kaks nädalat tagasi. Kui enne magamaminekut koolikotti pakkiv piiga tuli ja teatas talle omase dramaatilisusega kogu oma olekus, et tema enam neid pigistavaid tosse kehalises jalga panna ei saa. Loomulikult kuulsin sellest esmakordselt selsamal hetkel. Hommikuks jõudis minuni ka (vähemalt ajutine) lahendus: otsisime välja sügisel ostetud tänavatossud - ja nendega kõlbas õnneks kehalisse minna küll. Kogu lugu oli mugavalt ununenud, kuni märkasin eile, et mu laps käib ikka veel saabastega.

Täna läksime siis uusi tosse ostma. Selgub, et üheksa-aastane neiu jalaga nr 36 on õnnetu juhus. Lastenumbrid lõppevad 35 ning täiskasvanute omad algavad 37 juures. Käisime läbi neli poodi kaubamajas. NB! Seda koos kahejapoolese Pumpernickliga. Vähemalt inimesed juhtusid täna olema sõbralikud. Liftitäis inimesi ainult naeris, kui Pumpernickel oli välgukiirusel jõudnud vajutada kõigile korrusnuppudele.

Poodides kadus Pumpernickel ära kolm ning Kõrreke ühe korra. Pumpernickli kaks korda ei loe, sest leidsin ta üsna koheselt jalatsiriiulite vahelt ka üles. Üks kord oli ta jooksnud üsna aimatavalt kaubamaja mänguasjaosakonda ning kuhu kadus Kõrreke, seda ma ei tea - igal juhul oli ta varsti jälle olemas. Peamiselt tüütasin mina müüjaid õigeid numbreid nõutades (mida vastuvõetava raha eest kusagil ei olnud, v.a üks eksemplar tosse ühes poes neljast, nood nägid aga paraku välja sellised, et varsti tuleb mul samasse poodi õigust nõutama katkise ketsipaariga). Kõrreke ohkas. Ühes poes leidis muidu-parajad-aga-kand-tuleb-välja-variandi. Pumpernickel proovis jalga piraadi- ja ämblikmehepiltidega jalavarje. Millega ta, arvestades, et valitud paarid olid nii viie-kuuenumbrilise varuga, ka hakkama sai. Spordipoes uuris ta innukalt palle (tahab ju temagi suu'eks saades pallit'enni minna nagu vendki.) Vaatas väiksemaid ja suuremaid palle ning resümeeris: väikesed pallid peavad veel kasvama. Tosse me ei leidnud. Üldiselt meenutab kaubanduskesuses käimine koos Pumpernickliga iga hetk põgenemisplaane hauduva vangi konvoeerimist.*

Zeppelinist läks õnneks. Koguni mitu paari sobilikke jalavarje oli. Kohe esimeses poes. Mille hulgast siis valisime välja mustad ning krõpsudega. Pumpernickel imetles trollidega kummikuid. Proovis veelkord jalga piraadipildiga tosse. Lõpuks oli väsinud ning nõutas sülle.

Võtsime peale ka trennist tulnud Lõvipoisi ja sõitsime koju. Mõtlesin lohutuseks: no kui ma autoga ei sõidaks, oleks vist üritusele enam-vähem pool päeva kulunud.

Kodus sõime õhtust. Naabriplikad kutsusid suuremaid lapsi õue mängima. Lõvipoiss ka läks. Poole tunni pärast anti uksekella. Naabrimees tahtvat minuga rääkida.

Minu poeg olevat sõtkunud pehmel murukamaral naabrimehe hoovis. Jõudsime peale mõningast ühist arutelu ka lahenduseni: kui naaber ostab uut muruseemet, läheb poiss appi seda jalajälgedesse külvama. Kutsusin oma järeltulija tuppa. Siis sain ka kuulda, et naabri aias trifaad mängisid ka needsamad pliksid, kes vahelejäänuna olid süü poisi kaela ajanud. Ei noh, rüütellikkus on muidugi tore, aga...

