Spordimehelik suhtumine

Mamma jutustab oma haiglamuljeid.

No ja meid oli seal palatis koos kuus mutti. Kõik norskavad. Ja siis hommikul kõik kurdavad, et magada üldse ei saanud.

Üks, üle-seitsmekümnene, oli päris hull. Käis öösel ringi ja togis teisi. Et "keera külge, mis sa norsakad!"

Ja hommikul üks teine mutt oli siis maruvihane. Et too togija ei lasknud hoopis teisi magada ja olevat ise veel kõige kõvemini norsanud.

Vaat, et läheb kohe võitluseks.


Lõvipoiss, kes seni oli näitliku igavusega toitu sonkinud, elavnes silmapilkselt.

Võitluseks?! Ja kes võitis?

Illustratsioon sellest, mis kõik oleks võinud juhtuda, pärit siit.

Kuu ja tähed, klahv 9

Käisin täna meie uues Kodu Lähedal Poes. Esmakordselt elus kasutasin ka iseteeniduskassat. Sain hakkama (mis oli tore).

Koju tagasi vändates tulid meelde erinevad lood.

Näiteks minu onult, kes mäletas (mu emast viisteist aastat vanemana) vanaema-vanaisa Tähe tänava vürtspoodi. Enne lihavõtteid oli suur munavärving stammkundedele. Jõukamatele poetati ostudele juurde kaks, vaesematele üks muna.

Tuli meelde kurtmine, kuidas pisilasega kodus olev ema ohkab: ma ei rääkinud täna kellegagi peale oma pereliikmete ja kassapidaja! Nüüd lisandub siis pereliikmeile iseteeninduskassa (räägib muuseas küll!).

Ning meenus üks ammune ajalehest loetud lugejakiri. Kus pahandati saiakeste ja puuviljade automaatkaalude peale - et kas varsti on juveelipoes müügil briljantsõrmus, klahv 1 ning safiirkõrvarõngad, klahv 2.

Küllap ongi.

Liivakastist teatrisse. Case report

Kukupai kirjutab inetust pardipojast lasteaiapeol. Minu juhtum, arvatavasti nii kevadest 2004, oli selline.

Olin kah mõnikord vaadanud lapsi teatris ja mõelnud: no need on ju küll otse liivakastist tulnud. Oma nätaki! ma selliste mõtete eest sain.

Olin ostnud Buratino kontserdi piletid kohe, kui need mitu kuud varem müüki tulid. Kontsert ise toimus mai lõpus. Umbes samal ajal on ühe sugulaspoisi sünnipäev, kuhu Mamma ja Papa ka läksid ja meie Kõrrekese ja Lõvipoisi ühes võtsid. Kevadel ja ilusa ilmaga toimus pidu loomulikult õues.

Toimetasin rahulikult kodus, kuni sain Mammalt äreva kõne. Kontserdi aega olevat kahe tunni võrra muudetud, kuulsid nad sünnipäevapoisi emalt (kes ise oli käinud oma lastega eelmise päeva kontserdil). Alguseni oli aega parasjagu 20 minutit.

Nii me siis Vanemuise ees kokku saime. Mina olin jõudnud viisaka kleidi selga tõmmata, aga lapsed olidki sõna otseses mõttes liivakastist. Piletitega otse esimeses reas (ikkagi varakult ostetud ju!)

Buratino, Artemon, Malvina ja Pierrot ei jäänud õnneks nägemta ega kuulmata.

Jubedaimad (laste)raamatud. Kas kellelgi on veel kaebusi?

Üks esimesi pikemaid raamatuid, mida mu pesamuna maldas järjest ja algusest lõppu õhtujutuks kuulata oli Limpa. Erakordselt muhe lugemine (minul isiklikult oli sedakorda vist juba neljas, sest suurematega sai mõni aasta tagasi vähmalt kolm korda läbitud.)

Ja et torti kaunistaks ka kirss, otsisin peale viimast peatükki üles ka ühe surematu arvustuse. Lubatagu seda siinkohal tsiteerida:

Oststin mõnda aega tagasi oma 5a tütrele raamatu Limpa ja mereröövlid. eile hakkasin siis lugema ja mis avastasin, et Limpa Limmo ja Limma rääkisid tondijutte ja üks neist oli selline kus poiss läks vanaema juurde ja ühte tuppa ei tohtinud minna. tsiteerin :" Vanaema magas , aga poiss libistas ennast voodist välja ja hiilis keelatud ukseni. Ta tegi selle lahti ja mis ta nägi- tuba oli verd täis ja igal pool vedelesid tuhandete väikeste laste pead! Poiss kohkus hirmsasti aga juba oli hilja, vanaema karjus: ahaa sa ei kuulanud mu sõna ja nüüd ma löön sul pea maha nagu teistel sõnakuulmatutel lapselastel!!!!!
kui ma seda lapsele lugesin siis ta oli shokis! ei tahtnud isegi magama minna sest hakkas kartma:( sellisel raamatul võiks vähemalt mingi hoiatus olla et väikestele lastele mitte lugeda. tean et poleks pidanud üldse lugemagi talle seda aga kui ette ei tea mis loed siis niiviisi loedki. kas kellelgi on veel kaebusi? peaks kohe kuhugi kaebama või sellele Kivirähk´ile helistama ja küsima et mis tal enda kaitseks öelda on. endalgi ihukarvad püsti!!!!!


