Sulailmaelust

Väikevennal tekkis äkitselt tammetõru. Selline ülilahe, mõnusa suure kübaraga sell. Ning koos tõruga veendumus, et tõrust tuleb välja orav. Õhtul magama minnes seati tõru kenasti väiksesse tooli. Hommikul, ise veel poolunes, küsis poiss: Emme, onju orav VÕIB meile elama jääda. Pettumus oli suur, kui oravat polnud. Ka tõru oli kadunud.

Oli vist lendorav, järeldas Väikevend.

Väikevend tahab tänu rohketele nähtud hokimatšidele (Mamma juures tuulerõugetega hoiul olles) saada Ten Beniks JA hokimängijaks.

Epohhiloov oli ka asjaolu, et viimati külas käies võeti Väikevend suuremate laste seltskondlikku mängu. Tema rollideks olid olnud kümnes laps ning koer.

Suur vend seevastu on hakanud lugema interneti-ajalehti. Loomulikult spordiuudiseid. Ning alustanud rahakogumist suuskade ostmiseks. (Ta tahab nüüd saada suusatajaks.)

Kõrreke seevastu luges läbi sõbrannalt laenuks saadud Mary Poppinsi ning ümiseb Kahe penni eest paber ja niit.... Mida ta parasjagu laulmistunnis kokkusattumusena õppis. Tema suurimaks mureks on tundmus, mille kohaselt on tema sinised teksad ülevalt liiga laiad ning roosad jällegi alt liiga kitsad. Ning loomulikult küsimus, kas poest on veel saada järge Mary Poppinsile. Internetivaatlus oli paljulubav - ja pealegi on Kõrrekesel alles suurem osa sünnipäevaks saadud raamatupoe kinkekaartidest.

Mina võtsin üle paljude aastate (vältides siinjuures - puhtast edevusest - ajamääruse venitamist aastakümneteks) kätte Graves´i. Jõudsin täna enda jaoks mitmes plaanis tähenduslikule katkendile:

Sattusin Caligulaga kohe suurtesse raskustesse. Ta usaldas mulle ülesande püstitada Nero ja Drususe raidkujud Foorumile, ja kreeka töökojas, kust kujud tellisin, lubati need kindlasti tähtajaks valmis teha; avamisstseremoonia pidi toimuma detsembri algul. Kolm päeva enne seda läksin kujusid vaatama. Kaabakad polnud aga veel tööd alustanudki.

Just! Mul on millegipärast pidevalt tunne - loomulikult vältimaks iseenese osaluse täpsemat kaalumist - et kusagil on mingid kaabakad, kes pole veel tööd alustanudki.

Ehkki, igal asjal on rohkem kui üks tera. Võtame näiteks käärid. Nii leidsin ma tööl paljundusruumist ühe sellise paari, mida oli kuidagi ebamugav käes hoida.

Nagu neid lähemalt uurides selgus, oli neile peale kirjutatud left. Valed käärid, otsustasin esimese hooga.

Siis sain aru, et hoopis mina olen oma paremakäelisusega nende kääride jaoks vale.

Ning viimati jõudsin veel sammukese edasi ning võtsin käärid lihtsalt vasakusse kätte.

Ma veel mõtlen nende kaabakate üle natuke, kes ja kus iganes nad ka poleks.

Suhtlusnäljas ametnik

Aasta tagasi pöördusin ma meilitsi murega ühe ametnikuneiu poole. Sain temalt soovitud andmed ja rohkem me kirju ei vahetanud.

Õige varsti sain kutse toetada hiina koerakesi praetaldrikule sattumast. Minu poole pöördus seesama neiu. Tol hetkel pidin ikka tükk aega meenutama, nimi oli tõesti põgusalt tuttav - kuni meenuski, kellega tegu.

Sellest ajast peale olengi aeg-ajalt saanud sarnaseid murelikke palveid - ikka kuhugi alla kirjutada või midagi.