Millegipärast meenus mulle koht Bullerby lastes, kus Anna ütleb Liisale, et proua Larsson võtku oma pahad lapsed ja mingu koju.

Jah, proua Iibis, võtke oma lapsed ja minge koju!

--
* Et mitte ehtida end võõraste sulgedaga, pean ütlema, et tabav võrdlus kuulub ühele mu sõbrale.

Asjalik, igavene ning kriminaalne ringlus

Ainus telesaade, mida ma iga nädal raudselt vaatan, on pühapäevaõhtune krimiseeria. Üldiselt on mul hea meel, et Barnaby-sari selleks korraks lõppes. (Ja et mõned inimesed jäid Midsomeris ikka ellu ka...) Viimased seeriad kiskusidki kole igavateks. Mingid seltskonnad liikusid öistes metsades ringi ja mõni tapeti vahepeal ära. Lõpuks lahenes muidugi kõik õnnelikult. Selleks korraks. Lewis mõjub värskendavalt. Aga pühapäevaõhtud roimarite seltsis jätkuvad vääramatult.

*
Vääramatult ringlevad ka vähemkonstrueeritud maailmad. Näiteks tuleb kevad. Igal aastal. Ma ei ole vist väga selline kevadeinimene. (Mitte et mul kevade vastu midagi oleks - hoidku jumal selle eest!) Lihtsalt tunnen kevaditi mingit seletamatut nukrust. Juba kooliajast.

Sel aastal tundub, et kevad on hilja peale jäänud. Kui aasta tagasi oli aprilli algul botaanikaaias pilt selline:





siis möödunud nädalavahetusel nägi kõik veel palju paljam ja kõledam välja.



Ainult piltidele peidetud poisslapse energia püsib muutumatult kõrge. Nagu seda ka näha on.

*
Ühe kevade võrra on nüüd lapsed suuremad. Tohutult palju on lisandunud iseseisvust. Nüüd on ka pesamunast saanud Poiss, Kes Kuulab Su Jutu Ära Ja Ütleb OK. Eelmisel kevadel oli tegu veel päris titaga.

Ka elukogemust lisandub iga kevadega. Näiteks sõitsime autoga ja Lõvipoiss osutas:

Kui ma koolist tulin, istusid sellel katusel ühed poisid. Nüüd on nad vist ära läinud.

Jah, lendasid minema, ütles Pumpernickel.

Olukordade muutumine materialiseerub, vähemalt mitme samast soost lapse puhul ühes peres, ka riiete kujul. Lõvipoiss oma õega sügisel 2004:



Ning väikevend Pumpernickel 2009. aasta kevadet otsimas:



See riiete ringlus hästi loomulik osa igapäevasest elust. Kui mõni riidetükk kuulutatakse Lõvipoisi jaoks väikeseks, paneb ta selle kõrvale ja ütleb: Selle saab siis Pumpernickel. Kui ta kasvab.

Väikeveli ise proovib jalga Lõvipoisi korvpallitosse ja sõnab: Mina lähen ka pallit'enni. Kui ma suu'eks kasvan.

Aga Kõrreke tahab saada detektiiviks. Kui ta suureks kasvab.

Ainult kassil plaane pole. Või mine tea. Kevade tulekut tunnetab ta küll vurruotsteni.

Nimi, saatus ja sisemine Prüssaka-tädi

Kui ma ootasin oma teist last, sõitsin ma päris tihti ühistranspordis. Ja kui ma siis bussi tulin, pooleteise ringis plika süles, kokkupandav vanker näpus ning ise silmanähtavalt rase, tundsid inimesed end mõnikord ebamugavalt. Need istekohaga inimesed. Aga et me elasime toona sotsiaalmaja ja kodutute ööbimiskoha läheduses, oli bussis pea alati ka mõni ilmselgelt elu hammasrataste vahele jäänud kodanik. Ning kui selline kusagil istus, oli tõenäoliselt tema kõrvaliste täiesti vaba. Ja nii juhtuski rohkem kui kord, et mulle öeldi:

Te peaksite küll istuma! Näete, seal on üks vaba koht!