Allikaks asendamatu leiunurk.

Suuremate lastega lugesime päris pikalt Papa raamaturiiulist kaasa võetud Tom Sawyerit ja Huckleberry Finni. Alguses ma küll pisut kahtlesin (et äkki on liiga poistekas), aga Kõrreke ja Lõvipoiss nautisid mõlemad täiega. Taustaks tänapäevaste lasteraamatutega võrreldes ikka korralik annus ajalugu, kirjandust, koguni (kirjanduslikku) satiiri, etnograafilisi pilte, geograafiat...

Samas tegid varateismelised Huck ja Tom suitsu, poppi, põgenesid linnast, üks lavastas koguni oma surma... Aga mitte see ei ärgitanud väitmast ameeriklasest kooliõpetajat Huckleberry Finn ei sobi Obama valitsusaega. Loomulikult tuleb hoopis likvideerida rassilise ebakorrektsuse ilmingud. Vajadusel kasvõi postuumselt. (Kuigi sisuliselt on ju tegu nii rassismivastase teosega, kui üldse olla saab. Jim on ju üks positiivsemaid tegelaskujusid kogu raamatus.)

Mida veel lisada nimekirja?

Oidipus, kuna õhutab ebasündsaid ihasid.
Romeo ja Julia, kuna propageerib alaealiste seksuaalsuhteid.
Tõde ja õigus, kuna räägib ka perevägivallast.

Raamatud on muidugi üleüldse ohtlikud asjad!

Hea ja kurja tundmise puu

Vaatame jääväljal toimuvat Punamütsikese etendust. Väga lõbustav ja uuendusmeelne. Noh, näiteks ei sööda vanaema ära, ta läheb lihtsalt puu taha. Hunte on terve pesakond.

Lõpuaplaus. Tegelased käivad kummardamas. Huntide ilmudes laseb Pumpernickel demonstratiivselt käed rippu ja sõnab resoluutselt:

Hundile mina ei plaksuta!

Primaarsed sootunnused

Enda meelest on mu pesamuna viis-pluss-poiss. Käitub nagu poiss ja käib riides nagu poiss ja näeb välja nagu...

No jah, ei saa tõesti aru. Pikkade juustega mehed on vähemasti mind alati võlunud. Ja liikvel ei tundu neid ka tänavapildis just vähe.

Miks siis ometigi tädikesed mu poega tütreks peavad, on arusaamatu. Kusjuures, paradoksaalsel kombel on neil tädidel enestel sageli lühikesed juuksed...

Sootunnuste küsimuses olen varemgi sõna võtnud.

Et... missuguse kivi all see kriis ennast peidab?

Kõik juhtumid tänasest hommikust.

I
Et suuremal lapsel algas tänane koolihommik liuväljal, võtsin pisema ühes, mõttega ta samaks ajaks siis keskuses asuvasse Mängudžunglisse viia. Viimane pidi avatama kell 10. Kui kell oli 10.05, saabus ka blond preili ühes oma austajaga ja keeras ukse lahti. Maksin raha ära ja läksin kümnekonnaks minutiks ise välja. Tagasi tulles istusid neiu ning noormees kui tuvikesed leti taga, mõlemal arvutid lahti. Pumpernicklit ei paistnud kusagilt.

Ma tõin siia mõni hetk tagasi ühe poisslapse. Ei tea, kus ta olla võiks?

Ää, ma ei tea, vaadake sinna nurga taha.

Nurga taga last polnud. Küll aga kostus WC-st seletamist. Seal oli minu pojake ja veel üks samas vanuseklassis piiga. Panin siis viimasel püksinööbi kinni ja suunasin käsi pesema, siis aitasin enda jõngermannil vajalikud toimingud teha. Peale seda jooksid mõlemad lapsed veeautomaadi juurde. Juhendasin enda lapsukest, seepeale soovis ka neiu joogitopsikut... mille preili barjääri tagant enesestmõistetavalt mulle ulatas.

II
Järgmine käik oli ette nähtud rõivaste parandusse, kust pidin püksid lühendatud kujul kätte saama. Selgus, et nädal tagasi toodud püksid võin kätte saada poole tunni pärast. Töökas tütarlaps parasjagu tegeleski minu pükstega.

III
No olgu, nagunii pidime käima ka toidupoes. Läksime lähimasse, mis asub eemal meie tavamarssruudilt ning kuhu harva sattun. Pumpernickel küsis auto järele. Autokärusid ei paistud, läksin ühe turvamundris meesterahva juurde.

Mina nendega ei tegele. Küsige temalt. (Viibe eemalseisva härrasmehe suunas.)

Jajah, tõesti, sain aru, tegu pole tavalise turvaga, vaid ilmselt ülemusega. Tema ometigi ei pea tegelema nii triviaalse küsimusega, nagu seda on titekate autokärud.