Täna oli kirjakastis sõbrakutse feissbukki. Vaatasin huvi pärast järele - tal on juba 177 sõpra. Päris vilgas ametnik siis?

(Või peaks olema tänulik - näiteks tolmimejamüüjaid ja jehoovatunnistajaid ta mulle veel saatnud pole?)

Viirused, ummistus ja muud hädad

Ma nüüd täpselt ei teagi, kes alustas. Ma arvan et minu töö-arvuti. Kes lihtsalt ei käivitunud. Viidi parandusse. Kuidas tervenemine on sujunud, ei oska öelda.

Siis võttis järje üle Väikevend. Esmalt tuulerõuged, seejärel meie-kllima-tavaline. (Tegelikult pole siinkohal kurta midagi, poisipurikas polegi haige olnud pärast seda, kui ta unes tiigrit nägi.)

Väikevennale järgnes minu arvuti, kes sai ka viiruse.

Siis tekkis hingeline kriis torudel. Neil, mis viisid vee sinna, kuhu vaja, pesu- ja nõudepesumasinast ja köögikraanist. Lootus sibiautole nädalavahetusel kustus, kuna kõik olid kas lumes kinni või olid voolikud ära külmunud (ja ahi katki!)

Nädalavahetusel andis alla ka Mamma. Tema viirus sarnanes küll rohkem Väikevenna omale - kui tuulerõuged välja jätta.

Väikevenna nohu, köha, palavik, magamatus ja muud hädad saavutasid kulminatsiooni tänasel hommikul, kui ta ei teadnud isegi, mida ta tahab, kuid kõik olemasolevad variandid olid igal juhul valed. Poole päeva peale oli ta joonud ära vaid veerand klaasi apelsinimahla.

Õnneks on meil olemas ka Vanaema. Ma kahtlustan, et temas on majahaldja verd, sest igal juhul pakkus ta end hommikul lapsi hoidma*. Seejärel ütles, et vanasti raviti selliseid tõbesid tärpentinisalviga.

Apteegis oli tärpentinisalv täiesti olemas. Salv sai Vanaema kaasabil ka lapsevarvastele määritud. Ning peale lõunast und ongi asjad paremaks läinud. Igal juhul sõi pojake juba õhtust ning jõi ära isa toodud kõrrejoogid.

Mina lubasin endale luksust võtta hooldusleht. Nii et selle asjaga on vähemalt hooletu, et töö-arvuti tervise pärast ma muretsema ei pea. Kuigi - teisalt - Kõrreke kurtis jälle nohu ning Lõvipoiss kurguvalu.

Aga muidu on kõik hästi. Kui me siin ka ei võistle kõrgete kohtade nimel, on meilgi kindlasti väga sisukas sõit (nagu õeldi ühes olümpia-ülekandes - mul pole ju vaja siinkohal eraldi öelda, et Lõvipoiss vaatab neid andunult?)



*Ja vähe sellest - viimati said lapsed temalt lihtsalt maailma kõige imepärasemad kingitused - binoklid poistele ja lugemisalus Kõrrekesele.

Tervitusi Rõugest!

Mida teha, kui väljas on mõnuamast mõnusam talveilm, kuid ise oled parasjagu briljantrohelisega reetlikult roheliseks võõbatud?

Noh, toaski saab näiteks hange ära mõõta.


Või näiteks ema mängima kutsuda:

Emme, tule minuga piraadimängu mängima!




Kuidas ma seda piraadimängu sinuga mängin?

Noh, sina võtad selle väikese laeva. Mina lasen suurtükist. Sina upud ära. Mina saan kullakirstu endale ja mina võidan!

Selge!

Koju tulles on naine ja tütar kadunud. Mida arvata?

Taat läks kanu müüma. Ta sai kanade vastu mõned lambad. Ta tuli lammastega koju tagasi, astus kotta, aga naist ei olnud. Koda oli tühi, ka tütart ei olnud. Taat puhkes nutma.