Minu jaoks on selline käitumine sellise tegusa hea tädikese kehastunud näide. Selline, nagu oli toimekas Prüssaka-tädi Pipi filmides. Kõik näevad kohe, et võõras mure teda juba ükskõikseks ei jäta.

*
Aga tegelikult on selliseid Prüssaka-tädi hetki kõigil. Minul ka.

Tunnen alati huvi, kui näen-kuulen kusagil mõnest oma lapse eakaaslasest-nimekaimust. Hakkan kohe mõtlema: huvitav, mis elu võiks elada see laps. Mis laadi inimesed on ta vanemad. Missugune on ta ise. On ta ka minu lapsega kuidagi sarnane? Ühesõnaga, uudishimu, kõige labasemat sorti.

*
Kaks päeva tagasi sattusin internetis lastekodulaste piltide oksjonile. Üks väike kunstnik oli minu poja nimekaim. Vaatasime pilte kõik koos.

Ja nüüd küsib Lõvipoiss mitu korda päevas:

emme, kas keegi on juba tema pilti osta tahtnud?

Ma ei tea, kui palju muudab maailma see, et ma oma poja küsimusest ajendatuna end antud portaali kasutajaks registreerisin.

Lihtsalt üks joonistus.

Lihtsalt üks laps.

Mida kassid ostaksid?

Esimene kokkupuude teemaga minu laps ja raha leidis minu jaoks aset kaks kevadet tagasi. Tütar Kõrreke lõpetas siis lasteaia ja tema vanaema kinkis talle raha. See mõnisada krooni pidas vastu paljudele kiusatustele. Käisime koos küll mänguasja-, küll raamatupoes. Lõpuks, ühes kaubanduskeskuses, sikutas Kõrreke mind varrukast.

Emme, ma olen otsustanud. Ma ostan oma nukule mähkmeid.

Püüdsin muidugi Kõrrekest ümber veenda. Aga mõnikord võib mu tütar olla väga kindlameelne.


Lõvipoiss on aga rahakoguja. Seekordseks eesmärgiks olid seatud juugiijookaardid metallkarbis. Väiksema karbi raha oli koos ning täna hommikul käisime koos kaubamajas ning ostsime selle hinnalise papitükke täis karbi ära.

Teistel klassis on suuremad karbid.

Noh, siis sul ongi ju hea vahet teha.

Aga mul on selle eest kõige rohkem kaarte. Sina ostsid ühe paki, siis ostis issi ja nüüd ostsin ma ise!

Vat siis.

Mis asi see juugijoo on, on mulle endiselt selguseta. Vastav multifilm on olemas, nagu ma aru saan. Ning siis mingi mängualus. Ja muidugi kaardid, millega võib vastase omi surnuaiale saata.

Ajad, mil lapsed kogusid marke ning kommipabereid on nähtavasti sama kaugel, kui nädalavahetused, mil ainus lastesaade kahe päeva peale oli pühapäevahommikune lastefilm.

Pildid siit-sealt.

Külaskäigud

Hakkasin täna just lõunaööki valmistama, kui helistas Lõvipoiss.

Emme, kas ma võin täna R-i poole minna?

Kas tema ema ja isa teavad teie plaanist?

Omavaheline seletamine.

Ta küsib kohe järele.

Telefon heliseb uuesti. R-i ema teab ja lubab. Eks siis luban mina ka.

Mõne aja pärast heliseb telefon uuesti. Kõrreke.

Emme, kas L võib täna meie juurde tulla?

Jah, palun väga.

Tüdrukud jõuavad varsti. Hoiatan, et meil on täna lõunaks tatrapuder.