*
Ja ma ei saa aru. Et kuidas siis praguse tööpuuduse juures need inimesed saavad endale sellist suhtumist lubada. Kas on tegu kriisiga, kui inimesed lubavad endae mugavalt, vaevumata vabandamagi, hilinemist, lohakust ja ülbitsemist.

Olen nõus Thelaga, kes ütleb: natuke kriisi palun. Ma tõesti soovin, et tasuline lastenurk, mis peab avatud olema kell 10, oleks sel ajal ka avatud. Ja et töötaja, kelle kohuseks on lastel silma peal hoida, seda ka teeks. Ma tõesti tahan oma püksid saada kätte lubatud päeval. Ma tahan, et kauplus töötaks süsteemina, kus ükskõik missugune palgaline võtaks juhatada klienti präänikuleti või autokäruni (ning vajadusel teeks selle endale selgeks). Sest praegu oskan ma edaspidi vaadata, ega Mängudžunglis pole tööl prillidega blondi neiut, otsida endale mõne teise rõivaparandustöökoja ning oma ostud teen mõnest sõbralikumast poest.

Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast

Olin jalutamas suhteliselt kogenematu kahe poja emana, titt vankris ja Lõvipoiss vankri kõrval.

Emme, mida see auto siin teeb?

Ma arvan, et parandab tänavat.

Aga mis auto see on?

Seda ma ei teadnud.

Kaks poissi, vanem viiene ja noorem kuuekuune, vaatasid ammulisui üksmeeles lummuses.

Nüüd, kahe aasta möödudes, olen end ses suhtes täiendanud. Näiteks kord, ühe kaubanduseksuse juures, kui mult järjekordselt küsiti, mis auto nimi on, läksin ja küsisin.

Kopp, vastati mulle.


Müra tekitamiseks pole vaja muidugi masinaid. Eile peale kooli saabus Lõvipoiss koos sõbrapoisiga. Pole vaja lisada, et Pumpernickli rõõm oli suur. Nagu ka lärm, mida tegid kolm poisslast läbi maja teineteist luurates ja taga ajades.


Kohati tundub, kogu selline valdavas osas naishingede poolt läbiviidav kasvatustöö on suunatud poisslaste tasalülitamisele. Mitte et poissi ei peaks viima näiteks balletti vaatama, aga viimasel kahel nädalal oleme käinud Lõvipoisiga kahel korvpallimatšil. Ja ma näen, kui suur heameel on poisil olla kohas, kus lärm ja häälekas kaasaelamine ei tähenda mõne tädikese näpuvibutust. (-Samas on korvpallitribüün ka koht, kus võib näha pikaksveninud poisipõlve selle kurbnaljakal kujul...)

Kust võtta mõõdupuu, kui palju sotsialiseerida oma koduseid komplekte tiigrist ja konnast? Et händ ikka uljalt püsti jääks?

Kõige rohkem maailmas meeldib mulle joosta, hüpata, rahvastepalli mängida, korvpalli mängida... ja väike vend meeldib ka!

Vaata, kuidas ma hüppan!

Kui tuli teade tütar Kõrrekese võistluste kohta, oli tema esimene küsimus: kas te mind vaatama tulete? Eelmisel nädalavahetusel sai ju kogu pesa- ning vanaemaskonnaga kaasa elatud Lõvipoisi korvpallimatšidele.

Nagu väike Ruu, kes piiksub Kängule: Vaata, kuidas ma hüppan!

Emme, tule vaata, siin on tigu, ütleb mu pesamuna toonil, mis ei jäta kahtlust, et tigu on kõige imepärasem olend, keda meie puuriida kõrval kohata võib.

Vaatame koos tigu.

Eile, kui olin lõpetanud mitmetunnise võilillejuurimise, valmistanud lõunasöögi, riputanud pesud kuivama ning viimaks saatnud tütre muusikakooli, võtsin pärastlõunal teki, kohvitassi ja raamatu ning läksin aeda. Pumpernickel mängis liivakastis.

Enne veel, kui olin lõigugi lugeda jõudnud, hõikas Pumpernickel: Emme, tule vaata, sipelgased!

Ja-jah, sipelgased.

Nähes, et sellest jäi siiski väheks, kõlas järgmine hüüatus:

Emme, tule vaata, liivakastis on leopatt!

Leopardid on suured, ma arvan, et see ei ole leopard. Ehk on mõni sitikas?

See on väike leopatt!

Ajasin end ohkega oma raamatu ja kohvitassi juurest püsti ja läksin leopatti vaatama. (Oli ebatavalise kujuga puukoore tükk hoopis.)

Meenus üks luuletus Jaan Krossilt.

Väikemees hüüdis mind:
Tule vaata, kui ilus sitikas!
Mul oli tähtsate mõtetega tegemist
ning ma vastasin talle:
Vaata üksi. Ta pole ju ilusam,
kui vaatame teda koos-

ja tundsin, et valetan.

Ja nii see ongi. Ükski hüpe, jooks ega sitikaski pole päriselt see, kui keegi pole vaatama tulnud. Pole just sinu pärast vaatama tulnud.