Tähendab, karu oli ta naise ära söönud. Karu oli ta tütre naiseks võtnud ja koos temaga sisemaale elama läinud.

See lugu, või õigemini loo algus (kas pole paljutõotav?) on pärit sellest raamatust.

Nüüd on siis SEE käes

Kusjuures - ei sa öelda, et mind poleks hoiatatud! Juba jaanuaris ütles lasteaiaõpetaja, et tuulerõuged on rühmas. Nii et pühapäeval ilmunud ja kogu keha katvad täpikesed ei tulnud üllatusena. Või kuidas võtta.

Mida teeb siis ema, kelle laps on tuulerõugetes? Mina viisin Väikevenna hommikul Mamma juurde. Ja läksin ise tööle. Enne helistasin veel Kõrrekese klassijuhatajale - et ta aitaks mu tütrele peale snõutuubimist takso võtta, jõudmaks muusikakooli saaliproovi. Mis pidi algama veerand tundi peale linnanaasmist. Esinemiseks ka tuubimiseks sobivaks ühistualetiks sai kombineeritud pikad pidulikud püksid ja valge džemper, pealiskihiks vatipüksid.

Veel helistasin töölt perearstile. Ja siis veel Mammale. Kõrrekekse kontserdist rääkides pani ta mulle südamele, et me kohe peale tüdruku esinemise lõppu saalist ära ei läheks. Tema arvates on viisakas veel vähemalt kaks esinejat ära kuulata. Miks just kaks, ei osanud ta selgitada. Aga võtsin siis teadmiseks.

Kui mina tegelesin veel viimaste järelvastajatega, helistas Kõrreke ja teatas, et jõudis muusikakooli.

Kakskümmend minutit enne kontserdi algust istusin autosse. Saali jõudsin just õigeks ajaks. Kuna esinejaid polnud palju, kuulasime kõik nad ära ka. Kõrrekesel tuli paar musta nooti ka, aga muidu oli tubli.

Esines ka Kõrrekese klassiõde, kenasti kleidis ja puha.

Tema emal ei olnud tööl, ta tuli bussile vastu ja nad käisid kodus riideid vahetamas, kommenteeris Kõrreke.

Istusime autosse.

Kas sa tahad koju minna või natukeseks vendade juurde Mamma poole?

Mamma poole. Seal saab paremini süüa!

Kingitused Mammale ja Mammalt

Kindlasti käisin ma siis ülikoolis, kuna mu sünnipäeva- või õigemini sünnipäevkaingimälestus on lahutamatult seotud sessiajaga. Nimelt tõi Mamma mulle Troyat' - ei mäletagi, kas Ivani või Katariina* (mu meelest on need mõlemad mulle Mamma poolt kunagi kingitud). Aga kindel selle puhul oli see, et lahkudes võttis Mamma raamatu kaasa, sõnades: sul on sess ja nagunii lugemiseks aega pole.

Viimaseks jõuluks sai Mamma Minu Eesti. Talle meeldis - ja mulle ka!

Minu pakis oli jälle Seltsimees laps, seda pole Mamma veel lugeda jõudnud.

Mina sain sünnipäevaks raamatupoe kinkekaardid, mis on nüüd materialiseerunud Sametiks ja saepuruks ja Hetkeks. Need on mul veel pooleli, aga annan endast parima. Et kui Mamma, kellel on homme sünnipäev, saab läbi Urmas Kibuspuu, mis me talle siis kingime, saab ta lugeda ka Tungalt ka Kausi.

Ja mina, näiteks kevadvaheajal, ka Kibuspuud.

Kas pole maailm ikka mõne koha pealt hästi korraldatud?

*Miskipärast on Katariina niisugune rariteet, mida Raamatukoi ei paku isegi läbimüüdute nimekirjas... Aga leidsin Rein Helme kirjutatud arvustuse, mis on ehk paremgi kui müügiannotatsioon.