Mina küll söön! Aga hea, et minu vanaisa siin pole. Tema jääks siis enne söömata.

Noo?

Jah, tähendab üks vanaisa. Teisel on see lemmiktoit. Aga üht vanaisa sunniti seda lasteaias sööma, neil oli hästi range kord ja järele jätta ei tohtinud. Ja nüüd ei salli ta seda silmaotsaski.

Õnneks pole meil külas see vanaisa. Tüdrukud söövad taldrikud kenasti tühjaks ning külalisest lummatud Pumpernickel samuti.

Pärast sööki lähevad tüdrukud Kõrrekese tuppa ning tund aega on sealt kosta (terasele kuulatajale) mõningast jutuvada ja kihistamist. Pumpernickel on terane kuulataja. Ta tahaks ka minna juttu ajama. Suuremeelselt on aga nõus ka automemoriini ja kassipuslega.

Varsti saabub Lõvipoiss. Süüa ta ei taha. Sõber R oli ise neile mõlemile kiirnuudleid valmistanud.

Siis oli vaadatud Jetixit ning mängitud arvutil õudusmänge.

Seal oli üks tüdruk, kellel oli kaheksa jalga nagu kaheksajalal. Ja siis üks hästi õudne tuba, kus tugitoolist tuli välja käsi. Aga ma ei kartnud! Peaaegu.

Varsti tulevad ka tüdrukud kassipuslet kokku panema. Tükke jagub. Seni, nagu kuulda, on aega veedetud lihavõttekaunistuste meisterdamisega. Peatselt tuleb ka L-le ema järele.

Õhtul, kui aitan Lõvipoisil duši all juukseid loputada, kinnitab ta mulle:

Aga mõned asjad olid päriselt ka olemas. Näiteks tulnuka laps. Tal olid sellised punased silmad ja... Emme, R-i juures oli väga äge!

Mehed märtsist. Portreevõimalusi

Õigupoolest ei seo muidugi Lennart Merd ja Rudolf Nurejevit peale sünniaja (märtsis, vastavalt siis 1929 ja 1938) eriti miski. Muidugi võib kohe ka osutada kahele vaieldamatult karismaatilisele isiksusele, aga peamine põhjus neist siin ja praegu kõrvuti kirjutada on ikkagi (juhuslik) asjaolu, et sattusin neid raamatuid paralleelselt lugema. Ning selline lugemine tekitas hulga mõtteid heast elulooraamatust kui sellisest.

Lennart Meri on muidugi hea materjal. Huvitav elukäik, hea sõna- ja kõnemees, tagatipuks esimene taasiseseisvumisjärgne president. Igavalt on temast, vähemalt sellises formaadis, suhteliselt võimatu kirjutada. Ja ega Vahteri raamat igav ju polegi.

Minu isiklik lugemiskogemus ühtib Mart Meri hinnanguga meeleolukas bulvarikirjandus.

Tajutav oli terviku puudumine, hüplikkus. Pikad teksti sees publitseeritud originaaldkumendid teevad lugemise raskeks ega anna sisule oluliselt juurde. Võttena oleks eelistatavam tuua tekstis välja iseloomulikke või olulisemaid lõike ning originaaldokument täies mahus võinuks paikneda lisas. Samuti tundub, et Vahter on kirjutanud ennekõike neist seikadest, mille kohta tal materjali oli, kuid näiteks saadikuna Soomes olemise ajast pole üldse midagi. Lugemist raskendab ka kronoloogia puudumine lõpus.

Fotomaterjal on muidugi hea vaadata. Omal isikupärasel viisil oli Meri ju vägagi fotogeeniline mees. Aga üldiselt tekitas raamat soovi võtta lugemisjärjekorda Hindrek Meri mälestusteraamat.

Nurejevi raamatu ostis endale mu ema. Ja pistis mulle kotti kaasa ja soovitas tungivalt läbi lugeda. Ta ise olevat juba kaks korda lugenud.