Rahvakunstiansamblid Mustvees

Vaatan üle mitme aasta Lauluvõistlust (viimane kord oli vist siis, kui Eestis toimus). Päris naljakas. Süda tuksub tuks-tuks-tuks, mine lahti uks-uks-uks. Isegi sõnad olid ühel laulul umbes samad. Favoriit Norra kõlas nagu Kasatšokki keerutades Kukerpillide esituses.

Algul vaatas Lõvipoiss kah, aga tema huvi vähenes tuntavalt, kui ta kuulis, et Tartut polegi osalemas.

Kus võistlus toimub, küsis ta.

Moskvas.

Mustvees?

Ega ta päris hästi aru ei saanud, kuidas need laulud ikka võistlevad. Ega ma ise ka ei saa. Aga rahvakunstiansablid on päris lõbustavad. Jõu- ja ilunumbrid veel pealekauba.

Üks jõnks

Keedad lastele kakaod. Teed valmis juustuvõileivad. Tütrele patsid pähe. Saadad poja kooli (tütar läheb reedeti hiljem) ja tood ise sisse värske ajalehe. Poja palvel tood talle veel esikust rattaluku.

Siis lõpuks - presskann alla.

Ja avastad, et su ajalehte loeb su tütar. Juustuvõileibade ja kakaoga, muidugimõista.

Järjehoidjad ja raamatud. Rahvakogunemiste võlu

Kohati tundub muidugi, et peale Agnese kadumist pole miski enam päriselt see. Oli see siis raamatuesitlus või lastenäidend. Alati pamp raamatuid kaenlas, hõljus ta muutumatu naeratusega ühelt kultuurisündmuselt teisele.

KK oli vähemalt kohal. Kirjanikupreili sai temalt kiitagi. Saime teada, et raamatu on tõlgitud või tõlkimisel juba 24 keelde.

Nad kõik saavad siis teada, kuidas meil siin oli.

Jah, väga hea, noogutasid pensionieas kirjandushuvilistest prouad oma päid sünkroonis otsekui kordeballett.

Saime veel teada, et kirjaniku juured ulatuvad Läänemaale, et kirjutamiseks vajab ta kohvi ja sigarette. Muidugi ka pühenduse raamatusse.


Aga üldiselt kandis kõik mingit kiirustamise pitserit. Või mida siis õigupoolest ühest kaubanduskesuse kultuuriürituselt soovida.

Härra, kes hetkel kirjaniku sünnimail resideerub, väitis igatahes end ainuüksi täna kolme inimest Puhdistust lugemas näinud olevat.

Aga ega ma ei imesta ka. Alustasin. Ja on küll hea. Päris algusest peale kohe.

Hajameelsuse meistriklass

Parkisin auto kaubamaja parklasse. Pojapõrnikas oli vahepeal magama jäänud. Väga hea! Pagasiruumist käru välja, laps sisse ja võibki poodi minna. Nonii... aga kus on mu autovõtmed? Taskus pole, auto ees pole. Kotis? Kallan lõpuks käekoti sisu istmele, aga mida pole, seda pole. Vaatan ka kärutaskusse - ehk pistsin sinna? Leian sealt küll kunagi kaasapakitud tagavarapüksid ja koguni mähkme (ei tea, mis ajast?), kuid autovõtmeid pole. No vaatame veelkord. Tasku, kott, auto. Vaatan ka auto mattidele ja ümbrusse. Huvitav, kuidas ma siit üldse minema saan, kui võtit pole? Hakkan juba mõtlema, kellele helistada ja kurta, kui märkan võtmeid. Autokatusel.

*
Minu vanemal pojal on järjekordselt õnnestunud ära kaotada oma telefon. Oma kodus. Peale üht pärastlõunast ussimängu pole enam nähtud. Otsitud võimalikest ja võimatutest kohtadest ning otsingute käigus leitud üles suur hulk muid kadunud asju. Telefoni aga mitte.

*
Tütar Kõrrekest on aga hajameeluses raske ületada. Kas teie teate kedagi, kel oleks õnnestunud enesele teed juustesse valada? Nii juhtub, kui ringutus peale tuleb, aga oled unustanud teetasssi kätte.

*
Tulen kaubamajast. Mind on tabanud peavalu, nii et ilmselt seetõttu on mu pilk võrdlemisi mõttetühi. Minu juurde astub üks võõras naine.

Teie ka ei leia oma autot? Minuga juhtub ka nii. Enamasti on siis auto teisel korrusel.

Tänasin viisakalt, kuigi olingi praktiliselt oma auto kõrval. Millal mina midagi üles ei leia?

Indigoliikleja. Kes ta on ja kuidas teda ära tunda ning kohelda?

Miks neid liiklejaid indigodeks kutsutakse?

Alustagem definitsioonist:

Indigoliiklejad on need liiklejad, kes esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole varasematel aegadel laiemalt täheldatud ega dokumenteeritud. Seda „mustrit“ iseloomustavad unikaalsed omadused, mille tõttu kõigil, kes satuvad nende liiklejate mõjuvälja (eriti kaasliiklejatel), on tasakaalu säilitamiseks soovitav muuta nii omaenda käitumist kui ka liiklemist.