Koolikott ja tema poiss

Eile õhtul ei läinud Lõvipoiss trenni, kuna telefon oli kadunud ja otsimisele kulunud aja tõttu ta bussi peale ei jõudnud.*

Aitasin siis telefoni otsida. Alustasin koolikotist.

Kotis olid:
13 kommipaberit
1 nätsupakend
1 krõpsupakend
plastkarp (antud lapsele detsembris ruumiliste geomeetriliste kujundite kooli transportimiseks)
2 paari kääre
loodusõpetuse töövihik
Loomalood (Nublu oli nädalatagune kohustuslik kirjandus)
Suur suislepapuu (10 päeva tagasi oli vaja kaks Ellen Niidu luuletust pähe õppida.)
inimeseõptuse tööraamat
eesti keele töövihik
muusika töövihik
matemaatika tööraamat (1. ja 2. osa)
eesti keele õpik (1. ja 2. osa)
jõulukaart (isetehtud, mõnevõrra kortsus)
joonistus (kohe päris kortsus)
sirkel (katkine)
rahakott

Kadunud telefoni me ei leidnud - õhtul jooksul tuli õnneks siiski välja.**

Täna hommikul kotti selga vinnates oli poiss üllatunud: Emme, kuidagi nii kerge kott on.

Millegipärast ma ei imesta esmaspäevast perearsti kommentaari üle oma vanema poja kohta: hästi arenenud lihaskonnaga. Loodetavasti aitab ka korvpall siiski vormi hoida - täna oli telefon olemas ning noorsand jõudis kenasti trenni.


*Olen viimasel ajal hoidnud kindlameelset joont - mina enam lapse enda lohakuse või unustamise tõttu tekkinud jamasid ei lahenda. Ja esialgu üldiselt toimibki - nt nõue, et nädala sees vajaminevad kunsti- ja koolitarbed teatatakse mulle hiljemalt laupäeva õhtuks. Teatataksegi.

**Laua all (?! - emotsioonid minu poolt) oli, poetas Lõvipoiss pisut häbelikult.

Juhtub

Paar nädalat tagasi Väikevennale lasteaeda järele minnes avanes vaatepilt, mis võinuks pärineda mõnest õudusfilmi kaadrist. Väikevend istus nuttes lasteaiaõpetaja süles, seljas verest läbiimbunud särk (nagu sellistel puhkudel ikka, oli tegu loomulikult valge särgiga) ja nuuksus kaeblikult. Peas oli õmblemist vajav haav.

Kuidas see juhtus? Väikevend mängis palli. Partneriks seesama lasteiaõpetaja.... Poiss püüdis palli ja kukkus vastu radiaatorit.

Õmblus sai tehtud - Väikevend näitas seejuures üles märkimisväärset vaprust.

Loomulikult on see elustanud perefolkloori kõigist fotodel ja mälestustes talletatud traumadest.

Kõrrekese jalast. (Batuudi ohver.) Rohkem kui oma sidemes alajäset uurib piiga oma riietust: huvitav, ma nagu ei mäletagi seda kleiti... Igaljuhul on tollesuvisesest Haapsalus-käigust meeles just Kõrrekese kärutamine.




Otse loomulikult siiamaani pidevalt Väikevennale moraalilugemiseks kõlbav lugu Lõvipoisi käest.

Kuidas Lõvipoiss lasi pimedas pea ees käsipuult alla, kukkus ja pääses ilmselt hullemast tänu kõrvapidi treppitakerdumisele. Mütsud, mida mina oma toast tõeliselt väikest Väikevenda toites kuulda sain, olid väga hirmsad.

Lõvipoiss kogus end kiiresti. Kõrv sai plaasterdatud, aga kuskilt mujalt ei valutanud midagi.

Kui paari päeva pärast selgus, et tal on raske minna narivoodi teisele korrusele ja üle pea tõmmatavaid riideid ei saa samuti selga, selgus, et käeluu oli siiski katki.