Ka Nurejev on muidugi sedasorti mees, kellest igavat raamatut kirjutada on raske. Ja Meyer-Stabley (muide ajakirjanikutaustaga nagu Vahtergi) pole seda teinud ka. Vastupidi. Raamat on selline elus, miljööde edastamiseks on tehtud tuntavalt (ja tulemuslikult) tööd. Lapseõlv puuduses ja vaesuses stalinlikul Venemaal, pere jaoks mõistetamatu karjäärivalik, pöörane andekus, suisa filmilik põgenemine läände Prantsusmaal lennuväljal, edu, luksus ja ennasthävitav elustiil -- mis tipnebki teatavsti surmaga AIDS-i. Raamatu eri peatükid on kenasti proportisoonis. Kirjutamisstiil on dokumenteeriv, aga tundlik ja väga köitev.

Selle juurde võinuks ka läbivalt jääda, näiteks apelsinikujundi mängutoomine peatükis Valentino mõjus ebaloomulikult. Samas kui Nurejevi lahkumine ja matustekirjeldus oma täpse sõnavaliku ja läbiva dokumentaalsusega on võimsad.

Aga oli hea lugu. Ka tõlge (Tiina Vahtras) oli hea. Tuntav oli ka toimetamine, no raamat ilmus juba 2005, siis vist veel saadi sellist luksust lubada. Ehk oleks oodanud enamat fotomaterjali. Õnneks on muidugi olemas internet, juutuubist võib Nurejevit tantsimaski näha. (Lennart Merd sealt juba ei näe!)

Viimane mohikaanlane

Ilmselt siis selle aasta viimane. Paar tundi tagasi ilmavalgust näinud. Ja seda valgust jagub! Juba praeguseks sulanud päris nukrailmeiseks. Eluea poolest ühepäevaliblikas.


Mitte väga pikka aega tagasi, märtsi keskpaigas, Vapramäel ilmavalgust näinud isend. Klassikalist tõugu, ainult silmad pole sütest, vaid näpuvärvidega tehtud.



Lumest muumi oli selle talve esimene väljalase. Sünniaeg 6. detsember 2008.

Fiktsioon. Reality-show

Noorem mu kahest pojast leidis täna esikukirstult koduukse võtme. Jäetud sinna lohakile koolist naasnud vanema poja poolt. Võti on päris suur ja Pumpernickel nägi kurja vaeva, et seda tuulekojas asuvalt vankrilt lukuauku toppida. Ega see õnnestundki. Pärast nii kümneminutilist pusimist tuli ta tuppa ja hakkas sihiteadlikult riiulilt kirjatarvete topsikut õngitsema.

-Noh, Pumpernickel, mis sul tarvis on?

-Liimi!

*
Mihkel Mutt kirjutas eilses Postimehes loo sellest, mida ta nimetas faktikirjanduse buumiks. Põhimõtteliselt väitis ta, et inimeste lugemismaitse kaldub üha enam reality-showde suunas, avaldugu see siis tabloidi- või elulooramatutasandil. Jah, ka ise pean tunnistama, et minu kirjutuslaual on praegu kaks raamatut, millest kumbki pole belletristika.

Tõenäoliselt on suurem osa blogarditest püüdnud iseendas selgusele jõuda, et kuidas nende endi tegevust sellel skaalal määratleda.

*
Õhtul leidsin Kõrrekese söögilaua taga süvenenult Pere ja Kodu värsket numbrit lehitsemas. Tal oli parajasti pooleli artikkel sünnieelsest diagnostikast.

-Kas see on huvitav ajakiri, Kõrreke?

-Jah! Eriti meeldis mulle see lugu väikesest tüdrukust, kes maalib ja teab palju kunstist.