Ja veel: nimetatud „uue mustri“ esinemise fakti eitades kutsume neis liiklejates esile pettumust ja ebakõla.

Järgnevalt aga kümme enam levinud käitumismustrit, mis neid liiklejaid iseloomustavad.

1. Nad tulevad liiklusse, tunnetades enese kuninglikkust (ja tihti nad ka käituvad vastavalt).

2. Nad usuvad, et „väärivad liiklemist“ ning on üsna üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.

3. Eneseväärtustamine ei ole neile mingi probleem. Nad näitavad tihti kaasliiklejatele, „kes nad on”.

4. Neil on raskusi alluda vastuvaidlematult liikluseeskirjadele (kus ei peeta vajalikus nõudeid põhjendada ega tunnistata valikuvabadust).

5. Teatud asju nad lihtsalt ei tee; näiteks liiklusmärk anna teed! on nende jaoks raske mõista.

6. Neid muserdab see, kui nad puutuvad kokku konservatiivsete süsteemidega, kus loova mõtte avaldamise asemel järgitakse kindlaks kujunenud rituaale ja traditsioone.

7. Liikluses oskavad nad tihti leida olukordadele paremaid lahendusi, mõjudes aga sealjuures sagedasti „süsteemipurustajatena“ (kes ei suuda kohaneda ühegi süsteemiga).*

8. Nad võivad tunduda liiklusvõimetud, kui ei viibi just omasuguste seltskonnas. Kui nende kõrval pole kedagi, kellel on neile sarnane maailmatunnetus, tõmbuvad nad tihtipeale endasse, tundes, et selles maailmas ei mõista neid keegi. Seepärast on ka kommunikatsioon liikluses neile sageli üpris raske.

9. Nad ei reageeri korralekutsumistele, mille eesmärgiks on ähvardada või süütunnet tekitada. (Selliste avalduste suhtes nagu „oota sa, kuni me politsei kutsume!“, jäävad nad kurdiks).

10. Nad ei ole eriti tagasihoidlikud teid oma vajadustest teavitama.


Kuidas indigoliiklejat ära tunda?

Üldiselt pole see raske.
Sageli sõidab indigoliikleja kahel või neljal rattal.

Jalgrattaga indigoliikleja ei lase end häirida sellisest pisiasjast nagu sõidusuund. Tema jaoks on ahistav sõita oma suunavööndis. Tõeline indigo trotsib ka märki ühesuunaline tee. Indigoratturist ema võib teha eelpoolmainitud tegevusi ka üheskoos järeltuleva põlvkonna indigoratturitega.

Autoga indigoliikleja võib ära tunda koguni pelgalt sõiduvahendi parkimise järgi. Nii võib ta parkida oma auto vahetult ristmiku ette. (See on puhtalt kaasliikleja isiklik probleem, kui tal tuleb möödasõiduks ületada pidevjoon või ületada samaliigilste ristmik pimedalt.) Liiklusmärgid anna teed! või topeltpidev teekattemärgistus pole loomult majesteetliku indigojuhi jaoks. Tuleb ta kõrvalteelt või parklast, mitteindigost pööbli asi on seda märgata ja teed anda.


Ning viimaks: kuidas indigoliiklejat kohelda?

1. Kohelge indigosid lugupidamisega. Austage nende kohta liikluses.

2. Andke neile valikuvõimalusi – kõiges!

3. Ärge kunagi halvustage neid – mitte kunagi!

Edukat (indigo)liiklust!

*Mõnikord puruneb koos süsteemiga ka kaasliikleja või tema sõiduvahend. Mis teha, revolutsioon nõuab ohvreid.


Indigoliiklejate mõistmiseks kasutatud valgustavat teksti sellelt lehelt. Illustratiivsel eesmärgil kasutet liiklusmärgikomplekti võib mitteindiost liikleja enesele õhtuseks närviderahustuseks tellida siit.

Temaatiliselt. Korvpallist rääkimata

Ei, emadepäev on tore. Minu oma näiteks käis nii.

Kui sul on tütar, kes on komponeerinud sulle teemakohase flöödipala. Ja leiab, et parim aeg seda esitada on emadepäeva hommikul kell 7.12. (No auõna, kui umbes kümmekond minutit varem käidi pesamuna oma voodist ettevalmistavaks osaks üles äratamas, pomises too läbi une: Ä'ge segage! Magan! Pime on! olin ma öelduga kontseptuaalselt enam kui nõus - ehkki de facto pime muidugi enam polnud).

Kui sul on kossupoisist poeg, kellel on käimas kahepäevane turniir. Kuhu me täies koosseisus ka suundusime, peale kohvikuvooru vanaemadega.