Ja kuna tema uhkus ei lubanud lasteaias riietumisel abi paluda, oli ta ema ja väikevennaga kodus kõik need kipsis-käe-nädalad. Asjaosaliste ühiseks rahuloluks, nagu pildiltki näha.



Õpetlikku lugu võivad aga peategelase käest siiani kuulda kõik soovijad.

... ja muud loomad

Lõvipoiss soovib lõunalauas, et perekond arvaks ära tema lemmiklooma. Teades tema truud loomust, ei ole see loomulikult oma kaheksast eluaastast rohkem kui seitse kassidega koos elanud poisi puhul raske. Ka edetabelis järgnevatele lõvile ja kotkale pole keeruline jälile saada.

Kõrreke teatab rõhutatult, et temal lemmiklooma pole, sest talle meeldivad ühtviisi kõik loomad.

Väikevend - ilmselt eelmisel õhtul vaadatud piltidest mõjustatuna - seab pjedestaali kõrgematele astmetele kassipojad ja dionsaurus rexi.

Aga edasi? nõuab Lõvipoiss.

Sini-must-valge, teatab Väikevend kõhkluseta.

Pildil Väikevend koos kass Martaga aastal 2006. Marta on praegu Mamma kass. (Või vastupidi, kes seda täpselt kindalks teeb.)

Poiss. Kaheksane

Eks Lõvipoiss harjutas veel eile õhtulgi oma Tele-pele laulu. Nad olid jäänud oma klassist neiu H-ga kandideerima klassi esindamise aule etluskonkursil. Nagu eelmiselgi aastal. Nii et rääkisime juba hommikul, et pettuda ei tohi, tõenäoliselt loeb sel aastal kooliaulas luuletust H. Nii läkski. Lõvipoiss oli mõistlik: H olevat väga tore tüdruk (suur tunnustus Lõvipoisi suust) ning pakkunud tallegi oma preemiašokolaadi. Tele-pele luuletust olevat lugenud üks teine laps ning tolle esituse suhtes oli Lõvipoiss kriitiline - tema meelest olid rõhud vale koha peal ja üldse.

Läksime Väikevennaga täna Lõvipoisile trenni vastu ning nägime ka üle pika aja mängu. Lahe! Ainult uute tossude paelad olid nii libedad, et poiss mängis sokkides. Treeneri hinnangul on Lõvipoiss läbi ja lõhki spordipoiss - ja selles on tal muidugi õigus. Igal juhul ostsime poisile veel enne kojuminekut uued tossupaelad.

Lõvipoissi huvitab igasugune sport. Alates ajalehe spordilehekülgedest ja teleülekannetest kuni isiklike tulevikuplaanideni välja. (Nii võib ta näiteks küsida kaasvestlejalt Algo Kärbi olümpiaväljavaadete kohta. Ärge küsige minult, kes on Algo Kärp... ) Hetkel ongi päevakorral suusatamine - suuski tal küll veel pole, kuid otsus minna sügisest suusatrenni on juba nädal aega vankumatu. Eeskujusid pole vaja kaugelt otsida - klassivenna vend sõidab olümpiamängudele!

Seniks lähen ja vahetan tossudel paelad.

Perekonnainimene

Vaatame neid pilte, kui ma väike tita olin! nõutab Väikevend ühtelugu, kui ma arvuti taga istun.

Eks me siis vaatame ka.

Eile õhtul jäi Väikevend mõtlikuks. Tükk aega mõtles, enne kui ütles.

Hetkel olen ma inimene!

*
Täna õhtul seevastu sõitis ta vannituppa pesema oma autoga. Hiir Rasmus oli kenasti selja taha istuma seatud. Suure põristamisega jõudis ta kohale ja selgitas:

Ma tulen koos perekonnaga!