*
Ma pole tegelikult siinkohal, kui nimetan blogimist ilukirjanduseks, ma pole siin ja praegu seejuures pretensioonikas. Pigem annan lihtsalt enda jaoks adekvaatse tegevuskirjelduse. Jah, loomulikult, kui ma kirjutan oma sissekannetes peamiselt iseendast, oma tütrest ja poegadest, oma kassist ja raamatutest, siis tõesti -- me kõik oleme reaalselt olemas -- fotodki teinekord juures. Aga samas võin ma vabalt jätta kirjutamata enda jaoks kõige olulisemast, panna mitme päeva sündmused ühte või jätta sisuliselt olulisi, kuid vormiliselt tähtsusetuid asju vahele. Teisalt, kui ilukirjanduslik teos võiks vähemalt ideaalis kanda mingit läbivat mõtet, siis üks ajaveeb algab suhteliselt suvalisest hetkest ja ilmselt ka lõppeb. Nii et jääb vaid loota (meenutades siis Tiit Piibelehte), et ehk sobib sümbolistliku teksti pähe...

*
Kohtusin täna poes tuttavaga, keda polnud päris ammu näinud.
-Oh, ma tean küll kuidas sul läheb. Ma loen su blogi!

Seitse

Esimene. Kui sa ei oleks meie ema, oleksid sa lihtsalt üks tädi, ütles tütar Kõrreke kunagi. Õnneks ma siiski pole lihtsalt üks tädi.

Teine. Ma kardan kõrgust ja suuri kiirusi. Isegi Auras pukilt vette hüpates on hirm. (Pane siis silmad kinni, õpetab mu tark tütar.)

Kolmas. Ma olen kohvisõltlane. Kuus-seitse-kaheksa tassi on igapäevane norm. Lemmikuks on piparmündine cappuccino.

Neljas. Mina olen see dinosaurus Meeli sealt Lotte Lõunamaareisi-filmist, kes on igasuguste uuenduste vastane. Kui mul on mingi plaan tehtud ja mõtted seatud, siis olen ma tohutult häiritud uutest arvessetulevatest asjaoludest.

Vahetult enne ARKi eksamit võtsin veel viimase sõidutunni. Ja kui siis õpetaja tahtis näiata käsipiduriga mäkketõusu (kelleltki olevat ARKis nõutud), siis ma tundsin, kuidas ma lähen täiesti blokki. Imetlen paindlikke ja kiirelt kohanevaid inimesi.

Viies. Mõningail juhtudel tekib mul mingi kummaline tunne, mida võiks nimetada jalgade klaustrofoobia. Ma ei talu tegelust spordialadega, mille juures tuleb jalad kindalt kängitseda. Uisutamine või mäesuusatamine näiteks. (Võib olla olin ma mõnes eelmises elus seotud jalgadega hiinlanna? Igal juhul tunnetan hingesugulust Kingpoolega.)

Kuues. Mida vanemaks ma saan, seda vähem armastan ma raamatuid, mis on surmtõsised ja igavad. Raamat peab olema põnev, lõbus ja teravmeelne. Dostojevskit lugesin kooliajal, nüüd hindan Austenit, Conan Doyle'i, Rendelli. Lasteraamatuid naudin samuti täiega. Selleks tegevuseks on õnneks ettekääne olemas (vt esimene punkt). Krossi olen küll nautinud teismelise-east alates ja teen seda endiselt. (Raamatulugemist armastan ma rohkem kui koduseid töid. Nagu mu tütargi. Aga me üldiselt võtame end siiski kokku. Enamasti.)

Seitsmes. Ma olen väga hajameelne. Ühtaegu tunnen pidevat vajadust kontrollida -- kas uks sai lukku? kas võti on kaasas? kas rahakott sai teise kotti ümber tõstetud? -- ja võin sellegipoolest unustada...


Meemi sain Triinult, edasi seekord ei anna. Aga kui kellelgi soovi endast kõnelda, siis võite end lugeda palutuks.

Pilt Astanasse plaanitud tornidest pärit siit. Minu vanem poeg oli igal juhul vaimustuses. Ei tea, kui kaugele nendega jõutud on?