Mängule kaasa elades sain aru, et mul on veel kossupoisi emana arenguruumi. Lõpuks turniiri võitnud meeskonnale elas häälekalt kaasa kogu emade brigaad. Kes ei huilanud mitte ainult: Tubli, E! ja Lõika nüüd vahelt, M! vaid karjusid rõõmust ka vastasmeeskonna möödaläinud vabavisete puhul. (Mina olin näiteks eelmisel päeval kurvastanud koguni oma poja meeskonnale kaotanud poiste pärast, niimoodi ikka tippsportlast vist ei kasvata?)

Aga üldiselt oli lahe. Pumpernickli rõõmuks oli saalinurgas sulgpallikohtuniku pukk. Ja kuigi see oli nurka lükatud nõnda, et mõni võhik poleks julenud kihla vedada isegi selle peale, et kass sealt läbi mahub, mahtus Pumpernickel ometigi. Nii et turniiri teisel päeval ronis ta, kõrrejook pihus, pärdikuvilumust näidates üles pukki.

Lõvipoisi kahe mängu vahel tõin Kõrrekese koju. Viimane kurtis hõõruvate kingade üle. Ja tahtis muidugi koju oma raamatu ja eelmisel õhtul üles võetud filmi juurde.

Pumpernickliga tagasi korvpallisaali.

Veel üks mäng suurema venna osalusel. Väiksem vennastest külitas toolidel. Üritas joosta väljakule. Ajas taga kahte endast nooremat tüdrukut. (Vastasvõistkonna liikmete õeskond, nii et Montague ja Capuletti vääriline intriig oli võrsumas). Veelkord sugpallipukk. Siis veelkord pikutamine toolidel, südamesttuleva ohke: Ma tahaksin elada maal! saatel. Ja seejärel laul: Medal, tule siia! Kus sa oled medal-medal?

Ja lõpuks autasustamine. Lõvipoiss saab oma meeskonnaga pronksi. See on tema elu esimene medal ja ta pakatab uhkusest. Medali andis üle kuulus kossutäht, kes kõigil poistel isiklikult kätt surus. See jättis Lõvipoisile sügava mulje. Loomulikult pole vaja lisada, et väikevend oli vaimustuses. Medal tuligi! Ja pea samaväärne medaliga oli võimalus tulla õhtul tasuta Päris Mängu vaatama.

Nii et kiirelt koju. Matemaatikaüesannete kallale asub Lõvipoiss vastuvaidlemata. Lõuna, kolm masinatäit pesu kuivama. Vastastikused päevakohased soovid naabriprouaga.

Ning abivalmis vanaema saabudes Lõvipoisiga tagasi korvpallisaali. Ega ma ise vist polegi varem spordivõistustel käinud, kui välja jätta oma laste sellekohased esitused. Kõik oli nagu telekast, ainult et päris. Pasunad, trummid ja tantsutüdrukud. Mäng oli nagu ikka, meie omad võitsid.

Kodus ronis mulle sülle väsinud pesamuna, kes ei viitsinud isegi duši alla mineku vastu vaielda rohkem kui elutarga nendinguga seep läheb silma! (läks ka) ning kel juba neljanda unelaulu ajal silmad kinni vajusid.

Jätsin Lõvipoisi venna und valvama ja volilt arvutimänge mängima ja sõitsime Kõrrekesega kaubanduskesusesse, kingi ostma. Seal tõdesime taas, et jalatsitootjate arvates kasvab inimlapse jalg numbrist 35 kohe numbrini 37. Algul tundus olukord ikka päris nutune, kui ainus paar enam-vähem normaalse väljanägemisega ja õiges suuruses kingi olid üliõhukesest seemisnahast ja maksid üüratu summa. Lõpuks õnnestus midagi siiski leida, mis nägi samuti normaalne välja, oli mõnevõrra praktilisem ning maksis umbes pool üüratust summast.

Auto juurde jalutades rääkisime, et kuidas tänu sellele, et Kõrreke oma kingadest välja kasvas, saime me ka natuke kahekesi koos olla. Igal asjal on omad head küljed, tõdes mu tütar seepeale elukogenult.

Õhtul rääksin naabrinaisega pesusid nöörilt korjates korvpallist.

Praegu ootan veel, pesumasin lõpetab kohe, saan poja trenniasjad kuivama panna.


Võib olla peaks ka finaalmänge vaatama minema?

Maikuu, õnn(istatud)

Mõnikord inimesel veab. Näiteks on tarvis anda vereproov. Kas saab olla midagi paremat, kui lähed laborisse, sult võetakse kolm tilka punast verd, pannakse sõrmele ilus bikiiniga* plaaster, antakse kommi. Ja kui siis jõuad emaga autoni, on hea päev läinud veelgi paremaks, sest linnuke on kakanud auto aknale tõsiselt huvitava pläraka.

Üldiselt: võrratu aeg!


---
*Tavaliselt tuntakse antud tibulinnukest pingviinina.

Miks mõned titad nutavad? Pumpernickel teab

Kerisin ühel uudistesaidil uudiseid edasi. Pumpernicklil, kes oli mu süles end sisse seadnud, jäi silm koheselt pidama titapildil.

Tita nutab, nentis mu poeg.

Klikkisin pildi suuremaks.

Tita on väike tüdruk, selgitasin.