Ära ole närviline. Kõik maailm on värviline

Nädalavahetusel tuli Lõvipoiss murega: temal on vaja välja valida ja pähe õppida kaks Ellen Niidu luuletust. Vaatasime siis koos suurt, vistiti härra lapsepõlvest pärit kogu ja valisime kaks tükki välja. Sellised natuke kelmid, aga kokkuvõttes positiivse sõnumiga. Nagu poiss isegi.

Täna läks töö juures pisut kauem - ujuma poleks enam enne lapsevanelike taksojuhikohustuste algust jõudnud. Poodi aga küll. Olingi saanud sünnipäevaks suurel hulgal kaubamaja kinkekaarte (praktilise meelega lähedastelt, kes teavad, et raamatutele kulutan ma nagunii...)

Veetsin oma pärastlõuna nagu Jerusha Abbot , kui ta omale jõulukinke valis. Uus ujumistrikoo kulub ikka ära... nii võiks arvata ju näiteks vanem vend. (Et õeke end unarusse ei jätaks!). Plaatide juures vaatasin Hedvig Hansonit, Norah Jonesi, Melody Gardot'd. Kes need mulle kingiks? Noh, näiteks kallim? Aga kuna kallim kingib ikka ühe plaadi korraga (et see oleks SEE plaat, kui te nüüd aru saate), siis ei teadnud, mida otsutada. Lõpuks otsustasin kahe kallima ning Jonesi ja Gardot' kasuks. Siis proovisin veel kahte kleiti (ei ostnudk kumbagi) ning sõitsin koju.

Peaaegu koju.

Kiilusin kinni just sissesõidul. Pool autot oli tänaval, pool hoovis. Tuli naabrinaine, lükkas oma hoovist lund ja ütles, et meest läheks tarvis. Soovitas rattad otseks keerata. Ei aidanud miskit. (Kus need mu kaks kallimat siis nüüd on?!) Tuli naabrimees (kepiga) ja arvas, et läheb tavalist labidat tarvis. Tõin kuuri alt labida ja urgitsesin auto kõhu alt lund välja. Naabrimees tõi liiva. Olin endiselt kinni. Helistasin Mammale ja palusin Väikevenna lasteaiast koju tuua. Lõvipoiss polnud enne mu tulekut õnneks veel trenni hakanud minemagi. Nii ma siis kaevasin autot. Ei midagi.

Lõpuks ta tuli. Mees. Vunstide ja karvamütsiga. Käskis rattad teises suunas risti keerata ja välja tagurada. Ise lükkas natuke. Siis juhendas tagurdamist. Peale tõesti südamest tulnud tänusõnu unustasin oma märjad jalad ja puhastasin teed korralikult lumest ära.

Tulin tuppa, teksade sääred olid mõnusalt jääs ja lumeklompidega kaetud. (Nagu mu tirtsuea tumeroosad karupüksid.)

Toas kurtis Lõvipoiss, et telekas ei lähe käima.

Mis sa vahid telekast, telekast va pelekast!, ütlesin vastu.

Lõvipoiss küsis mult siis seepeale akvarelle (küll tema juba teab, mis mu sahtlites leida on) ja hakkas hoopis maalima.*

Varsti saabus Väikevend Mammaga. Oli jooksnud hangedes, sõitnud bussi ja trammiga (?). Ühines heatujuliselt vesivärvijate meeskonnaga.

Tuju oli kõigil hea.

Õhtuse teejooma ajal pandi ka tulevikuks plaanid paika. Kõrrekesest saab kirjanik. Lõvipoisist sportlane. Väikevennast 10 Ben.

Keegi ei maksa sulle selle eest, tuletas Lõvipoiss meelde asja praktilist külge.

Ärge naerge. Maksab ikka, emme, eks?

Mine tea.

Tule puhka parem silma, vahi värvilist maailma!

*
Norah laulab. tulevane kirjanik, sportlane ja 10 Ben magavad.


*Kusjuures - rõhutan - tegemist on Lõvipoisiga! Lõvipoisiga, kelle puhul ma olen pidanud pisimagi joonistuse saamiseks alati piitsa ja präänikut kasutama.