Tita nutab. Tita ei taha tud'uk olla! järeldas seepeale Pumpernickel vääramatu loogika abil.

Müütiline Umberto Eco

1996. aasta sügisel väitis toonane semiootikaprofessor Igor Cernov oma loengus: kui me sest muud ei saa, siis ühe aulaloengu kunagi ikka. Ning nagu ajalugu näitas, oli sel ülimalt karismaatilisel professoril õigus. Saimegi aulaloengu.

Enam-vähem mütoloogiliselt Ecolt. Kes tõdes, vastates küsimusele, kas ta ise on fiktsioon või eksisteerib ka reaalselt, et ilmselt mõlemat, kuna ta on tegelaseks kahes ilmuvas raamatus.

Fiktsioonist ja reaalsusest ta rääkiski. Kirjaniku privileegist luua elusaid inimesi, kui ajaloolastele jäävad üle vaid vaimud. Kirjaniku loodu puhul on tõde lõplikum. Nagu ka lugeja samastumine.

Seesama müstiline fenomen, mis paneb inimese pisaraid pühkima. Kust see tuleb?

Ja mina, kes ma suutsin poetada täna pisara, lugedes oma pesamunale ette "Triinust ja Taavist" lugu, kus juttu vanamemme keedetud pohlamoosist, olen muidugi selle fenomeni kehastunud näide. See on lihtsalt nii ilus koht: vanamemm ise on surnud, aga tema moos tuuakse taadi sünnipäeval lauale. (Veel kindlam pisarakiskuja on minu jaoks "Pille-Riinist" "Anne". Peale seda pean edasilugemiseks natuke rahunema.)

Kodus küsis Lõvipoiss minult tähelepanuväärse küsimuse: Kas on tõsi, et jumal on maetud Rooma.

Seal ta seisis, kõht täis sõbrapoisi poolt söödud kiirnuudleid ja taskud kommipabereid.

Human being is a religious animal, ütles Eco.

(Küsisin siis pojalt vastu, et miks tema arvates jumal surnud on.)

Ma mõtlen enamasti alati söögist*

Pumpernickel veetis hommiku Mamma juures. Kui olin talle lõuna paiku järele läinud, ta kenasti rattatooli istumagi sättinud, märkasime suurt mesilast Mamma hoovis toimetamas.

Näe, Pumpernickel, mesilane!

Mamma: Oi, meil lendas ju mesilane hommikul kööki. Kas sa mäletad, Pumpernickel, mis me siis tegime?

Pumpernickel, rattatoolist: Juustusaia!


*... ütles mu mäletamist mööda vist üks Soolavarese Pelle suurtest vendadest selle peale, kui Tjorveni suured õed olid oma huvitavatest mõtetest rääkinud.

Bärbid ja relvad

Olen alati olnud seda meelt, et on mäguasju, mida ma ise, omal initsiatiivil ostma ei lähe. Nendeks on siis barbid pliksile ja relvad poisile.

Kunagi, kui ma olin kasvatusküsimustes veel teoreetik (ja muidugi väga enesekindel teoreetik), ütles mulle mu tuttav kolme poja ema: sa võid pojale mitte püssi osta, aga ta võtab siis püssikujulise puutüki või ehitab legodest. Minu lapsed küll kunagi nii ei tee, arvasin ma muidugi.

Barbinuku sai tüdruk kingituseks oma tädilt. Huvi plastikust siresääre vastu oli lühiajaline ja hääbus iseenesest. Teiste nukkudega oli lihtsalt põnevam mängida. Muuseas, kui Lõvipoiss väike oli, mängis ka tema heal meelel nukkudega. Tal olid omad Kusti, Ruudi ja Oskar, kõik eri suuruskategooriates ning neil olid õega ülimalt fantaasiaküllased ühismängud.

Pumpernickel on teistlaadi poiss. Vanema vennaga poiss. Nukud ja loomad ei paku talle enamasti rohkem huvi, kui neid rallitamiseks vanale nukuvankrile istuma panna. Üldiselt ei pane ta ka tähele, kui mõni titt vankrist suure hoo tõttu pudeneb.

Võib olla filmist Nimed marmortahvlil (mida poisid Mamma juures käies ikka ja jälle vaatavad) või hoopis koolinäidendi tõttu meil laenuks olnud püssist - aga igatahes oli võtnud relvaihalus meil iga päevaga üha suuremaid mõõtmeid. Relvi kombineeriti küll mängulaeva mastidest, küll köögiriistadest, paar päeva tagasi olid poisid õues leidnud veranda alla hoiustatud kõverad metalltorud ja sõda käis.

Arutasime küsimust Härraga. Tema meenutas, et ka tal oli lapsena mängupüstol. Tajusin ta hääles teatud nostalgilisi noote.

Nii sõitsimegi kord enne trenni mänguasjapoest läbi ja ostsime need ihaldatud vidinad. Lõvipoiss seejuures suuremalt osalt omaenda taskuraha eest. Karbil oli kiri Vanusele 8+. Oh, kui nõus ma sisimas sellega olin (erinevalt näiteks neljatükilisest puslest, kus kirjas pole sobiv alla-kolmestele, eks.)

Muidugi lugesin sõnad peale. Toas ei tulista. Väikevenda laadima ei õpeta. Jne, jne.

Kusjuures Pumpernicklile sobivat mittelaetavat varianti polnud. Või nagu oleks üldse sobiv püstol kahepoolesele olemas. Aga kui ma talle tema isiklikku ostnud poleks, oleks lihtsalt venna oma igapäevases ohus. (Lõvipoisile otsime samas vanuses nukutarbeid, muidu ta võttis kogu aeg õe omi...)

Poisid olid muidugi ülimalt õnnelikud. Väikevend küll nentis, et tema püstolil pole patareid (mis on tema arvates maailmas liikumapanevaks jõuks), aga tulistas õhtu otsa kolle.

Esimesel õhtul relvaomanikuna soovis ta enda oma koguni voodisse võtta, kaitseks kollide vastu. Lõpuks, minu põhjaliku selgitustöö tulemusel, oli ta nõus, et ema ei lase ühtki kolli tuppa. Aga äkki tuleb päkapikk ja viib püstoli kaasa? Viimaks suutsin veenda, et päkapikud käivad ainult talvel ja laste asju ära ei võta.

Väike ümar lapsekäsi poetas püstoli viimaks pisikesse tugitooli voodi kõrval. Ja nõudis seepeale Mõmmilaulu.

Ja minu tunded on pehmelt öeldes vastakad.

Nädalalõpp. Nõuandeid kriisiaja eluks

Aiandus, reede

Toimetasin kohale Mamma, potikesed tärganud suvelilledega ühes.

Edasi? Laenasin naabrilt hargi ja labida ning Mamma kaevas ja istutas.

Toit, laupäev

Sugulase sünnipäev. Kodune lõunavalmistamine jäi ära nagunii. Kojutulekul saime kaasa koogikarbi perenaiselt, šokolaadikarbi vanavanaemalt ja koti karamelle veel ühelt tädikeselt. Õigupoolest piirdus lapskond koduses õhtusöögilauaski vaid klaasi jogurtijoogiga.

Pühapäev, meelelahutus

Külaskäigule Elistvere loomparki sai kaasa kutsutud mõlemad vanaemad. Ja noh, me ei pidanud pettuma. Üks vanaema ostis kõigile piletid ja teine jäätised. Meie rõõmuks jäi loomade vaatamine.

Ühest ostmata jäänud kleidist

Pühendet Kukupaile, kes ulatas meemimkutse.

See juhtus mu ülikoolilõpetamise kevadel. Muidugi, lõpetada, mis see siis ära ei ole. Ainult et minu lõpetamine oli kole pikale veninud, tolleks aastaks olin neli aastat oma kahe järjestikku sündinud mudilasega kodus olnud. Lisaks oli mul üks töö vabatahtlikuna, mida ma õigel ajal ära lõpetada ei osanud, siis olid lapsed põdenud järgemööda tuulerõugeid. Ühesõnaga, kevad oli käes, aga lõputöö oli valmis vaid vaimus.

Ühel märtsikuisel pärastlõunal astusin ma sisse kaltsupoodi. Ja nägin Kleiti. See polnud mingi lihtne kleit, vaid unistus. Must, kunstmaterjalist küll, aga mitte odava välimusega. Kergel voodril, imeilusate tumepunaste pisikeste roosidega. (Must, punane ja valge on riietuses mu värvilemmikud.) Hind vaid viiskümmend krooni.

Proovisin kleiti selga. Istus nagu rätsepatöö.

Ja korraga tabas mind tugeva ebausu hetk. Et kui ma selle kleidi ostan, vot siis ma sel kevadel ülikooli ei lõpeta. Ning lahkusingi poest kleidita.

Oma töö jõudsin õigeks ajaks valmis, sain veel oma õppetooli parima lõputöö preemiagi.

Lõpetasin pükste ja jakiga.

Ja kummalisel moel leidsin pärast lõpetamist ühe väga sarnase tegumoe ja värvigammaga kleidi. Ainult et materjal oli igapäevasem, puuvillane. See on juba mitmeid häid aastaid mu suvine lemmikkleit.

*
Meemi teisele poolele ei oska ühtki samaväärset lugu meenutada. Ikka on hea meel, kui mõni raamat, mida olen käes kaalunud ja ostmata jätnud, on parasjagu sooduspakumises. Imbi Paju Tõrjutud mälestused näiteks... noh neid on veel. Või kui leiad antikvariaadist mõne raamatu, mida oled kurvalt ja korduvalt raamatukokku tagasi viinud, sooviga seda varsti uuesti laenutada. Nii on minu riiulisse jõudnud väike Lotmani raamat ja ja tõeliselt haruldane Gurevitš.

Kui võib, siis jätan meemi kolm õnnestunud ostu ja üks kripeldama jäänud mitte-ost, siiasamma, vabalt võtta ning kirjutada.

Imekauni kleidi leiad siit, võid kahemõõtmelises olekus kojugi tellida.